Kuidas öelda „ei” ilma süütundeta

Meil naistena on väga raske öelda „ei“. Tihti see ei õnnestugi ja kui õnnestub, siis tunneme süütunnet. Kuidas siis ikkagi öelda “ei” ilma süütundeta või ilma, et end halvasti tunneks?

Kui sa oled harjunud olema see, kes:

aitab,
organiseerib,
võtab lisatööd,
on olemas,
ei vea alt.

siis „ei“ ütlemine ei tundu lihtsalt otsusena. See tundub riskina.

Risk rikkuda suhet.
Risk valmistada pettumust.
Risk kaotada heakskiit.

Aga siin on tõde – ilma „ei“ ütlemiseta ei ole võimalik elada päriselt oma elu.

Miks on vajalik öelda „ei“?

Iga „jah“ on alati ka „ei“ millelegi muule

Aeg ja energia on piiratud ressursid. Midagi pole teha. Me lihtsalt ei jõua ja ei jaksa kõike korraga.

Iga kord, kui ütled:

„Jah, ma teen ära.“
„Jah, ma tulen.“
„Jah, ma võtan selle enda peale.“

ütled sa samal ajal „ei“:

puhkusele,
rahule,
loovusele,
oma tervisele,
oma prioriteetidele.

Kui sa ütled „jah“ kõigele, ei jää ruumi sellele, mis on sulle päriselt oluline. Ja kui sul pole ruumi sinu jaoks olulistele asjadele, tekib pahameel.

Pidev „jah“ tekitab nähtamatu pahameele

Sageli ei kahjusta suhteid mitte „ei“, vaid see, kui ütleme „jah“ ja kanname seda pahameelt endas. Samas, teine inimene ju ei tea, et sa tegelikult tahtsid keelduda. Alla surutud väsimus ei kao – see muutub ärrituseks ja ärritus muutub omakorda vihaks.

Lihtne on teisi süüdistada küll, aga vastutus lasub meil endil. Ainult meie saame öelda, kust jookseb piir. Sest teised ju ei tea.

Ilma „ei“ ütlemiseta ei ole tegelikke piire

Piirid ei ole kellegi vastu vaid meie enda kaitseks. Piirid ei pea olema midagi vaenulikku või ranget. Need võivad olla ka pehmed, aga siiski konkreetsed.

Kui sina oma piire ei sea, teeb seda keegi teine sinu eest – tavaliselt oma mugavusest lähtuvalt. Seda ei saa ka süüks panna. Me kõik eelistaksime enda mugavust, kui meil selleks võimalus on.

Piirid ütlevad: „Siit algab minu vastutus ja ma seisan enda jaoks oluliste asjade eest.“

„Ei“ ütlemine õpetab teisi, kuidas sind kohelda

Inimesed on oma harjumuste ohvrid. Me oleme nii loodud ja sinna pole midagi teha. See tähendab, et me harjume nii enda kui ka teiste rollidega.

Kui tavaliselt oled sina see, kes alati teeb seda, teist või kolmandat, siis eeldataksegi, et sa seda teed. Kui sa oled alati kättesaadav, eeldataksegi, et sa oled alati kättesaadav. Käitumismustrid muutuvad ainult siis, kui me muudame oma vastuseid.

Sinu „ei“ pole karistus või kättemaks. See on uus kokkulepe. Uus valik.

Endast lugupidamine algab sisemistest otsustest

Meil naistena on viimane aeg hakata vahelduseks ennast ja oma vajadusi valima. Meil on aeg valida eneseaustus ja endast lugupidamine. On aeg teha otsus: „Ma ei tee enam asju enda arvelt.“

See pole egoism vaid küpsus. Teadlik samm tagasi iseenda juurde. Iga selge „ei“ on kinnitus, et ma olen enda jaoks olemas.

Miks on „ei“ ütlemine naistele raskem?

See, et meil naistena on raskem keelduda, ei ole juhus. Samuti pole see iseloomu nõrkus. Sotsiaalpsühholoogid on mitmetes uuringutes välja toonud, et naisi kasvatatakse suhete hoidjateks.

Sotsiaalse rolli teooria (Alice Eagly) kirjeldab, kuidas kultuurilised ootused kujundavad käitumist.

Tüdrukuid julgustatakse olema hoolivad, empaatilised, paindlikud ja teiste vajadusi märkavad. Poisse julgustatakse olema otsustavad, iseseisvad ja piire seadvad. See tähendab, et naiste keeldumist ei tajuta lihtsalt keeldumisena, vaid suhte rikkumisena.

Carol Gilligan kirjeldas oma teoses In a Different Voice, et naised hindavad olukordi sageli küsimuse kaudu: „Kuidas see mõjutab teisi?“. Mehed aga: „Mis on õiglane / loogiline / reeglite järgi korrektne?“.

Naiste jaoks ei ole „ei“ lihtsalt otsus. See aktiveerib sisemise konflikti. “Kas ma olen nüüd halb inimene?”. “Kas ma kahjustan suhet?”.

Kui sa oled terve elu õppinud, et sinu väärtus peitub teiste rahulolus, siis ei ole ime, et keeldumine tundub ohtlik.

Mitmed organisatsioonikäitumise ja sotsiaalpsühholoogia uuringud on leidnud, et kui naine ütleb „ei“, seab piire, on otsekohene või keeldub, tajutakse teda sagedamini ebameeldivana, isekana või „raskena“. Kui mees käitub samamoodi, tajutakse teda enesekindla, juhi ja otsustusvõimelisena.

Lisaks näitavad uuringud, et naisi karistatakse enesekehtestamise eest sagedamini kui mehi (topeltstandard, Laurie Rudman). Naised ei karda „ei“ ütlemist ilma põhjuseta. Nad on õppinud, et sellel võivad olla sotsiaalsed tagajärjed.

Samuti näitavad uuringud, et naisi hinnatakse rohkem selle järgi kui meeldivad nad on, kui koostööaltid ja kui „lihtne“ nendega olla on. Mehi aga hinnatakse rohkem saavutuste ja tulemuste järgi.

See loob alateadliku loogika: „Kui ma ütlen ei, kaotan heakskiidu.“

Seega – süütunne ei teki tühjalt kohalt. See on õpitud reaktsioon. Ja õpitud mustreid saab ümber õppida.

Kui me oleme terve elu õppinud, et meie väärtus oleneb teiste rahulolust, siis pole ime, et keeldumine tundub ohtlik. See ei tähenda, et me oleme naistena nõrgad – see tähendab, et me oleme hästi kohanenud. On aeg seda teadlikult muuta.

Oled sa kunagi tabanud end mõttelt: “Kõik tahavad minult midagi — töö, pere, sõbrad… ja mina? Mina jään kuskile viimaseks.” See tunne on tuttav paljudele naistele. Kirjutan sellest pikemalt siin postituses.

Süütunne ei tähenda, et otsus on vale

Tihti on esimene emotsioon, mis järgneb keeldumisele just süütunne. Süütunne ei ole moraalne kompass. Tihti on see vana rolli kaitsesignaal.

Kui sa oled olnud „see, kes alati aitab“, siis iga „ei“ tundub reetmisena. Aga esialgne ebamugavus ei ole võrdeline vale otsusega. Süütunne ütleb, et sa muudad mustrit, mitte seda, et sa teed midagi valesti.

„Ei“ ütlemine ei vaja pikki põhjendusi

Mis tavaliselt järgneb süütundele? Selgitused. Pikk põhjendus, miks sa ei saa.

Ja miks see halb on? Liigne seletamine nõrgestab piiri. Kui sa hakkad selgitama või õigustama:

„Mul on tegelikult nii palju teha…“
„Ma olen hirmus väsinud…“
„Äkki keegi teine saaks…“

annad sa teisele poolele võimaluse vaielda. Sul on õigus otsustada ilma „ettekäändeta“.

Piisab ühest lausest:

„Mulle see praegu ei sobi.“
„Ma ei saa seda enda peale võtta.“
„Seekord ei saa.“

Praktilised viisid „ei“ ütlemiseks

Pehme, aga selge „ei“

„Aitäh, et mõtlesid minu peale, aga ma ei saa.“
„Kõlab hästi, aga jätan täna vahele.“

Edasilükkav „ei“ (otsustusruum)

„Ma pean selle läbi mõtlema, annan teada.“
„Mul pole kalendrit lähedal. Vaatan hiljem üle ja annan sulle teada.“

Piire hoidev „ei“ (korduvate olukordade jaoks)

„Ma ei võta praegu lisakohustusi.“
„Ma olen sel ajal juba hõivatud.“

Lõpetuseks

Oskus keelduda pole iseloomujoon. See pole midagi konstantset, mis kas on või ei ole. See on oskus, mis kasvab harjutades.

Kui oled aastaid harjunud:

olema see, kes aitab,
võtma rohkem, kui tegelikult jaksad,
kohanema kiiremini kui teised,
seadma teised esikohale,

siis pole ime, et „ei“ tundub võõras ja ebamugav. Iga uus piir tundub alguses kohmakas. Mõni lause jääb kurku kinni, süda lööb kiiremini ja süütunne tuleb järele.

Piirid on nagu lihas – mida rohkem neid sead, seda loomulikumaks need muutuvad. Esimene „ei“ võib olla raske. Teine on juba veidi lihtsam. Kümnes on rahulik.

Ja siin on kõige olulisem mõte: „Ei“ ütlemine ei ole konflikt. See on eneseaustus.

See on otsus: „Ma ei tee seda enda arvelt.“

Sa ei pea end pidevalt õigustama. Sa ei pea kõigile meeldima. Sa ei pea kandma rohkem, kui sulle tegelikult kuulub.

Iga kord, kui ütled „ei“ millelegi, mis sind kurnab, ütled „jah“ millelegi, mis sind toetab. Ja mida rohkem sa seda harjutad, seda vähem on „ei“ hirmutav ja seda rohkem on see loomulik osa sellest, kes sa oled.

Siin on sulle mõned küsimused mõtlemiseks:

Millele ma ütlen „jah“ enda arvelt?
Mida ma kardan kaotada, kui ütlen „ei“?
Mida ma tegelikult vajan rohkem: heakskiitu või rahu?
Mis muutuks mu elus, kui ma ütleksin ühe „ei“ nädalas?
Kus minu elus on liiga palju „jah“ ütlemist?
Mille arvelt need „jah“-id tulevad?
Milline üks „ei“ tooks mulle praegu kõige rohkem kergendust?