Kuidas lõpetada lihtsalt eksisteerimine (ja hakata päriselt elama)
Äratuskell heliseb. Tõused, sööd, lähed tööle, vastad kirjadele, osaled koosolekutel. Käid poes, teed süüa, koristad natuke, maksad arveid, äkki planeerid ka järgmise nädala tegemisi.
Ja kõik algab otsast peale.
Telefon heliseb – reageerid. E-kiri tuleb – reageerid. Tööl saad uue ülesande – reageerid. Keegi vajab sinu abi – reageerid. Nädal saab läbi – puhkad natuke, et olla valmis reageerima.
Tõenäoliselt saad sa enamiku asjadega väga hästi hakkama. Päevad lähevad kiiresti. Aga võib-olla tunned aeg-ajalt, et kogu selle tegemise keskel on midagi puudu?
Teed palju, aga rahulolu on vähem, kui olla võiks. Vahel võib isegi tekkida tunne, et elu lihtsalt juhtub sinuga, mitte sina ei kujunda seda. Aga kas see elu liigub üldse selles suunas, kuhu sina minna tahad?
Millal sai minu elust midagi, mida ma lihtsalt haldan?
Keegi ei ärka hommikul üles mõttega: “Nüüdsest alates hakkan ma oma elus lihtsalt eksisteerima.” See ei juhtu üleöö, vaid tasapisi.
Õpid, töötad, lood kodu, kasvatad lapsi või lahendad mõne keeruline eluetapi. Lisanduvad kohustused, vastutus ja harjumused. Ja siis ühel päeval avastad, et elu, mida kunagi elevusega ootasid ja millele suuri lootusi panid, on märkamatult muutunud eluks, mida sa peamiselt haldad ja milles lihtsalt eksisteerid.
Äkki on nüüd aeg peatuda ja mõelda, kas sa päriselt elad oma elu või lihtsalt reageerid sellele?
Kuidas autopiloot välja näeb?
Autopiloot ei tähenda tingimata läbipõlemist või kriisi. Üldjuhul näeb see pigem välja palju tavalisem. Näiteks võid olla autopiloodil, kui:
- päevad mööduvad kiiresti ja nädalad kaovad märkamatult
- sa ei mäleta, millal viimati päriselt peatusid
- suurem osa sinu energiast kulub reageerimisele
- sa ei oska enam hästi vastata küsimusele: “Mida ma tegelikult tahan?”
- kõik on justkui korras, aga midagi on puudu
- sa tunned, et elad rohkem kohustuste kui teadlike valikute järgi
Kõrvalt vaadates võib sinu elu tunduda täiesti normaalne.Seestpoolt võib aga tekkida tunne, et oled oma elus rohkem korraldaja, haldaja ja kiirreageerija kui osaleja ja kujundaja.
Miks me sinna jõuame?
Sest naisi on õpetatud olema tublid. Hoolitsema, vastutama, hakkama saama. Ja need on head oskused.
Probleem tekib siis, kui tubli olemisest saab vaikimisi elustrateegia.
Kohustused tasapisi kasvavad. Harjume lahendama probleeme. Harjume reageerima sellele, mis on kiire.
Ja ühel hetkel lõpetame endalt küsimise: “Kuhu ma tegelikult liigun?”
Probleem pole selles, et sa ei pinguta piisavalt
Kui eelnev kõnetab sind ja tunned, et ka sina oled automaatpiloodil, võib esimene mõte olla:
- “Peaksin olema motiveeritum.”
- “Peaksin rohkem pingutama.”
- “Peaksin end kokku võtma.”
Stop! Võib-olla ei ole probleem motivatsioonis? Võib-olla pole sa lihtsalt ammu peatunud?
Kui sõidad võõras kohas ja pole ammu kaarti vaadanud, siis ei aita sind rohkem gaasi vajutamine. On vaja vaadata, kus sa praegu oled ja alles siis otsustad, kuhu edasi minna. Sama kehtib ka elu kohta.
Mida tähendab päriselt elamine?
Paljud arvavad, et peavad kõigepealt leidma iseennast või välja mõtlema oma elu mõtte. Kui ma räägin päriselt elamisest, siis ma ei mõtle seda ega ka mitte seda, mida sotsiaalmeediast näed. Ei pea kolima teise riiki, vahetama töökohta, kõike maha müüma või uut elu alustama. Võid, aga ei pea.
Päriselt elamine ei tähenda tingimata põnevamat elu. See on teadlikum elu. Teadlikult valitud elu.
See tähendab, et sinu päevades on rohkem valikuid ja vähem autopilooti. Et tead, mis on sinu jaoks oluline, et sinu kalendris on ruumi ka sellele, mis sind ennast toetab, huvitab või rõõmustab. Et sa ei ela ainult järgmise puhkuse, nädalavahetuse või “kunagi hiljem” nimel.
Iga inimese jaoks tähendab päriselt elamine erinevaid asju. See võib tähendada rohkem aega perega, rohkem rahu, uut hobi, suuremaid unistusi. Või seda, et ta ärkab hommikul ja tunneb, et liigub suunas, mis tundub õige.
Päriselt elamine ei tähenda täiuslikku elu vaid seda, et elu tundub rohkem sinu oma.
Kolm küsimust enne, kui midagi muutma hakkad
Kui sa ennast selles postituses ära tundsid, siis ära hakka ennast süüdistama. Sa ei ole läbi kukkunud. Sa oled lihtsalt olnud hõivatud elu elamisega.
Töö, pere, kohustused ja igapäevased tegemised võtavadki ruumi. Vahel nii palju, et me ei märkagi, kuidas oleme iseenda soovid ja vajadused tasapisi kõrvale pannud. Aga alati saab uuesti peatuda. Alati saab uuesti vaadata, kus sa praegu oled ja kuhu tegelikult liikuda tahad.
Enne kui hakkad seadma uusi eesmärke või otsima järjekordset süsteemi, proovi vastata kolmele küsimusele.
- Milline osa sinu elust tundub praegu kõige rohkem autopiloodil olevat?
- Kas sulle meeldib suund, kuhu see elu sind viib?
- Mis on üks asi, mida tahaksid oma ellu rohkem tuua?
Ära proovi vastata õigesti. Proovi vastata ausalt. Enda jaoks.
Üks väike samm
Võta täna õhtul kümme minutit, võta paber ja jaota see mõtteliselt pooleks.
Vasakule kirjuta: Mida ma praegu oma elus peamiselt korraldan/haldan või millele ma kõige rohkem reageerin?
Paremale kirjuta: Mida ma tahaksin oma elus rohkem kogeda?
Ära hakka midagi lahendama, ära tee tegevusplaani, ära mõtle, kas see on realistlik. Lihtsalt vaata ausalt otsa sellele, kus sa praegu oled. Nii algavadki muutused.
Kui sinu elu ei oleks ainult nimekiri asjadest, mida tuleb hallata, siis mida sa tahaksid selles rohkem kogeda?
Mis edasi?
PEATU
Kas tunned, et elu lihtsalt juhtub ja sa pole ammu vaadanud, kus sa tegelikult oled? Loe: Mis on eludisain?
KUJUNDA
Kui soovid oma aega teadlikumalt kasutada ja teha ruumi sellele, mis on päriselt oluline, loe: Minu ajaplaneerimise süsteem
VABASTA
Kui tead, mida tahad, aga süütunne või teiste ootused hoiavad tagasi, loe: Kuidas öelda ei ilma süütundeta
