3 küsimust uue aasta algusesse
Kuigi mulle väga meeldivad mahukad aastaanalüüsid, siis vahest on nii, et möödunud pühad (ja oleme ausad, terve mööduv aasta) on võtnud kogu energia ning lihtsalt ei jaksa liiga palju teha.
Ja tegelikult ei pea aasta lõpp olema kokkuvõtete maraton ega surve uute eesmärkide püstitamiseks. Saab ka lihtsamalt. Siinkohal tahangi sinuga jagada 3 küsimust, millega mina oma vana aasta ära saadan, kui rohkemaks aega ega energiat ei jagu.
Need kolm küsimust on aidanud mul:
- teadlikult tõmmata aasta kokku,
- lasta minna sellel, mis mind enam ei teeni või mu ellu enam ei sobi
- ja alustada uut aastat sihitult.
Loodan, et need 3 küsimust aitavad ka sind. Lihtsalt selleks, et sättida sihikut ja suunda. Võta nende küsimuste jaoks aega ja kui vähegi võimalik, kirjuta vastused üles.
3 küsimust uue aasta algusesse
1. Mida ma uuel aastal kindlasti enam ei tee?
Minu arust on see küsimus kõige olulisem üldse, sest väsimus, rahulolematus ja „iseenda kaotamine“ tulevad tihti sellest, mida me lubame jätkuda, kuigi see enam ei toimi. Meie elud koosnevad sellest, mida me oma ellu aktsepteerime ja mida mitte. Millised on meie standardid ja minimaalsed ootused.
Jah, me ei saa kõike valida, aga me saame valida rohkem kui arvame. See ongi see koht, kus korra peatuda ja mõelda, mida me oma ellu lubame.
Hakkasin sellele küsimusele mõtlema aastaid tagasi, kui ühes artiklis suunati lugejat vaatama enda ümber (oma kodu kontekstis) ja mõtlema, millised on lugeja standardid. Kas hoiad oma kodus katkisi asju mõttega need kunagi parandada (aga selleni ei jõua)? Kas ootad 10 aastat, et sinu kaaslane parandaks ära kapi ukse või teed ise asja korda / kutsud mõne teise mehe omale appi / likvideerid katkise kapi? Antud autori arvamus oli, et kõik meie ümber näitab meie standardeid ja seda, mida me ise oma ellu aktsepteerime. Millist kohtlemist / suhtumist me aktsepteerime.
Ja tead mis, tal oli õigus. Ja see ei käi mitte ainult meie keskkonna kohta, vaid elu kohta üleldiselt. Ehk siis – mida sina uuest aastast oma ellu enam ei luba?
Küsi endalt:
- Millised käitumised, harjumused või kohustused võtsid minult sel aastal rohkem, kui tagasi andsid?
- Mis olukorrad või mustrid kordusid ja jätsid mind tühjaks?
- Mida negatiivset kogesin ja mis osa sellest oli minu kontrolli all?
- Kus ma ütlesin „jah“, kuigi tahtsin öelda „ei“?
See siin pole kellegi süüdistamine, vaid vastutuse võtmine kohtades, kus seda saab võtta. See on hetk, kus ütled endale “Aitab!” ja võtad tagasi kontrolli oma elu üle.
Minu vastus:
Aasta 2025 lõpus olen mina otsustanud lõpetada järgmise:
Oma aja ja energia andmine dramaatilistele ja negatiivsetele inimestele. Ilma detailidesse minemata ütlen, et ei saa neid inimesi oma elust välja visata, küll aga saan ma limiteerida nendega suhtlemist.
Hoian eemale suurtest üritustest, kus alkohol on ürituse fookus. Mitte et ma oleks lõppeval aastal sellistel üritustel palju käinud, aga paaril korral sattusin ja sain paraja šoki. Sellised üritused pole tegelikult kunagi minu rida olnud, aga aegajalt ikka käin, kuna sõpruskonna surve on tugev. See on aga tugevalt seotud eelmise punktiga – draamad ja negatiivsus. Otsustasin, et see pole mulle ja ei plaani enam sotsiaalsele survele alla anda.
Ei võta oma tööd nii tõsiselt. Olen oma olemuselt 100% inimene. Ehk et kui ma midagi teen, siis südamega. Annan oma tööl endast kõik, aga tead mis juhtub, kui tööl endast kõik annad? Koju ei jää enam midagi. Pean õppima modereerima oma energiakasutust, et endale jääks ka midagi. Päeva lõpus, kui olen end läbi põletanud, siis töökoht leiab uue inimese ja mis mulle jääb? Midagi. Ehk et siinkohal tuleb asja ikkagi mõistusega võtta.
Lisalugemist: 5 levinuimat põhjust, miks eesmärkide suunas liikumine ebaõnnestub
2. Mida ma uuel aastal kindlasti alustan?
Alustasin sellele küsimusele mõtlemist mõned aastad tagasi, kui lapsed olid ootamatult suureks saanud. Ühel hetkel avastasin, et ma ei tee mitte midagi enda jaoks, kõik on teistele. See ei tundunud õige – tegemist on ikkagi minu eluga!
Siinkohal me ei räägi suurtest eesmärkidest ega ambitsioonidest (võime neile mõelda, aga see pole eesmärk omaette). Pigem nendest asjadest, mis on ammu meie sees olnud, aga on pidevalt edasi lükatud. Sageli mitte sellepärast, et need pole olulised – vaid sellepärast, et kõik muu tundus olulisem.
Küsi endalt:
- Millele olen ma korduvalt mõelnud: „ükskord võiks…“?
- Mis tegevus või muutus tekitab minus kerget elevust, isegi kui samal ajal ka hirmu?
- Kui ma teeksin uuel aastal ainult ühe asja enda jaoks, siis mis see oleks?
- Mis on see väike samm/tegevus/asi, mida saaksin teha nii, et see ei ehmata mind ära?
Oluline!
Vastus sellele küsimusele peab tulema sinu seest ja olema päriselt sulle. See peab olema päris!
Minu vastus:
Mul on salasoov, mida ma endas kannan juba lapsepõlvest. Ja kui ma lõpuni aus olen, siis mul on hirmus seda siia kirjutada. Aga…olen aastakümneid soovinud õppida klaverit ja aasta 2026 saab olema see aasta, kus ma viin oma soovi täide.
Kõigepealt pean ma muidugi koguma raha (digitaalse) klaveri jaoks, aga hiljemalt suveks plaanin ma raha kokku saada ja selle unistuse teoks teha.
See on midagi päriselt mulle.
Kui tunned, et negatiivne mõtlemine võtab võimust, siis soovitan sul lugeda seda mõtteviisi postitust.
3. Mida ma uuel aastal kindlasti jätkan?
Me kipume aasta lõpus keskenduma sellele, mis jäi tegemata. Tegelikult on kindlasti olemas asju, mis oli hästi. Tegevused, mis olid toetavad, andsid energiat ja jõudu, mida absoluutselt armastasid.
Küsi endalt:
- Mis sel aastal töötas paremini, kui ma ehk endale tunnistan?
- Millised harjumused, valikud või rutiinid tegid mu elu kergemaks?
- Mis aitas mul keerulistes hetkedes tasakaalu hoida?
- Mida ma kindlasti ei taha kaotada, kui kalender vahetub?
Minu vastus:
Alustasin aasta alguses kirjutamist. Vanasti öeldi selle kohta “päevikut pidama”. Minu arust see väljend ei kata seda tegevust korrektselt, aga no las ta jääb.
Aasta alguses mõtlesin teha kirjutamise eksperimenti – sest kõik räägivad selle kasulikkusest. Terve selle aasta olen ma alustanud oma päeva kirjutamisega. Oma mõtted, tunded, plaanid ja kõik, mis sinna vahele jääb. Vahest olen kirjutanud ka õhtuti. Täiesti uskumatu – see on aidanud mul leevendada stressi, tuua mõtetes selgust ja luua uusi vaatenurki. Võin käsi südamel öelda, et kirjutamine on aidanud mul olla positiivsem inimene.
Niisiis, järgmisel aastal jätkan kindlasti kirjutamisega.
Lisaks eelnevale on mul välja kujunenud hommikune rutiin tõusta kell 5 hommikul (tööle lähen 9-ks). Oma hommikurutiinist võin kirjutada mõnel teisel korral kui huvi on, aga ilma selle hommikuse harjumuseta ma enam elada ei oska. Minu hommikud on ülioluline stressi maandamisel ja oma eesmärkide suunas liikumisel ning seda jätkan ka kindlasti.
Kirjutamisest kui teraapiast saad rohkem lugeda siit postitusest: https://elujoon.ee/kirjutamine-kui-teraapia/
Kokkuvõtteks
Need 3 küsimust on aidanud mul juba mitu aastat uueks aastaks valmistuda ja tavaliselt mõtlen nendele vana-aasta õhtul. Igale küsimusele võib olla mitu vastust või siis ainult üks.
Võid neid laiendada või jääda jäigalt konkreetse algküsimuse juurde. Võid minna üle sügavama eneseanalüüsi juurde või jätta nii nagu on. Võid seada vastustest lähtuvalt eesmärke või panna selle sama paberi kuskile nähtavasse kohta, et sihid meelest ei läheks.
Tee nii nagu sisetunne ütleb.
Ja kui tunned, et mõte läheb rändama ja meenuvad asjad, mida meenutada ei taha, siis kirjuta need eraldi paberile. Saad selle endast välja. Pärast võid tule otsa panna sellele paberile, kui soovid (mina nii esimesel aastal tegingi 🙂 – fantastiline vana aasta ära saatmise rituaal).
Liitu Elujoone uudiskirjaga
Kui tunned, et tahaksid rohkem tuge oma teekonnal, siis liitu Elujoone uudiskirjaga.
Jagan seal praktilisi harjutusi, enesearengu töölehti ja mõtteid, mis aitavad sul oma eesmärkide poole liikuda kergemini ja teadlikumalt.
