• Mul ei ole aega
• Ma olen nii väsinud
• Ma lihtsalt ei suuda olla järjepidev 

Mingil määral on see kõik ka tõsi. Aga. Samas on tunne, mida on keeruline sõnastada.

Elu justkui toimib. Töö on olemas, pere on olemas, kohustused saavad tehtud. Siiski, kuskil kõige selle keskel on tekkinud vaikne rahulolematus.

Mitte midagi suurt. Pigem tunne, et midagi on puudu. Ja siis tekib küsimus: “Kuidas oma elu päriselt paremaks muuta?”

Hakkame otsima paremat ajaplaneerimist, rohkem motivatsiooni või uut algust esmaspäeval. Guugeldame sõna “eneseareng”. Aga tegelikult on olemas palju olulisem küsimus.

Millised on minu standardid oma elule?

Elu ei juhtu lihtsalt niisama, vaid kujuneb igapäevaste valikute ja süsteemide kaudu. Elu kvaliteeti ei määra see, mida me aeg-ajalt teeme. Seda määrab see, mida me igapäevaselt lubame, tolereerime ja kordame.

Mis on “standardid”?

Standardid on see, millega sa oma elus lepid (käib inimeste kohta sinu elus kui ka sinu enda kohta).

Mitte su eesmärgid. Mitte su plaanid. Mitte see, mida sa tahaksid teha.

Standardid on see, mida sa:

• lubad oma ellu
• tolereerid iga päev
• teed ka siis, kui keegi ei vaata

Näiteks:

• Kui sa lähed igal õhtul magama liiga hilja, kuigi oled väsinud ja tahaksid tõusta varem või lihtsalt värskemana – see on standard.
• Kui sa ütled “jah”, kuigi tahaksid öelda “ei” – see on standard.
• Kui sa vaatad iga päev 4 tundi telekat, Netflixi või teed mõnda muud sellist tegevust, kui samal ajal unistad oma ettevõtte loomisest – see on standard.
• Kui su päevad mööduvad teiste vajaduste järgi, mitte sinu enda järgi – see on standard.
• Kui sa lased end korduvalt ja korduvalt halvasti kohelda otsides sellele ettekäändeid – see on standard.
• Kui kulutad igas kuus kõik, mis sisse tuleb või isegi rohkem kui teenid – see on standard.

Sinu elu ei peegelda seda, mida sa tead või tahad. See peegeldab seda, mida sa järjepidevalt lubad, teed ja oled. Ja just sellepärast mõjutavad standardid otseselt sinu elukvaliteeti.

Kui sa vaatad oma igapäeva elu praegu… millega sa tegelikult oled harjunud leppima? Mida sinu praegune elu ütleb sinu standardite kohta?

7 märki, et su ootused endale ja oma elule on liiga madalad
(isegi kui tundub, et elul pole viga)

1. Ütled tihti “mul ei ole aega”
   Tegelikult pole küsimus ajas. Küsimus on selles, millele sa oma aja annad ja millele mitte.
2. Paned ennast järjekindlalt viimaseks
   Kõik teised saavad oma vajadused täidetud. Sinu omad aga mitte.
3. Tead, mida peaksid tegema, aga ei tee seda
   Sa ei vaja rohkem infot. Sa vajad kõrgemat standardit sellele, mida sa endalt ootad.
4. Ütled “jah”, kui tahaksid öelda “ei”
   Et vältida ebamugavust. Et keegi ei pahandaks. Aga see tuleb sinu arvelt.
5. Lubad endale asju, mida sa teistele ei lubaks
   Sa ei lubaks oma sõbral end nii kurnata. Sa ei lubaks oma lapsel end nii ignoreerida. Aga iseendal lubad. Või lubad ka teistel?
6. Oled pidevalt kerges rahulolematuses
   Midagi ei ole otseselt valesti, aga päriselt hästi ka ei ole. Ja see tunne on muutunud nii tavaliseks, et sa ei märkagi seda enam.
7. Sa ootad “õiget hetke”, et alustada
   Kui on rohkem aega. Kui on rohkem energiat. Kui elu on rahulikum. Aga su elu ei muutu enne, kui su standardid muutuvad.

On aeg endalt küsida, millise asjaga oma elus oled harjunud leppima, sest see lihtsalt on nii olnud?

Miks me hoiame ootused oma elule madalad? 

On väga konkreetsed põhjused, miks me oma standardid ja nõudmised elule ajapikku madalamale laseme.

Me harjume kõigega

Inimene kohaneb väga kiiresti. Asjad, mis kunagi tundusid “ajutised”, muutuvad märkamatult normaalseks.

Näiteks:

• pidev väsimus
• vähene aeg iseendale
• tunne, et “elan ainult nädalavahetuse nimel”

Alguses märkad. Siis harjud. Ja lõpuks ei pane enam tähelegi.

Me ei taha olla “keerulised”

Just naised on õppinud olema toetavad, arvestavad ja mitte liiga nõudlikud. See kandub ka muidugi meie enda ellu. Me ei sea piire, ei küsi rohkem, ei ütle välja, mida tegelikult tahame.

Mitte sellepärast, et me ei teaks, vaid sellepärast, et me ei taha olla koormaks.

Me kardame muutust (isegi kui tahame paremat)

Kõrgemad standardid tähendavad muutust. Ja muutus tähendab ebamugavaid vestlusi, uusi otsuseid ja mõnikord ka teiste pettumist. Isegi kui su elu ei rahulda sind täielikult, on see tuttav ja tuttav tundub turvaline.

Me arvame, et “praegu ei ole õige aeg”

Teen kõike siis,…

• kui töö on rahulikum
• kui lapsed on suuremad
• kui on rohkem energiat

Aga see hetk ei tule iseenesest. Standardid ei tõuse siis, kui elu muutub. Elu muutub siis, kui standardid tõusevad.

Me pole kunagi teadlikult oma standardeid valinud või mõelnud, mida elult ootame

See on kõige olulisem. Enamik meist ei ole kunagi maha istunud ja endalt küsinud

Millist elu ma tegelikult tahaksin?

Lihtsalt võtame üle pere mustrid, ühiskonna ootused ja varasemad harjumused ning ehitame oma elu nende peale.

Standardeid saab muuta, aga ainult siis, kui sa neid märkad. Ja loodetavasti oled praegu jõudnud hetke, kus sa ei taha enam elada autopiloodil.

Kuidas oma standardeid tõstma hakata?

Kui sa mõtled standardite tõstmisele, siis võib see tunduda suur ja ebamäärane. Nagu peaksid muutma kogu oma elu ja korraga. Tegelikult see pole nii.

Standardid ei muutu suurte otsustega. Need muutuvad väikeste, aga järjepidevate valikutega.

1. Vali üks eluvaldkond

Kõige levinum viga on see, et proovitakse “uus elu” korraga käima panna. See aga ei püsi. Vali üks eluvaldkond, kus sa tunned kõige suuremat ebamugavust.

Sind võib aidata eluvaldkondade audit. Saad selle kohta lugeda siit.

Näiteks:

• uni ja energia
• aeg iseendale
• töökoormus
• suhted
• raha

Küsi endalt: “Kus oma elus lepin vähemaga, kui ma tegelikult tahan?”

2. Sõnasta uus standard valitud eluvaldkonnas

Standard ei ole soov või mõte, et võiksin seda teha. Standard on kindel otsus. Isikuomadus lausa.

Mitte “Ma võiksin rohkem puhata” vaid “Ma olen inimene, kes läheb tööpäevadel magama hiljemalt kell 22:30”. Või “Ma olen inimene, kes võtab igal nädalal vähemalt 2 tundi ainult iseendale”.

Mitte “Ma tahaksin vähem õhtuti telefonis istuda” vaid “Ma olen inimene, kes õhtul koju jõudes paneb telefoni ära”.

Mida konkreetsem, seda parem. 

3. Muuda see nähtavaks

Kui ainult mõtled selle peale, siis see läheb meelest. 

Pane see:

• kirja (päevik, märkmik)
• nähtavale (nt telefoni taust, post-it rahakoti vahel)
• oma töökalendrisse

Kui me jätkame näiteks varasema magama mineku näitega, siis nt tund enne magama minekut paned omale meeldetuletuse.

Tähtis on oma otsust iga päev võimalikult tihti meelde tuletada. 

4. Seo see olemasoleva rutiiniga

Sa ei vaja rohkem aega. Sa vajad paremaid seoseid. Seega, võta tegevus, mida sa iga päev kindlalt teed ja proovi uus tegevus sellega siduda.

Näiteks:

• pärast õhtusööki 10 minutit iseendale
• peale hammaste pesemist 30 min liikumist
• hommikuse kohvi kõrvale 5 min planeerimist

Uus standard peab “haakuma” sinu olemasoleva eluga, mitte võistlema sellega.

5. Hoia endale antud lubadusi, ka kõige väiksemaid

See on see hetk, kus sinu standardid päriselt muutuvad. Mäletad? Sa otsustasid.

Ja pea meeles – parem väike muudatus, millest sa kinni pead kui suur muudatus, mis laguneb nädalaga.

6. Tõsta latti järkjärgult

Liigu edasi alles siis, kui üks asi muutub normaalseks. Mitte enne. See loob enesekindluse, sisemise usalduse ja stabiilsuse.

Elu muutmine pole sprint. Sa muudad oma identiteeti. Seda, kes sa arvad, et sa oled.

Sa ei pea muutma kõike, aga sa ei saa ka oodata, et elu muutub kui jätkad nii nagu alati. Küsimus ei ole selles, kas sa suudad rohkem teha. Küsimus on selles, mida sa enam pole enam nõus tolereerima.

See ongi eneseareng.

Milline elu muutub võimalikuks, kui su eeldused tõusevad?

Standardite tõstmine ei tähenda täiuslikku elu. See ei tähenda, et kõik muutub lihtsaks või et sul tekib järsku rohkem aega. Aga muutub midagi muud.

Su elu hakkab sind toetama

Sa ei ela enam ainult reageerides. Su päevad ei koosne ainult sellest, mida teised vajavad või ootavad. Sul tekib rohkem selgust, rahu ja ruumi iseendale

Sa hakkad ennast rohkem usaldama

Sa ei luba enam endale asju, mis sind kurnavad või viivad sind endast eemale. Ja see loob tugeva muutuse. Sa ei pea ennast enam pidevalt “kokku võtma”.

Sul on rohkem energiat

Mitte sellepärast, et sul on vähem teha vaid sellepärast, et sa ei ela enam pidevas sisemises vastuolus. Sa ei ütle “jah”, kui mõtled “ei”. Sa ei lükka ennast pidevalt edasi.

See vabastab rohkem energiat, kui ükski ajaplaneerimine seda kunagi teha võiks.

Sa hakkad tegema otsuseid teisest kohast

Mitte süütundest, harjumusest või teiste ootustest lähtuvalt vaid kohast, kus sa tead, et see on see, mida oma elus lubad.

Ja võib-olla kõige olulisem…

Sa ei tunne enam, et oled oma elus ära kadunud. Su elu pole enam midagi, mis lihtsalt “juhtub”. See on midagi, mida sa teadlikult valid.

Elu kvaliteet ei muutu üleöö. See muutub hetkel kui otsustad, millega sa enam ei lepi. Ja hakkad oma elu teadlikult kujundama.

The post Kuidas oma elu päriselt paremaks muuta? Alusta standarditest appeared first on Elujoon.

Hommik algab tavaliselt kiiresti. Tuleb mõelda, mida süüa teha, mis täna tegema peab, kellele tuleb vastata, mida ei tohi unustada – partneri asjad, laste asjad, töö. Päev on täis ülesandeid ja suhtlemist ning õhtul ootavad kodused tegemised, pere, kohustused.

Sa pole füüsiliselt väsinud. Sa magad enam-vähem piisavalt. Sa saad oma töödega hakkama.

Ja ometi on tunne, et midagi on valesti. Tunned, et oled väsinud ja et sul pole enam endast midagi anda. Oled väsinud viisil, mida on raske seletada.

Väikesed asjad ajavad närvi. Otsuste tegemine tundub väsitav ja tundub, nagu kõik ootaks just sinult midagi. Tahaks korraks kõigest eemale ja lihtsalt olla.

See ongi emotsionaalne väsimus.

Paljud naised sellisel hetkel arvavad, et nad lihtsalt vajavad puhkust, aga tihti ei ole probleemiks ainult füüsiline väsimus. Tegemist on emotsionaalse kurnatusega – seisundiga, mis tekib siis, kui inimene on liiga kaua kandnud liiga suurt vastutust.

Emotsionaalne väsimus ei teki tavaliselt järsku.

See koguneb aastate jooksul väikeste kompromisside kaudu ja pideva vastutuse tõttu. Ja me märkame seda alles siis, kui mõtleme: “Ma ei mäleta, millal ma viimati polnud väsinud.”

Uuringud näitavad, et paljud naised kannavad kodus nn mentaalset koormust — nad mitte ainult ei tee koduseid töid, vaid ka kõige muu hulgas peavad meeles, planeerivad ja organiseerivad. Lisaks langeb just naistele kogu emotsioonide ja suhete hoidmise koormus. See kõik on nähtamatu töö, mida keegi tähele ei pane.

Juba 1980ndatel kirjeldas sotsioloog Arlie Russell Hochschild nähtust nimega emotsionaalne töö ja sotsioloog Allison Daminger kirjeldab naiste kodust rolli kui “kognitiivset majapidamistööd”, mis jääb sageli nähtamatuks.

See on üks põhjus, miks paljud naised tunnevad end väsinuna isegi siis, kui nad ei tee füüsiliselt kõige rohkem tööd.

7 emotsionaalse väsimuse märki, mida paljud naised ei märka enne kui on liiga hilja

Kui sa pole veel kindel, mis sorti väsimusega sa silmitsi seisad, siis siin on sulle 7 emotsionaalse väsimuse märki. Tihti eelneb tõsisele läbipõlemisele just emotsionaalne väsimus. Sellepärast on oluline seda märgata enne, kui liiga hilja on.

1. Sa tunned, et sul pole enam kannatust

Asjad, mis varem ei häirinud, hakkavad ärritama – kellegi küsimus, väikesed vead, ootamatud muutused plaanides. Sa ei pruugi olla päriselt vihane. Sa oled lihtsalt kurnatud.

Kui emotsionaalsed energiavarud on madalad, kaob kõigepealt kannatlikkus.

Kas ma olen tegelikult pahane või lihtsalt väga väsinud?

2. Sa ei taha enam otsustada

Isegi väikesed otsused tunduvad tüütud – mida süüa teha, kuhu minna, mida valida.

Paljud naised kannavad peres otsustamise koormust. Nad planeerivad, organiseerivad ja mõtlevad ette. Kui aju on sellest väsinud, tekib tunne: “Palun keegi teine otsustagu.” See on märk mentaalsest ülekoormusest.

3. Sa väldid inimesi, keda tegelikult armastad

See võib olla väga segadust tekitav. Sa armastad oma peret, sõpru, kolleege. Aga vahel tunned, et sa lihtsalt ei jaksa inimestega suhelda.

See ei tähenda, et sa ei hooli. See tähendab, et su emotsionaalne aku on tühi.

4. Sa ei tunne enam rõõmu asjadest, mis varem meeldisid

See on väga oluline märk.

Hobid ei tundu enam kutsuvad. Jalutamine ei anna sama tunnet nagu varem. Lugemine ei paku sellist rõõmu nagu vanasti.

See ei tähenda, et need asjad enam ei sobi. See tähendab lihtsalt, et närvisüsteem on liiga ülekoormatud, et rõõmu vastu võtta.

5. Sa tunned end kogu aeg süüdi

Paljud emotsionaalselt väsinud naised tunnevad süüd:

• et nad pole piisavalt head emad
• et nad pole piisavalt head partnerid
• et nad pole tööl piisavalt head

Süütunne on märk sellest, et inimene paneb endale liiga palju vastutust ja see vastutus ei pruugi olla realistlik.

6. Sa tunned, et sul pole enam midagi anda

See tunne võib olla vaikselt kuskil pinna all. Näiteks teed oma kohustused ära, aga sees on tunne, et sa lihtsalt täidad rolle. Nagu töötaksid autopiloodil.

Paljud naised kirjeldavad seda nii: “Ma teen kõike, mida peab tegema, aga ma ei tunne ennast enam selles ära.”

7. Sa fantaseerid lihtsalt kadumisest või pausist

See ei tähenda, et sa tahad päriselt lahkuda, vaid see on lihtsalt mõte. Kui saaks nädalaks kuskile kaduda või et keegi teine võiks korraks üle võtta. See on väga inimlik reaktsioon.

See tähendab, et sinu närvisüsteemil on vaja ruumi.

Miks emotsionaalse väsimus tekib ja seda just naistel

Nähtamatu töö

Me naistena kanname suurt mentaalset koormust. Peame pidevalt vaatama kes mida vajab, kes mida peab tegema ja kus olema, kes mille eest vastutab. See planeerimine ja mõtlemine on töö, mida keegi ei näe.

Hea tüdruku / naise programm

Oleme naistena kasvanud sõnumitega:

• ole tubli
• ära tee probleeme
• ole viisakas
• ära ole liiga nõudlik
• ära ole liiga vali
• ära ole liiga ambitsioonikas

Me oleme õppinud mitte teisi häirima, mitte pettumust valmistama ja mitte liiga palju küsima. Sellest kujuneb nn “hea tüdruku programm”. See tähendab, et me:

• ütleme “jah”, kuigi tahaks öelda “ei”
• teeme rohkem, kui tegelikult jaksame
• seame teiste vajadused enda omadest ettepoole

See tähendab, et me naistena anname rohkem kui tagasi saame. Pikas perspektiivis tähendab see üht –elame pidevalt oma piiridest üle. See on üks tugevamaid emotsionaalse ülekoormuse allikaid.

Vastutuse võtmine teiste emotsioonide eest

Me naistena oleme varakult õppinud, et meie roll on:

• hoida rahu
• märgata teiste vajadusi
• siluda konflikte
• hoolitseda, et kõigil oleks hea

See tähendab, et me võtame ka vastutuse teiste tunnete eest. Kuigi ei peaks. Näiteks:

• kui elukaaslane on pahane, tundub, et see on kuidagi meie süü
• kui laps on kurb tunneme, et peaksime selle ära lahendama
• kui kolleeg on rahulolematu, püüame kohe olukorda parandada

Probleem on selles, et teiste emotsioonide kandmine on lõputu töö. Ja kui me kanname seda nähtamatut koormat liiga kaua, tekibki vaimne kurnatus.

Millised tunded minu elus ei kuulu tegelikult mulle?

Tunne, et oma vajadused ei ole sama olulised

Me naistena pole kunagi teadlikult otsustanud end viimasele kohale panna. See juhtub tasapisi. Kõigepealt lapsed, töö, elukaaslane, kodu, siis kõik teised ja kusagil selle nimekirja lõpus oleme meie ise.

Probleem on selles, et me ei saa lõputult anda, kui keegi ei täida meie enda emotsionaalseid vajadusi. Mõne aja pärast tekib tunne, et meilt oodatakse kogu aeg midagi, aga keegi ei küsi, kuidas meil tegelikult läheb. Ja siis tekib sisemine kurnatus.

Pidev sisemine enesekontroll

Pidev lapsepõlve programmeerimine on meid õpetanud end pidevalt jälgima.

Kas ma ütlesin õigesti? Kas ma olin piisavalt hea? Kas ma solvasin kedagi?

See on sisemine dialoog, mis käib kogu aeg taustal. See tähendab, et aju ei puhka kunagi päriselt. Isegi kui me midagi füüsiliselt rasket ei tee, kulutab selline sisekõne tohutult vaimset energiat.

Elu, mis pole päriselt meie oma

See on kõige sügavam väsimuse põhjus. Mitte töökoormus ega kohustused, vaid see, et oleme sattunud elama elu, mis kujunes välja harjumustest, teiste ootustest ja “nii on normaalne” mõttest. Aga mitte teadlikest valikutest.

Sellisel juhul võime mõelda, et mul on ju kõik olemas ja ma justkui peaks olema rahul. Aga miks ma ikkagi tunnen end nii väsinuna? Midagi olulist on puudu.

Emotsionaalne väsimus ei tähenda nõrkust

See on kõige olulisem! Emotsionaalne väsimus ei tähenda, et sa oled nõrk. See tähendab lihtsalt, et sa oled liiga kaua olnud tugev.

Kui inimene kannab liiga palju vastutust liiga kaua, siis väsimus on normaalne reaktsioon.

5 praktilist sammu, kuidas emotsionaalset väsimust leevendada (ilma, et peaks kogu elu ümber pöörama)

Siin on mõned realistlikud tegevused, mida saad enda aitamiseks teha ka siis, kui elu on väga kiire.

Tee nähtavaks see, mis seni on olnud nähtamatu

Emotsionaalse väsimuse üks peamisi põhjuseid on mentaalne koormus – kõik need asjad, mida me oma peas hoiame. Me ei märkagi, kui palju me tegelikult kanname.

Võta paber ja kirjuta üles kõik, mille eest sa oma elus vastutad või mida sa pidevalt meeles hoiad.

See nimekiri võib olla üllatavalt pikk. See harjutus aitab mõista üht olulist asja. Sa pole põhjuseta väsinud, sa oled lihtsalt kandnud liiga palju ja liiga kaua.

Küsi endalt, kas see on päriselt minu vastutada?

Me naistena võtame automaatselt enda peale rohkem, kui tegelikult peaks. Kui järgmine kord tunned, et midagi tuleb kindlasti ära teha, proovi hetkeks peatuda ja endalt küsida:

• Kas see on päriselt minu ülesanne?
• Kas keegi teine võiks seda teha?
• Mis juhtuks, kui ma seda kohe ei lahendaks?

Probleemiks ei pruugi olla tööde hulk, vaid harjumus kõike ise ära teha ja kõike enda peale võtta, sest keegi teine ei oska nii nagu mina.

Harjuta “ei” ütlemist

Sa ei pea kohe oma elu täielikult ümber korraldama. Piisab sellest, kui hakata tegema väikeseid muudatusi. 

• Järgmine pereüritus vajab organiseerimist? Ei, seekord mitte.
• Ema ja õde on tülis? Astud ehk sammu tagasi ja lased neil ise seda klaarida. Jääb klaarimata? Mis siis ikka.
• Lastele on vaja lasteaeda kook viia? Küpsetamise asemel ehk ostad.

Väike “ei” ei ole egoism. See on lihtsalt enda ja oma energia kaitsmine.

Ilma süütundeta “ei” ütlemisest kirjutasin pikemalt siin postituses. Ehk annab ideid ja on abiks. 

Planeeri igasse päeva väike taastumise hetk

Tihti arvame, et taastumiseks on vaja nädalavahetust spa-s, pikka puhkust või täiesti vaba päeva. Tegelikult vajab närvisüsteem lihtsalt päeva jooksul väikseid pause. Näiteks 10 minutit rahulikku jalutamist, tass teed ilma telefonita või paar minutit lihtsalt aknast välja vaatamist.

Need väikesed hetked aitavad kehal ja ajul pingeid maha laadida.

Märka oma vajadusi

Kui me oleme pikalt teiste vajadusi kõige olulisemaks pidanud, kaob kontakt iseendaga. Seepärast on väga kasulik üks lihtne igapäevane küsimus:

Mida ma täna tegelikult vajan?

Vastus ei pea olema suur ega keeruline. See võib olla näiteks:

• rahu
• liikumine
• vestlus sõbraga
• lihtsalt vaikne hetk

Oluline on see, et sa märkad oma vajadusi.

Lõpetuseks

Me pole väsinud ainult füüsilistest töödest ja tegemistest. Me oleme väsinud sellest, et me ei ela päris oma elu. Et me oleme liiga kaua olnud kõigi teiste jaoks olemas, aga mitte enda jaoks.

Oleme end ära kaotanud.

Vahel ei ole lahendus rohkem puhkust, vaid rohkem ausust enda vastu, rohkem ruumi iseendale ja rohkem julgust öelda: “Ka mina olen oluline!”

Kui sa oleksid sama hooliv enda vastu kui oled teiste vastu, siis kuidas sinu elu muutuks?

The post Emotsionaalne väsimus appeared first on Elujoon.

Kui sa oled harjunud olema see, kes:

• aitab,
• organiseerib,
• võtab lisatööd,
• on olemas,
• ei vea alt.

siis „ei“ ütlemine ei tundu lihtsalt otsusena. See tundub riskina.

• Risk rikkuda suhet.
• Risk valmistada pettumust.
• Risk kaotada heakskiit.

Aga siin on tõde – ilma „ei“ ütlemiseta ei ole võimalik elada päriselt oma elu.

Miks on vajalik öelda „ei“?

Iga „jah“ on alati ka „ei“ millelegi muule

Aeg ja energia on piiratud ressursid. Midagi pole teha. Me lihtsalt ei jõua ja ei jaksa kõike korraga.

Iga kord, kui ütled:

• „Jah, ma teen ära.“
• „Jah, ma tulen.“
• „Jah, ma võtan selle enda peale.“

ütled sa samal ajal „ei“:

• puhkusele,
• rahule,
• loovusele,
• oma tervisele,
• oma prioriteetidele.

Kui sa ütled „jah“ kõigele, ei jää ruumi sellele, mis on sulle päriselt oluline. Ja kui sul pole ruumi sinu jaoks olulistele asjadele, tekib pahameel.

Pidev „jah“ tekitab nähtamatu pahameele

Sageli ei kahjusta suhteid mitte „ei“, vaid see, kui ütleme „jah“ ja kanname seda pahameelt endas. Samas, teine inimene ju ei tea, et sa tegelikult tahtsid keelduda. Alla surutud väsimus ei kao – see muutub ärrituseks ja ärritus muutub omakorda vihaks.

Lihtne on teisi süüdistada küll, aga vastutus lasub meil endil. Ainult meie saame öelda, kust jookseb piir. Sest teised ju ei tea.

Ilma „ei“ ütlemiseta ei ole tegelikke piire

Piirid ei ole kellegi vastu vaid meie enda kaitseks. Piirid ei pea olema midagi vaenulikku või ranget. Need võivad olla ka pehmed, aga siiski konkreetsed.

Kui sina oma piire ei sea, teeb seda keegi teine sinu eest – tavaliselt oma mugavusest lähtuvalt. Seda ei saa ka süüks panna. Me kõik eelistaksime enda mugavust, kui meil selleks võimalus on.

Piirid ütlevad: „Siit algab minu vastutus ja ma seisan enda jaoks oluliste asjade eest.“

„Ei“ ütlemine õpetab teisi, kuidas sind kohelda

Inimesed on oma harjumuste ohvrid. Me oleme nii loodud ja sinna pole midagi teha. See tähendab, et me harjume nii enda kui ka teiste rollidega. 

Kui tavaliselt oled sina see, kes alati teeb seda, teist või kolmandat, siis eeldataksegi, et sa seda teed. Kui sa oled alati kättesaadav, eeldataksegi, et sa oled alati kättesaadav. Käitumismustrid muutuvad ainult siis, kui me muudame oma vastuseid.

Sinu „ei“ pole karistus või kättemaks. See on uus kokkulepe. Uus valik.

Endast lugupidamine algab sisemistest otsustest

Meil naistena on viimane aeg hakata vahelduseks ennast ja oma vajadusi valima. Meil on aeg valida eneseaustus ja endast lugupidamine. On aeg teha otsus: „Ma ei tee enam asju enda arvelt.“

See pole egoism vaid küpsus. Teadlik samm tagasi iseenda juurde. Iga selge „ei“ on kinnitus, et ma olen enda jaoks olemas.

Miks on „ei“ ütlemine naistele raskem?

See, et meil naistena on raskem keelduda, ei ole juhus. Samuti pole see iseloomu nõrkus. Sotsiaalpsühholoogid on mitmetes uuringutes välja toonud, et naisi kasvatatakse suhete hoidjateks.

Sotsiaalse rolli teooria (Alice Eagly) kirjeldab, kuidas kultuurilised ootused kujundavad käitumist. 

Tüdrukuid julgustatakse olema hoolivad, empaatilised, paindlikud ja teiste vajadusi märkavad. Poisse julgustatakse olema otsustavad, iseseisvad ja piire seadvad. See tähendab, et naiste keeldumist ei tajuta lihtsalt keeldumisena, vaid suhte rikkumisena.

Carol Gilligan kirjeldas oma teoses In a Different Voice, et naised hindavad olukordi sageli küsimuse kaudu: „Kuidas see mõjutab teisi?“. Mehed aga: „Mis on õiglane / loogiline / reeglite järgi korrektne?“.

Naiste jaoks ei ole „ei“ lihtsalt otsus. See aktiveerib sisemise konflikti. “Kas ma olen nüüd halb inimene?”. “Kas ma kahjustan suhet?”.

Kui sa oled terve elu õppinud, et sinu väärtus peitub teiste rahulolus, siis ei ole ime, et keeldumine tundub ohtlik.

Mitmed organisatsioonikäitumise ja sotsiaalpsühholoogia uuringud on leidnud, et kui naine ütleb „ei“, seab piire, on otsekohene või keeldub, tajutakse teda sagedamini ebameeldivana, isekana või „raskena“. Kui mees käitub samamoodi, tajutakse teda enesekindla, juhi ja otsustusvõimelisena.

Lisaks näitavad uuringud, et naisi karistatakse enesekehtestamise eest sagedamini kui mehi (topeltstandard, Laurie Rudman). Naised ei karda „ei“ ütlemist ilma põhjuseta. Nad on õppinud, et sellel võivad olla sotsiaalsed tagajärjed.

Samuti näitavad uuringud, et naisi hinnatakse rohkem selle järgi kui meeldivad nad on, kui koostööaltid ja kui „lihtne“ nendega olla on. Mehi aga hinnatakse rohkem saavutuste ja tulemuste järgi.

See loob alateadliku loogika: „Kui ma ütlen ei, kaotan heakskiidu.“

Seega – süütunne ei teki tühjalt kohalt. See on õpitud reaktsioon. Ja õpitud mustreid saab ümber õppida.

Kui me oleme terve elu õppinud, et meie väärtus oleneb teiste rahulolust, siis pole ime, et keeldumine tundub ohtlik. See ei tähenda, et me oleme naistena nõrgad – see tähendab, et me oleme hästi kohanenud. On aeg seda teadlikult muuta.

Oled sa kunagi tabanud end mõttelt: “Kõik tahavad minult midagi — töö, pere, sõbrad… ja mina? Mina jään kuskile viimaseks.” See tunne on tuttav paljudele naistele. Kirjutan sellest pikemalt siin postituses.

Süütunne ei tähenda, et otsus on vale

Tihti on esimene emotsioon, mis järgneb keeldumisele just süütunne. Süütunne ei ole moraalne kompass. Tihti on see vana rolli kaitsesignaal.

Kui sa oled olnud „see, kes alati aitab“, siis iga „ei“ tundub reetmisena. Aga esialgne ebamugavus ei ole võrdeline vale otsusega. Süütunne ütleb, et sa muudad mustrit, mitte seda, et sa teed midagi valesti.

„Ei“ ütlemine ei vaja pikki põhjendusi

Mis tavaliselt järgneb süütundele? Selgitused. Pikk põhjendus, miks sa ei saa.

Ja miks see halb on? Liigne seletamine nõrgestab piiri. Kui sa hakkad selgitama või õigustama:

• „Mul on tegelikult nii palju teha…“
• „Ma olen hirmus väsinud…“
• „Äkki keegi teine saaks…“

annad sa teisele poolele võimaluse vaielda. Sul on õigus otsustada ilma „ettekäändeta“.

Piisab ühest lausest:

• „Mulle see praegu ei sobi.“
• „Ma ei saa seda enda peale võtta.“
• „Seekord ei saa.“

Praktilised viisid „ei“ ütlemiseks

Pehme, aga selge „ei“

• „Aitäh, et mõtlesid minu peale, aga ma ei saa.“
• „Kõlab hästi, aga jätan täna vahele.“

Edasilükkav „ei“ (otsustusruum)

• „Ma pean selle läbi mõtlema, annan teada.“
• „Mul pole kalendrit lähedal. Vaatan hiljem üle ja annan sulle teada.“

Piire hoidev „ei“ (korduvate olukordade jaoks)

• „Ma ei võta praegu lisakohustusi.“
• „Ma olen sel ajal juba hõivatud.“

Lõpetuseks

Oskus keelduda pole iseloomujoon. See pole midagi konstantset, mis kas on või ei ole. See on oskus, mis kasvab harjutades.

Kui oled aastaid harjunud:

• olema see, kes aitab,
• võtma rohkem, kui tegelikult jaksad,
• kohanema kiiremini kui teised,
• seadma teised esikohale,

siis pole ime, et „ei“ tundub võõras ja ebamugav. Iga uus piir tundub alguses kohmakas. Mõni lause jääb kurku kinni, süda lööb kiiremini ja süütunne tuleb järele.

Piirid on nagu lihas – mida rohkem neid sead, seda loomulikumaks need muutuvad. Esimene „ei“ võib olla raske. Teine on juba veidi lihtsam. Kümnes on rahulik.

Ja siin on kõige olulisem mõte: „Ei“ ütlemine ei ole konflikt. See on eneseaustus.

See on otsus: „Ma ei tee seda enda arvelt.“

Sa ei pea end pidevalt õigustama. Sa ei pea kõigile meeldima. Sa ei pea kandma rohkem, kui sulle tegelikult kuulub.

Iga kord, kui ütled „ei“ millelegi, mis sind kurnab, ütled „jah“ millelegi, mis sind toetab. Ja mida rohkem sa seda harjutad, seda vähem on „ei“ hirmutav ja seda rohkem on see loomulik osa sellest, kes sa oled.

Siin on sulle mõned küsimused mõtlemiseks:

• Millele ma ütlen „jah“ enda arvelt?
• Mida ma kardan kaotada, kui ütlen „ei“?
• Mida ma tegelikult vajan rohkem: heakskiitu või rahu?
• Mis muutuks mu elus, kui ma ütleksin ühe „ei“ nädalas?
• Kus minu elus on liiga palju „jah“ ütlemist?
• Mille arvelt need „jah“-id tulevad?
• Milline üks „ei“ tooks mulle praegu kõige rohkem kergendust?

The post Kuidas öelda „ei” ilma süütundeta appeared first on Elujoon.

Mind ajendas seda postitust kirjutama see, et näen tihti enda ümber naisi, kes arvavad, et nad ei oska planeerida või et ajaplaneerimine lihtsalt ei sobi neile. Tegelikult ei ole asi oskustes vaid selles, et neile on näidatud liiga keerulisi süsteeme. Ja seda täiesti valel hetkel.

Tahan maha võtta surve, et „edukaks päevaks peaks kõike tegema“. Ei pea. Ka mina ei tee. Mul on olnud perioode, kus kogu mu „süsteem“ taandub sellele, et ma kirjutan õhtul paberile järgmise päeva kolm kõige olulisemat asja ja see on sellel ajahetkel täiesti piisav.

Ma ei kirjuta seda postitust selleks, et sina hakkaks täpselt nii planeerima nagu mina. Ma kirjutan seda selleks, et näidata: selgus ja kergem tunne ei tule üleöö ega korraga – see tekib samm-sammult.

Kui sa loed siit välja ainult ühe mõtte, siis loodan, et see on see. Sa ei pea oma elus praegu, nüüd, kohe ja kõike muutma. Piisab, kui astud ühe väikese sammu.

Tahan veel toonitada, et ka minu elu pole ei ideaalne ega ka mitte rahulik. Mul on töö, kohustused, tähtajad, inimesed, kelle järgi ma midagi ootan ja kes ootavad midagi minult. Mul on hobiettevõte, lapsed ja huvid. Olen tütar, ema, abikaasa, õde ja ka mina ise naisena. On perioode, kus kõik sujub fantastiliselt ja on perioode, kus tundub, et kõik juhtub korraga ja enam ei jaksa.

Just sellepärast ei tööta minu jaoks jäik planeerimissüsteem. See, mis töötab, on paindlik raamistik, mida ma saan lihtsustada, kohandada ja vormida vastavalt sellele, milline mu elu hetkel on.

Kuidas sina saad minu süsteemi oma elule kohandada

Kui sa tahad siit midagi enda jaoks kaasa võtta, siis soovitan sul mitte küsida: „Kuidas ma peaksin planeerima?“ vaid pigem: “Mis mind praegu kõige rohkem aitaks?”

Äkki aitab sind minu moodi nädala planeerimine. Äkki hoopis päeva planeerimine. Äkki lihtsalt see, et kõik mõtted saaksid korraks paberile.

Kõik variandid on õiged. Leia lihtsalt üks asi, mida tahaksid proovida ja testi. Kõige olulisem ajaplaneerimise juures on see, et see sobituks sinu eluga praegusel ajahetkel.

Kuidas mina oma aega (ja eesmärke) planeerin

(ja miks ma ei alustanud üldsegi nii)

Kui keegi oleks mulle aastaid tagasi näidanud minu tänast ajaplaneerimise süsteemi, oleksin ma arvanud, et see on täiesti absurdne (ja võimatu). Mitte sellepärast, et see oleks halb, vaid sellepärast, et see oleks tundunud liiga palju.

Reaalsus on see, et ma ei alustanud valmissüsteemiga. Ma ei alustanud eesmärkide, kvartaliplaanide ega värvikoodidega. Oleme ausad, ma ei teadnud üldse, kust alustada.

Minu igapäevane elu nägi suures osas välja selline, et mingid asjad olid mul peas (ja õigel hetkel ei suutnud meenutada), osa asju oli kirjutatud märkmepaberitele, osa asju suvaliste paberite nurkadele, mingid asjad olid kirjas paberkalendris, mingid asjad koduses seinakalendris, mingid asjad Outlooki kalendris. Enamuse ajast kulutasin ma oma aega ja energiat meenutamaks, mida, millal ja kellega ma tegema pean, kelle järgi ma midagi ootan ja kes minu järgi ootavad. Ma ei liialda, kui ütlen, et oli täielik kaos.

Ainus asi, mida ma teadsin oli see, et nii edasi minna ei saa. Kõike oli liiga palju. Ma tundsin, et olen kõiges hiljaks jäänud – asjad juhtusid ootamatult, kõike oli vaja eilseks ja päevas ei tundunud olevat nii palju tunde, et kõike ära teha.

Ja siis ilmus kuskilt välja keegi (tavaliselt meessoost isik), kes üleolevalt (mulle tundus nii) teatas, et meil kõigil on ööpäevas 24h ja kuidas teised jõuavad… (“piip, piip, piip” hetk oli siinkohal).

See kõik kestis hetkeni, kuni ma tundsin: “Ei, enam nii ei saa. Midagi PEAB muutuma!”

See süsteem, mida täna kasutan, ei sündinud üleöö. See on kujunenud aastate jooksul, samm-sammult, vastavalt sellele, mida mu elu parasjagu vajas. Ja mis võib-olla kõige olulisem – ka täna ei kasuta ma alati kõiki selle osi korraga.

Sellepärast tahan enne, kui hakkan kirjeldama kuidas ma praegu planeerin, rääkida sellest, kuidas ma alustasin. Sest just sealt on kõige lihtsam ka sinul alustada.

Esimesed sammud ajaplaneerimisel

SAMM 1 – PÜHAPÄEV

(15 minutit)

Nagu eelnevalt juba mainisin, siis minu kõige esimesed sammud polnud süsteemsed ja tegelikult ei saanud ma ise arugi, et tegelen ajaplaneerimisega. Kõigest üks paber ja umbes 15-20 minutit.

Tegemist oli pühapäevase päevaga. Tööstress oli järjekordselt tipus ja mõte, et homme on jälle tööpäev ajas südame pahaks. Ehk oled sinagi tundnud seda tunnet, kui vabal päeval hakkad mõtlema, mida kõike on vaja ära teha ja kuidas sa juba ette tead, et ei jõua. Ja kuidas teatud mitte just positiivsed isikud käituvad. Jne, jne, jne. Tunne, et ei jaksa ja ei taha tööle minna…

Tundsin, kuidas ma ei suuda seda kõike enam enda sees hoida. Seega võtsin suvalise paberi ja hakkasin kirjutama.

Aga ma ei küsinud endalt: „Kuidas teha nii, et ma kõike jõuan?“ vaid: „Mis mind järgmisel nädalal ees ootab?“

1. Esimese sammuna kirjutasin ma üles erinevates kalendrites olevad kohtumised ja panin need igasse kalendrisse, mida omasin (paberkalender, Outlooki kalender ja kodune seinakalender). Kirja läksid töökoosolekud ja -kohtumised, laste arstiajad, kooli- ja lasteaiakohtumised, projektide tähtajad, mis juhtusid sel nädalal ees ootama jne. Ehk et kõik kuupäevalised ja kellaajalised asjad. 
2. Teisena vaatasin kõik eelneva üle ja kirjutasin välja need asjad, mis kindlasti peavad saama tehtud. Mida edasi lükata pole võimalik. Siinkohal tuleb olla ülikriitiline. Esialgu võib tunduda, et kõik on oluline, aga tegelikult ei ole – seega 3-5 asja, mitte rohkem.
3. Ja kolmandaks vaatasin üle ka ülejärgmise nädala selle pilguga, et mis on üks asi, mida ma saan teha eesootaval nädalal, et lihtsustada oma elu ülejärgmisel nädalal.

Lõpetasin sessiooni pannes omale telefoni meeldetuletuse, et vaatan igal hommikul üle, mis mind on sel päeval ja nädalal kalendris ees ootamas ning et vaatan üle kõik, mida just kirjutasin.

Ei mingeid prioriteedimaatrikseid. Ei mingeid eesmärke (mul polnud energiatki mingiteks eesmärkideks). Ei mingeid keerukaid ajakavasid.

Lihtsalt:

„Mis on tulemas ja mis kindlasti vajab minu tähelepanu?“

Ja see juba aitas. Mitte sellepärast, et kõik sai tehtud, vaid sellepärast, et kõik ei olnud enam ainult peas. See oli minu jaoks esimene päris võit.

Nüüd tagantjärgi mõeldes saan aru, et niimoodi sündis minu pühapäevane nädala ettevalmistus.

SAMM 2 – ESMASPÄEV

Mis sai edasi?

Järgmisel hommikul ilmus telefoni meeldetuletus, nii nagu plaanitud.

• Vaata üle kalendrid ja nädala tähtsaimad tegevused

Kuna mul oli selge ülevaade kellaajalistest kohtumistest ja üliolulistest tegevustest, sain koheselt tegutsema hakata.

Otsustasin, et kõik uued kohustused, mis peale tulevad, lähevad kirja sama paberi teisele küljele. Ühtlasi hakkasin kirjutama ka sinna tegevusi, mis mulle jooksvalt meelde tulid.

Vaadates oma kõige tähtsamate asjade nimekirja selgus, et üks tegevus sealt oli lihtsalt ära tehtav asi, teised 4 olid aga mitmetest tegevustest koosnevad asjad. Nii sündisid mu ellu mõisted “tegevus” ja “projekt”.

• Tegevus – üks konkreetne tegevus/asi, mis tuleb mingil põhjusel lihtsalt ära teha (eesmärk saab saavutatud ühe tegevusega, mitte mitme tegevusega);
• Projekt – mitmest erinevast tegevusest koosnev tulemus.

Niisiis, alustasin sellest ühest tegevusest. Tehtud – kriips peale. Järgmine.

Nüüd oli küsimus – kuidas edasi? Nimekirjas olevatest 5-st asjast 4 olid projektid. Pärast väikest mõtlemist otsustasin võtta kõigile neljale “projektile” neli erinevat paberit. Paberitele kirjutasin:

• “Projekti” nimetus
• Kuidas ma tean, et projekt on lõpetatud ehk projekti tulemus
• Mida ma pean selleks tegema?

Ja mis selgus? Tegevused, mille oma peas olin mõelnud hiiglaslikuks, said konkreetsed piirid. Sain järsku väga selge ülevaate, mida ma tegema pean. Osa tegevusi vajas minult ainult paari asja ja sain selle edasi saata kolleegile, mis vajas tema tähelepanu. Ja enamus tegevusi olid sellised 15-30 minuti tegevused.

Päeva lõpuks oli mul enamik asju nimekirjast tehtud. Kõik, mida delegeerisin või kui kelleltki midagi ootama jäin, sai üles kirjutatud märkmepaberile, mille kleepisin samale paberile. Kõik kohtumised ja tegevused, mis tehtud said, said ka paberilt maha tõmmatud. Kõik uued kohtumised said kirja pandud nii paberkalendrisse kui ka Outlooki kalendrisse.

Ehk et õhtuks oli mul:

• Ülevaade ajalistest kohtumistest (kalendrites)
• Ülevaade kõigest, mis tehtud sai (töös olev paberileht)
• Nimekiri delegeeritud asjadest (märkmepaber töös oleval paberilehel)
• Nimekiri tegevustest, mis veel oli vaja teha (töös oleva paberilehe pöördel olev nimekiri)
• Projektide paberid (lisapaberid, millel oli projektide erinevad tegevused)

See oli esimene hetk üle pika aja, kus mul oli tunne, et mul on natukenegi kontrolli oma elu üle. Tekkis imepisike lootus, et äkki ma ikkagi suudan (millele muidugi järgnes kohe hirm, et tegemist on ajutise eduga). Siiski, see pisike lootuskiir andis mulle jõudu teha see lisasamm õhtuse kokkuvõtte näol.

Niisiis, enne kui töölt koju läksin:

• Vaatasin üle projektide paberid – viskasin (loe: kortsutasin agressiivselt, aga rahulolevana) ära lehed, millel kõik tegevused olid tehtud, pooleli olevate projektide lehed jäid alles.
• Vaatasin jooksvat paberilehte ja otsustasin, et järgmiseks päevaks tuleb võtta uus leht. Mõeldud tehtud. Tõstsin delegeeritud asjade märkmepaberi uuele lehele ja kordasin eelmise õhtu protsessi – kokkulepitud ajalised kohtumised, mis peab kindlasti tehtud saama ning üks kasulik asi (nüüd siis) järgmiseks nädalaks, sest tegu oli esmaspäevaga.
• Nüüd jäi üle vana paberi pöördel olev üldine “vaja teha” nimekiri. Jah, ma kirjutasin selle ümber ja täiendasin asjadega, mis veel meelde tulid. Nii sündis minu jaoks mõiste “aju tühjendus” (ehk braindump ingl.k), aga sellest kirjutan rohkem natuke hiljem.

Võiks arvata, et see õhtune protsess võttis meeletu aja. Tegelikult ei võtnud. 15 minutit. Aga see 15 minutit andis mulle tohutu kerguse. Ma teadsin, mis mind järgmine päev ees ootab ja see tunne oli kirjeldamatu.

SAMM 3 – TEISIPÄEV

Hommik algab meeldetuletusega. 

• Vaata üle kalendrid ja nädala tähtsaimad tegevused

Nagu eelneval päeval nii ka nüüd – mul olid teada kohtumised ja tähtsamad asjad. Mul oli selgus. Teadmine millal, miks ja kellega oli uskumatu ajaline võit.

Lisaks kõigele muule jõudsin ma sel päeval teha asju ka lehe pöördelt. Uskumatu.

Õhtu lõpetasin sarnaselt eelneva õhtuga. Ja tead – süsteem töötas (kuigi sel hetkel ma absoluutsel ei mõelnud, et see on mingi süsteem).

Niimoodi võtsin ma igal hommikul ja õhtul aja, et vaadata üle kalendrid, projektid ja tegevused. Samuti jätkasin ma järjekindlalt järgnevatesse nädalatesse vaatamist ja ühtlasi ka tegutsemist tulevaste projektide suunas. See viimane lisasamm lihtsustas oluliselt minu järgnevaid nädalaid ning mida kauem ma protsessi kordasin, seda vähemaks jäi “kiireid” tegevusi. Olin pidevalt ühe sammu võrra ees.

PANE TÄHELE! Esimesel nädalal ma muud ei teinud. Lihtsalt õhtune ettevalmistus ja hommikune ülevaatus. Esimest korda oli mul tunne, et mul on mingisugunegi ülevaade kõigest, mida tegema pean.

Tihti alahindame seda, mida igapäevased väikesed sammud meie jaoks tegelikult tähendavad. Kirjutasin väikestest harjumustest siin postituses.

BRAINDUMP ehk AJU TÜHJENDUS

Järgmisel pühapäeval lisandus protsessile “aju tühjendus” ehk braindump.

Oma olemuselt väga lihtne protsess – kirjuta välja kõik, mis meelel mõlgub.

Mina alustasin sellest nimekirjast, mida juba olin koondanud oma paberi teisele küljele. Tõmbasin maha asjad, mis olid tehtud või kellelegi teisele üle antud ning lisasin asjad, mis järjest meenuma hakkasid. Kirjutasin välja absoluutselt kõik erinevatest kohustuslikest tegevustest kuni selleni, et kunagi tahaks külastada jõuluturgu Saksamaal.

Nimekirjad

Kuna ma kirjutasin üles kõik, mis vähegi meelde tuleb, siis tekkis vajadus kogu kupatus grupeerida. Nt kõned, mida tegema pidin või mida poest vaja on. Nii tekkisid mul erinevad nimekirjad.

Nimekirjad on minu jaoks erinevad sarnaste asjade kogumikud. Lisaks asjalikele nimekirjadele nagu “Ootan” ja “Vaja helistada” on mul ka näiteks “Asjad, mida kunagi äkki tahan teha (someday maybe ehk SDM)”, “Vaja osta”, “Kohad, kuhu reisida”, “Raamatud, mida lugeda tahan”, “Filmid, mida vaadata tahan” jne.

Siis kui ma alustasin, olid mul nimekirjad lihtsalt erinevatel paberilehtedel ja ma hoidsin neid oma märkmiku vahel. Nüüd aga on mul väike taskumärkmik, mis hoiab mu pikemaajalisi nimekirju (nt “Raamatud, mida lugeda tahan” jne) ja lühiajalised nimekirjad (nt “Vaja helistada” jne) käivad igapäevases märkmikus post-it’ite peal.

Kuidas ma planeerin täna (ja kuidas see päriselt välja näeb)

Täna on mu süsteem mitmekihiline (aga see ei tähenda, et ma kasutaksin kõiki neid tasandeid kogu aeg):

• aasta
• kvartal
• kuu
• nädal
• päev

On perioode, kus keskendun ainult nädalale ja päevale ning on rahulikumaid aegu, kus võtan ette ka suure pildi. Ja kui mõtlema hakata, on päevi, kus ma saangi seda võtta ainult tund tunni haaval. Minu jaoks ei ole planeerimine jäik raamistik vaid tööriist, mida ma kasutan vastavalt oma energiatasemele ja eluolukorrale.

AASTA ETTEVALMISTUS:

Teen seda ettevalmistust tavaliselt jõulude ajal või aasta viimasel päeval ja varun selleks eraldi aja. Minu jaoks on see rituaal omaette (rahulik muusika, küünlad, pokaal veini). Tavaliselt võtab see mul ikka päris mitu tundi (vahest isegi päevi, kui ma ei viitsi korraga liiga palju mõelda).

Mõtlen tavaliselt paljudele asjadele ja küsimusi on oluliselt rohkem, aga ülevaatlikult võime selle kokku võtta nii:

• Milline mu aasta oli? Mis oli hästi, mis oleks võinud parem olla?
• Mida ma enam korrata ei taha? Mida ma uude aastasse kaasa ei võta?
• Kas mul oli konkreetseid eesmärke? Kas need said täidetud? Kui ei, siis miks? Mis oli selle sügavam põhjus (tavaliselt minu alateadlik hirm)? Millised hirmud ja alateadlikud uskumused mind tagasi hoidsid ja kuidas need ületada plaanin?
• Mida ma uuelt aastalt ootan? Millised võiksid olla eesmärgid teemade kaupa (minul tulevad eesmärgid minu eluvisiooni põhjal)?

Nende küsimuste põhjal panen omale aasta sihid ja eesmärgid. Seejärel hakkan mõtlema, millised päris tegevused mind mu sihtidele lähemale viivad (igapäevased, -nädalased, -kuised ja kvartaalsed). Mõtlen, kas sihini viivad teatud harjumused või eraldiseisvad tegevused või hoopis mingi tegevuse lõpetamine.

KVARTALI ETTEVALMISTUS (detsembri, märtsi, juuni ja septembri lõpus, u 30 minutit):

• Panen paika kvartali eesmärgid (vastavalt aasta eesmärkidele ja sihtidele)
• Teen ülevaate oma investeeringutest
• Valin omale ühe uue tervisliku harjumuse
• Valin ühe enesearengu raamatu, mida lugema hakkan
• Valin ühe ajaviite raamatu, mida lugema hakkan
• Otsustan ühe suurema koduga seotud projekti (elutoa tapeedi vahetus, uute kardinate õmblemine vms)
• Otsustan, millise kvaliteetse riideeseme ostan (sest ma pidevalt ei raatsi)
• jne.

KUU ETTEVALMISTUS (iga kuu lõpus, u 30 minutit):

• Vaatan üle aasta ja kvartali eesmärgid ja sihid
• Analüüsin eelmist kuud ja sean uued eesmärgid uueks kuuks arvestades kuukalendrit ja teadaolevaid tulevasi kohustusi
• Saadan veenäidu
• Panen paika kuueelarve
• Otsustan mida uuel kuul juurde õpin
• Mis on uus tervise ja heaoluga seotud kuuväljakutse
• Algava kuu projektid ja tegevused
• Aju tühjendus
• Vaatan üle nimekirjad

NÄDALA ETTEVALMISTUS (pühapäeviti, u 15-20 minutit)

Kõigest eelnevast kasvas ja arenes minu nädala ja päevade ettevalmistamise harjumus. Ülevaatlikult näeb nädala ettevalmistus hetkel välja hetkel selline:

• Aju tühjendus ehk braindump
• Kuu ja nädala kalendrite kontroll + tulemas asjad (kvartal, aasta)
• Aju tühjenduse jaotamine blokkidesse – kalender, vaja teha, projektid ning vajadusel lisamine nimekirjadesse
• Mis peab järgmisel nädalal kindlasti tehtud saama?
• Mida saan teha, et ülejärgmisel nädalal/kuul oleks lihtsam?
• Nädala eelarve lõunasöögile ja muudele kuludele
• Mida tahan sel nädalal teha enda jaoks ja heaks?
• Nädala õhtusöögimenüü ja mida selleks on poest vaja
• Mida ja millal tahan sel nädalal õppida?
• Treeningute ja muud tervise eesmärgid

Jah, nüüd ma suudan juba mõelda kvartali ja aasta lõikes ning teha kõik selle ära 15 minutiga, aga kui sina alles alustad oma süsteemi loomist, siis ära esialgu proovi nii pikalt ja põhjalikult ette mõelda. Proovi alustada nädala ja päeva kaupa, keskendu ainult kõige olulisemale ning liigu sealt edasi.

PÄEVA ETTEVALMISTUS (õhtuti, u 5-10 minutit)

• Vaatan üle järgmise päeva ja lähipäevade kalendris olevad kohtumised/koosolekud
  NB! Hetkel on mul kasutuses 2 kalendrit – digitaalne Outlooki kalender (töö pärast) ja paberkalender
• Vaatan üle erinevad projektid – mis tegevused on tehtud ja mida peab veel tegema
• Vaatan üle, kellelt mida ootan
• Eelneva põhjal otsustan “peab tegema” asjad…
• ja lisan “võiks veel jõuda” asjad
• Vaatan üle nädala menüü ja kas on poes vaja käija

OLULINE

Palun ära võta kõike eelnevat kui kohustuslikku tegevusnimekirja. Meie kõigi elud on erinevad, vajadused on erinevad, ajalised nõudmised ja inimesed meie ümber on erinevad. Kõige olulisem siinkohal on, et sa kohandad lähenemist oma elu ja vajaduste järgi. Ka minu enda elu võib olla ühel hetkel rahulikum, teisel hetkel hullumeelne. Enamuse ajast piisab kui ma aju tühejndust teen pühapäeviti, aga samas on aegu, kus mul on vaja seda teha iga päev, et suudaksin üldse korralikult funktsioneeruda. 

Kui tunned, et aega pole kunagi piisavalt, siis vahest pole probleem ajas, vaid prioriteetides – sellest kirjutan pikemalt siin.

Lõpetuseks

Tagantjärele vaadates ei ehitanud ma ajaplaneerimise süsteemi. Ma lihtsalt lahendasin probleeme ja täitsin oma vajadusi, mis mu elus parasjagu esile kerkisid.

Kui mul oli peas liiga palju – kirjutasin need välja. Kui kõike tundus liiga palju – jaotasin liiga suurena tundunud tegevused väiksemateks ülesanneteks. Kui elu muutus raskemaks – lihtsustasin.

Hea planeerimine ei tähenda rohkema tegemist. Hea planeerimine tähendab, et sa ei pea kogu aeg kõike meeles hoidma. Sul on koht/süsteem, kus sa kõike hoiad.

Ja kui sa ei tea, kust alustada, siis alusta sealt, kust mina alustasin: üks paber ja natuke aega.

The post Minu ajaplaneerimise süsteem appeared first on Elujoon.

Päriselus aga ei teki “rohkem aega” kunagi. Aega tuleb võtta ja luua. Aga mismoodi siis?

Siin tulebki mängu 10 minutit.

Miks 10 minutit päevas toimib?

1. 10 minutit ei tekita vastupanu

Kui töötad täiskohaga ja hoolitsed pere, kodu ja kõige muu eest, siis meie aju eelistab alati kõige energiasäästlikumat valikut. Kõike tundub liiga palju ja aju tajub suuri muutusi ohuna. Aga 10 minutit?
Seda ei tundu olevat liiga palju, eks?

10 minutit tähendab, et “ma jõuan küll”. See on piisavalt väike, et alustada ja piisavalt suur, et päriselt midagi muuta.

2. Väike samm käivitab identiteedimuutuse

Öeldakse, et püsivate muudatuste tegemiseks peab inimene muutma oma identiteeti. “Ma olen selline inimene, kelle jaoks sellised asjad on loomulikud ja igapäevased”. Kui sa teed midagi kasvõi 10 minutit päevas, sisendad endale:
“Ma olen inimene, kes hoolib iseendast.”
“Ma liigun oma eesmärkide poole.”
“Ma olen järjepidev.”

Identiteet muutub läbi tegude, mitte läbi tahtejõu ja kümnest minutist piisab.

3. Järjepidevus loob nähtamatuid süsteeme

Väike harjumus loob rutiini, mis toetab sind ka siis, kui motivatsioon kõigub. Sa ei pea enam mõtlema, kas ma täna viitsin või kas mul on aega. Sa lihtsalt keskendud ja teed 10 minutit ära.

10 minuti süsteem hoiab sind rajal ka siis, kui elu on kiire ja nõudlik.

4. Väike samm on skaleeritav

10 minutist võib saada 12. 12 minutist 15. Aga isegi kui ajaline maht ei kasva, loob see stabiilsust – see on väärtuslikum kui ükski intensiivne “kõik või mitte midagi” periood.

5. Väiksed sammud hoiavad ära läbipõlemise

Me naistena tahame muutusi, suurelt ja kohe – tund treeningut, tund lugemist. Esialgne muutus elus on siis liiga suur ja seda jaksab vaid paar päeva, heal juhul paar nädalat. Siis tuleb elu vahele ja tekib tunne, et oled jälle läbi kukkunud.

10 minutit ei väsita. See on tehtav ja toetab sind. See aga tekitab tunde, et suudad ja kontrollid oma elu.

Mida 10 minutit päevas võiks muuta just sinu elus?

Siin on mõned praktilised näited, mis mahuvad tiheda elu keskele ega nõua lisatunde:

• 10 minutit jalutamist – Aitab vähendada stressi, parandab und ja tõstab energiat.
• 10 minutit kirjutamist – Aitab sul oma mõtteid korrastada ja selgust tagasi saada.
• 10 minutit lugemist – Aitab ennast vaimselt toita ja mõtteviisi muuta.
• 10 minutit järgmise päeva planeerimist – Aitab hoida fookust ja annab teadmise, et tead täpselt, mida homme tegema pead ja millal.
• 10 minutit vaikust – Mitte meditatsioon kohustusena, vaid rahulik hetk, kus aju saab korraks puhata.

Kuidas 10-minutiline harjumus päriselt tööle panna?

Siin on neljaastmeline süsteem, mis sobib ideaalselt sinu tihedasse graafikusse.

1. Vali üks tegevus

Mitte kolm. Mitte kogu harjumuste jada. Üks.
Näiteks: 10 minutit homse päeva planeerimisele igal õhtul.

2. Seo see olemasoleva harjumusega

Vali tegevus, mida sa teed iga päev ja haagi uus asi sinna külge. Hommikune kohv. Õhtune dušš. Lõunapaus.
See on nö päästik, mis aitab ajul uue tegevusega seost luua ja muudab uuel harjumusel lihtsamalt kinnistuda: “Kui ma teen X, siis ma teen ka Y.”

3. Hoia ootused meelega madalal

Sinu eesmärk ei ole olla ideaalne, vaid järjepidev.
Kui sul on halb päev, tee 3 minutit. Tee halvasti. Tee midagigi. See loeb ja hoiab harjumust elus.

4. Märka väikseid võite

Oled terve nädala järjest suutnud teha seda, mida otsustasid? Märka seda. Su päev, enesetunne ja inimesed sinu elust olid otse põrgust välja astunud ja sa tegid 10 minuti asemel 3 minutit? Ära mõista end hukka, vaid märka seda ja tähista. Sa valisid selleks 3 minutiks selle, mis sinu jaoks oli oluline.

See samm siin pole lihtsalt motivatsiooni jaoks, vaid see treenib aju nägema, et sa liigud päriselt edasi. Vaikselt, aga järjekindlalt.

Oled mõelnud, kuidas leida aega olulisteks asjadeks? Saad selle kohta lugeda SIIT.

Aga mis siis, kui ma vahepeal ree pealt maha kukun?

Siis tõuse ja jätka. Väsimus ei ole läbikukkumine. Paus ei ole läbikukkumine. Tihe tööperiood ei ole läbikukkumine. See on elu.

Kõige olulisem oskus ei ole “olla täiuslik”, vaid oskus tulla tagasi. Jätkata sealt, kus pooleli jäi.

Kuidas alustada juba täna?

Võta paber (või märkmik) ja pane kirja:

1. Üks harjumus, mida tugevdan või loon
2. Millal ma seda teen?
3. Mis on minu päästik? (kohvimasin, õhtune lambikustutus vms)
4. Miks see mulle oluline on?

Kirjutamine aitab mõtetel aeglustuda, loob selgust  ja annab ajule märku, et see on oluline. Kirjutamisest kui teraapiast saad rohkem lugeda siit postitusest.

Lõpetuseks

Elu ei muutu suurte hüpetega. Elu muutub väikeste, järjepidevate sammudega. 10 minutit päevas võib olla just see kerge ja realistlik algus, mis loob su elus kõige suurema muutuse.

Sa suudad seda!

Sind võib veel huvitada postitus teemal “Kuidas leida aega iseendale, kui kõik teised vajavad mind?“

Liitu Elujoone uudiskirjaga

Kui tunned, et tahaksid rohkem tuge oma teekonnal, siis liitu Elujoone uudiskirjaga.
Jagan seal praktilisi harjutusi, enesearengu töölehti ja mõtteid, mis aitavad sul oma eesmärkide poole liikuda kergemini ja teadlikumalt.

The post Väikeste harjumuste jõud: miks 10 minutit päevas muudab palju appeared first on Elujoon.

See tunne on tuttav paljudele naistele. Me kasvame üles sõnumitega, et hea naine, hea ema, hea töötaja on see, kes alati teised endast ette seab, teisi aitab ja olemas on. Ja me teeme seda rõõmuga. Aga samal ajal kaotame märkamatult iseenda kuskile kohustuste ja teiste ootuste vahele ära.

Mingil hetkel tekib väsimus. Ühel õhtul, kui kõik on söönud ja magavad, istud diivanil ja mõtled: “Kas see ongi kõik, mis elul pakkuda on? Kes hoolitseb minu eest? Kes küsib, kuidas minul läheb?”

See on hea hetk peatuda ja küsida: Millal ma viimati olin oluline iseendale?

Sa oled oluline ka siis, kui midagi ei „tooda“

Tihti on meie eneseväärtustamine seotud sellega, kui palju me teistele anname — küpsetame kooke ja teeme süüa, korraldame üritusi, kuulame muresid, koristame, töötame.

Aga sa oled väärtuslik ka siis, kui lihtsalt oled. Kui puhata julged. Kui ütled „ei“. Kui võtad tassi kohvi ja loed lehte või raamatut. Või vahid lakke.

On täiesti okei öelda: “Mina vajan ka mind. Ma vajan ka rahu.”

Miks on enda aeg vajalik?

Kui sa kogu aeg ainult annad, siis tühjeneb su “tass“. Kui tass on tühi, muutud kergelt ärrituvaks, tekivad haigused või kaotad (elu)rõõmu. Aeg iseendale pole egoistlik — see on sinu esmavajadus, et jaksaksid ka teisi armastada ja toetada.

Kui sina oled rahulikum ja õnnelikum, saavad seda tunda kõik su ümber. Tead ju küll lauset, et tühjast tassist pole võimalik valada.

Aga kuidas seda aega leida?

Siin on mõned mõtted, kuidas hakata endale ruumi looma, isegi kiire elutempoga:

Küsi endalt: Mille jaoks ma tegelikult aega vajan?

Tihti ütleme lihtsalt „mul on vaja aega iseendale,“ aga mida sa selle all mõtled?

• Kas tahad vaikust?
• Lugeda?
• Jalutada või trenni minna?
• Midagi loovat teha?
• Lihtsalt magada?

Mida sa teeksid, kui saaksid homme tund aega enda jaoks nii, et mitte midagi teiste jaoks tegema ei pea? Mida sa praegu kõige rohkem vajad?

Väikesed sammud loevad

Ära jää ootama ideaalset nädalavahetust spas või kogu päeva ainult enda jaoks. Alusta väikestest hetkestest. Alusta 5 – 15 minutist.

• 10 minutit hommikul, kui teised veel magavad
• Lõuna ajal jalutuskäik
• 15 minutit enne magamaminekut oma raamatu või päevikuga

Need hetked on nagu väikesed tilgad, mis täidavad järve.

Pane “oma aeg” kalendrisse

Kui sa ootad „kui aega üle jääb“ momenti, siis seda hetke ei tule. Me mõlemad teame seda. Pane “oma aeg” kalendrisse sama kindlalt nagu töökoosolek või hambaarsti aeg. Näiteks:

• „Kolmapäev 19:00–19:30 — minu aeg“
• „Pühapäev hommikul jalutuskäik“

Kui see on kirjas, on lihtsam ka teistele öelda: „See aeg on mul juba kinni.“ Ja sa ei pea täpsustama, et see aeg on sulle endale kinni pandud. Lihtsalt sul on juba varasemad kokkulepped ja kõik. Ära vabanda ega otsi ettekäändeid – sul on õigus oma ajale.

Küsi endalt: Millest ma olen nõus loobuma?

Aeg iseendale tähendab sageli, et millestki tuleb lahti lasta.

• Kas kõik kodused toimetused peavad alati ideaalselt tehtud olema?
• Kas sa pead vastama kohe igale sõnumile või kõnele?
• Kas on keegi, kellele võiksid mõne kohustuse delegeerida?
• Kas sa pead igal hetkel olema kellegi tasustamata psühholoog? Või lõbustaja? Või ideede generaator?
• Kas sa tingimata pead võtma vastutuse kellegi teise eest, kes tegelikult peaks ise vastutama?

Tean, et need on rasked küsimused. Aga oled sa mõelnud, et kõigi jaoks pidevalt olemas olles, takistad sa nende enda arengut ja teekonda? Teisi päästes, kaotad iseenda ja teed ka karuteene inimestele, keda armastad.

Õpi ütlema „ei“

See võib tunduda ebamugav, aga tegelikult austavad teised sind rohkem, kui nad näevad, et hindad oma aega. Sa ei pea vabandama, et sul on „lihtsalt“ vaja rahus olla. Ka mitte oma pere ees.

Sul on õigus öelda „praegu ei saa“ või „mul on nüüd oma aeg“.

• Loo endale üks aeg nädalas, mis on kalendris kirjas nagu päris kohtumine.
• Anna perele teada: „Pühapäeva hommikul olen ma pool tundi oma asjadega.“
• Töö juures pane vähemalt lõuna-aeg kalendris „kinni“.

See ei tähenda, et sa kedagi vähem armastaksid või austaksid — see tähendab, et sa armastad ja austad lisaks teistele ka ennast.

Luba asjadel (ja inimestel) olla ebatäiuslikud

Sageli arvame, et enne kui saame puhata, peavad kõik toad särama, toit olema valmis ja kõik teised õnnelikud. Tegelikult ei juhtu midagi, kui kraanikausis on paar taldrikut või pesukorv riideid täis. Täiuslikkus on sageli suurim takistus, mis meid tagasi hoiab.

Mis siis on kui kapid on tolmused? Mis siis on kui lapsed söövad õhtuks võileibu? Mis siis on, kui ütled mehele, et tead, ma ei suuda praegu sind kuulata, räägime 15 min pärast? Tegelikult mitte midagi.

Muuda endale aja võtmine harjumuseks, mitte kriisiolukorraks

Kui sa võtad aja enda jaoks ainult siis, kui oled juba täiesti läbi, tundub see hädapärase päästiklahendusena. Aga kui sul on iganädalane väike „iseenda aeg“ juba rutiinis, on sul parem tasakaal. Kriisi ei tekigi.

Kui aga juba on tekkinud tunne, et kõike on liiga palju, vaata ka seda postitust SIIN. Annan sulle 5 praktilist sammu, mida saad proovida kohe, et seda tunnet leevendada.

Mõned ideed sulle:

• lihtsalt ole vaikuses või vahi lakke (või sena)
• proovi kirjutamist, kui teraapia vormi (saad sellest lugeda siin)
• loe raamatut (mis on tore, mitte kasulik)
• tee midagi loomingulist — käsitöö, joonista, kirjuta
• mine jalutama
• kuula muusikat
• tee näohooldus või mine vanni
• õpi midagi, mida oled alati tahtnud õppida (mõni keel vms)
• vaata mõnda seriaali, mida ammu vaadata oled tahtnud
• kuula audioraamatut
• planeeri järgmist eesmärki või unistuste reisi
• pane puslesid

Lõpetuseks

Kui sa hoolitsed enda eest, näitad ka teistele eeskuju, et oma vajadused on olulised. Sa õpetad oma lastele, et armastus ja lugupidamine enda ja oma vajaduste vastu on sama tähtis kui teiste vastu. Sa näitad oma kaaslasele, mida sina vajad, et olla õnnelik. Sa annad oma kolleegidele loa kuulata nende vajadusi. 

Sa oled parem ema, partner, sõber ja kolleeg, kui sul on, kust anda. 

Ja mis kõige tähtsam — sa oled selle endale võlgu. Sa oled väärt ennast kuulama ilma, et peaksid kellelegi tõestama, et oled „välja teeninud“ rahu või rõõmu.

Niisiis, küsi endalt täna:

• Mis mulle rõõmu teeb?
• Milline väike hetk võiks mulle täna kuuluda?
• Mis mind takistab ja mida saan selleks teha, et sellest läbi murda?

Aega iseendale ei leita – seda luuakse. See pole luksus ega isekus, vaid sinu õigus. Lubades endal mitte olla kõigile kõike, võidad iseenda tagasi.

Alusta juba täna väikeste sammudega — sest kõige olulisem oled sa endale.

The post Kuidas leida aega iseendale, kui kõik teised vajavad mind? appeared first on Elujoon.

Aga mida see tegelikult tähendab? Miks see on nii oluline? Ja kuidas seda päriselt teha, kui elu on täis kohustusi ja teiste inimeste ootusi (inimeste, kellest sa hoolid)?

Miks on oma energia juhtimine oluline?

Iga päev on sul ainult kindel kogus tähelepanu, jõudu ja emotsionaalset ruumi. Kui kulutad selle valedele asjadele, ei jätku oluliseks. Kui annad liiga palju teistele või muretsed pidevalt asjade pärast, mida muuta ei saa, tunned end läbipõlenud ja jõuetuna. Kui aga õpid oma energiat kaitsma ja suunama, tunned rohkem rahulolu, rõõmu ja kontrolli oma elu üle.

Miks me üldse oma energiat ära anname?

Sageli lihtsalt harjumusest. Meid, naisi, on üldjuhul kasvatatud olema hoolivad, kohusetundlikud ja tugevad – aga tihti tähendab see, et me jätame iseenda viimaseks.

Me anname oma energiat ära, sest:

• tahame meeldida ja olla “head inimesed”;
• tunneme vastutust teiste emotsioonide eest;
• kardame konflikte või pettumust;
• oleme harjunud, et puhkamine on laiskus.

Mida tähendab „ära anna oma energiat neile, kes seda ei vääri”?

See tähendab, et sa ei lase end emotsionaalselt või füüsiliselt ära kasutada inimestel, kes ei austa sind, kes ainult võtavad ega anna tagasi või kes toovad su ellu draamat ja negatiivsust.

Näited:

• Sa ei tee lõputult järeleandmisi kellelegi, kes sind pidevalt kritiseerib
• Sa ei lase end süütundega manipuleerida
• Sa ei pea kõigile meeldima ega kõiki päästma

Küsi endalt:

Kas see inimene austab mind ja minu aega?
Kas see suhe annab mulle rohkem energiat või võtab ära?
Kas ma saan selle olukorra lahendada või on aeg lahti lasta?

Mida tähendab „ära kuluta oma energiat asjadele, mis sinust ei sõltu”?

See tähendab, et sa lased lahti asjadest, mille üle sul puudub kontroll.

Näited:

• Ilm
• Teiste inimeste arvamused
• Poliitilised otsused, mida sa ise ei muuda
• Minevik

Selle asemel keskendu sellele, mida saad mõjutada: oma reaktsioonid, valikud, suhtumine.

Kus su energia tegelikult lekib?

Kõik energialekked pole nähtavad. Mõnikord ei kurna meid mitte inimesed, vaid mõttemustrid ja harjumused, mis tunduvad “tavalised”.

Tüüpilised energiakaod:

• Liigne muretsemine ja üleanalüüsimine
• Võrdlemine teistega
• Süütunne, kui puhkad
• Täiuslikkuse tagaajamine
• Krooniline “jah” ütlemine, kui tahaks öelda “ei”
• Pidev uudiste või sotsiaalmeedia tarbimine

Küsi endalt:

• Mis on mu kolm suurimat energiakaotuse allikat?
• Milliseid väikeseid samme saaksin teha, et vähemalt ühe energiaaugu sulgeda?

Et ennast paremini mõista, tulla toime keeruliste tunnetega või lihtsalt olla oma mõtetes selgem, soovitan sulle kirjutamist. Saad sellest rohkem lugeda siin postituses.

Mõttemustrite leidmisest räägime aga siin postituses.

Füüsiline ja emotsionaalne energia on seotud

Energia ei ole ainult vaimne nähtus — see on ka füüsiline. Kui sa oled väsinud, alatoidetud või emotsionaalselt kurnatud, ei ole võimalik olla rahulik ega keskendunud.

Mõtle:

• Kui sa ei maga piisavalt, ei suuda sa piire kehtestada.
• Kui sa ei liigu ega puhka, ei jaksa teha valikuid – isegi mitte häid valikuid.
• Kui sa ei väljenda oma tundeid, jääb energia kinni ja tekib ärevus või rahulolematus.

Küsi endalt:

• Mis seisus on mu kehaenergia (uni, toit, liikumine)?
• Milliseid tundeid ma kõige sagedamini alla surun?
• Mida mu keha mulle praegu tegelikult öelda püüab?

Kuidas oma energiat juhtida?

Tee inventuur

Pane tähele, kuhu su energia läheb. Küsi endalt (ja veel parem, kui kirjutad omale välja):

• Millised inimesed ja tegevused võtavad minult kõige rohkem energiat?
• Millised inimesed ja tegevused annavad mulle jõudu?

Pane piirid

Õpi ütlema „ei” ja kehtesta tervislikud piirid inimestega, kes sind kurnavad. See pole egoism, vaid enesehoid.

Keskendu asjadele, mida muuta saad

On see, mida sa saad muuta ja see, mida sa ei saa muuta. Pane fookus sellele, mida saad ise muuta ja millesse ise panustada saad. Kellestki teisest sõltumata.

Tegele teadlikult oma energia taastamisega

Tee iga päev teadlikult asju, mis sind täidavad: puhka, liigu, veeda aega ägedate inimestega, tegele hobidega.

Jälgi oma sisekõnet

Sõnad, mida sa endale ütled, kas tühjendavad või täidavad sind. Jälgi, kuidas sa endaga räägid. Kas sa “pead” midagi tegema või sa “tahad” midagi teha? Näiteks: „Ma pean koristama” vs „Ma tahan, et mu kodu oleks mõnus.” Kui sa ütled, et “pead” koristama, siis kas ikka “pead”? Miks sa pead? Kes käsib? Või sa tahad seda teha, sest tolmurullid nurgas käivad närvidele? Muutes keelt, muudad oma energiat.

Väikesed igapäevased harjumused, mis hoiavad energiat

• Päeva esimene tund ainult iseendale ja oma asjadele. Mõtle, kas tõeasti on teiste asjad olulisemad, kui sina.
• Enne “jah” ütlemist hingamine ja 10 sekundit mõtlemist. On täiesti normaalne öelda “Ma vaatan oma kalendrist järgi ja vastan siis.”
• Telefoni mitte võtta kätte kohe ärgates. Emailid ja sotsiaalmeedia võib oodata.
• 15 minutit vaikust või rahu iga päev.
• Üks tegevus nädalas, mida teed ainult endale ja sellepärast, et sa tahad.

Elu oma väärtuste järgi annab energiat

Energiat kulub tohutult, kui oled vastuolus oma väärtustega. Kui tead, mis on sulle päriselt oluline, on otsuseid lihtsam teha ja energiat rohkem.

Küsi endalt:

• Mis on mulle praegu kõige olulisemad väärtused?
• Kus ma igapäevaselt nendega vastuollu lähen?
• Kuidas saaksin oma aega ja energiat viia rohkem vastavusse oma väärtustega?

Lõpetuseks

Energia juhtimine ei ole ühekordne asi või tegevus, vaid oskus, mis kasvab harjutades. Nagu lihas, mida treenid. Alguses võib olla raske piire seada või muremõtteid lahti lasta, aga iga kord kui valid iseenda, muutub see kergemaks.

Õhtune peegeldusharjutus (2 minutit):

• Mis tundus täna kurnav ja väsitav?
• Mis andis mulle jõudu ja rahu?
• Mida ma homme teisiti teen?

Sinu energia on väärtuslik ja määrab, kui rahulik, rõõmus ja eluga rahul sa oled. Ära lase sellel raisku minna. Iga kord kui valid iseenda, võtad killukese oma jõust tagasi ja lood omale elu, mis sulle päriselt meeldib.

The post Kuidas juhtida oma energiat ja lõpetada selle raiskamine valedele inimestele ja asjadele? appeared first on Elujoon.

Mis on motivatsioon?

Motivatsioon on sisemine või väline jõud, mis paneb meid midagi tegema. See võib tulla inspiratsioonist, unistusest, eesmärgist või isegi välistest teguritest nagu tunnustus või tasu. Motivatsiooni on kahte tüüpi:

• Sisemine motivatsioon – kui teed midagi, sest see pakub sulle rõõmu ja rahulolu (nt kudumine stressi maandamiseks).
• Väline motivatsioon – kui teed midagi, sest saad selle eest tasu või tunnustust (nt töö tegemine palga eest).

Motivatsioon võib olla tugev, kuid selle suurim puudus on ebapüsivus. See tuleb ja läheb ning on otseses sõltuvuses mitmetest teguritest nagu näiteks sinu energiatase. Kui motivatsioon on kõrge, tundub kõik lihtne, aga kui see kaob, jäävad paljud asjad pooleli.

Mis on distsipliin?

Distsipliin tähendab võimet teha vajalikku ka siis, kui sa ei tunne selleks soovi. See on harjumuste ja järjekindluse loomine.

Näiteks kui tahad oma füüsilist vormi parandada, siis motivatsioon võib sind trennisaali viia esimestel nädalatel, aga distsipliin tagab, et sa jätkad ka siis, kui diivan tundub ahvatlevam.

Distsipliin põhineb:

• Harjumustel – regulaarsed tegevused, mis muutuvad loomulikuks (nt igahommikune jalutuskäik).
• Struktuuril – tead, mida ja millal teha, ega pea sellele iga kord eraldi mõtlema.
• Enesekontrollil – oskus teha otsuseid pikaajaliste eesmärkide, mitte hetkeemotsioonide põhjal.

Motivatsioon vs. distsipliin – kumb on olulisem?

Tõde on see, et mõlemad on olulised, rollid aga on erinevad.

• Motivatsioon annab algtõuke, aitab leida eesmärgid ja suunab sind uute algatuste juurde.
• Distsipliin tagab järjepidevuse ja aitab tulemusi saavutada ka siis, kui motivatsiooni pole.

Võib öelda, et motivatsioon on nagu kütus, kuid distsipliin on mootor, mis sind sihile viib. Ilma motivatsioonita võib olla raske alustada, aga ilma distsipliinita jääb enamik projekte pooleli.

3 viisi, kuidas suurendada motivatsiooni

Kui tunned, et motivatsioon on madal, proovi järgmisi tehnikaid, et seda suurendada:

1. Leia oma “miks” ja visualiseeri tulemust

Motivatsioon on tugevam, kui sa tead, miks sa midagi teed. Küsi endalt:

• Miks ma tahan seda eesmärki saavutada?
• Kuidas see mu elu paremaks teeb?

Visualiseeri, milline on tulemus, kui oled järjepidev. Kui sul on näiteks eesmärk hakata regulaarselt trennis käima, kujuta ette, kuidas sa end 6 kuu pärast tunned – rohkem energiat, tugevam keha, suurem enesekindlus.

2. Ümbritse end motiveerivate teguritega

Motivatsiooni saab teadlikult hoida kõrgel, kui ümbritsed end:

• Inspiratsiooniga – loe raamatuid, kuula taskuhäälinguid või jälgi inimesi, kes sind motiveerivad.
• Tugigrupiga – leia inimesi, kes toetavad sind ja julgustavad sind edasi minema.
• Visuaalsete meeldetuletustega – näiteks inspiratsioonitahvel või päevik, kuhu kirjutad oma edusammud.

3. Premeeri end edusammude eest

Väikeste saavutuste tähistamine aitab hoida motivatsiooni kõrgel. Näiteks:

• Kui oled kuu aega järjepidevalt tegutsenud, premeeri end millegi meeldivaga (nt uus raamat või spaaõhtu).
• Tee edusammude tabel, kus saad märkida iga kord, kui oled eesmärgi nimel tegutsenud. Visuaalne edasiminek annab lisamotivatsiooni.

3 viisi, kuidas parandada distsipliini

Kui motivatsioon võib olla heitlik, siis distsipliini saab teadlikult arendada. Siin on kolm tõhusat meetodit:

1. Loo lihtsad ja järjepidevad harjumused

Ära looda ainult tahtejõule – muuda oma tegevused rutiiniks. Näiteks:

• Kui tahad rohkem lugeda, sea eesmärgiks lugeda iga päev 10 minutit enne magamaminekut.
• Kui soovid hakata hommikuti trenni tegema, pane spordiriided õhtul valmis.

Lihtsusta oma tegevusi, et distsipliin muutuks loomulikuks osaks päevast.

2. Eemalda otsustusväsimus ja kasuta ajaplaneerimist

Paljud inimesed kaotavad järjepidevuse, sest nad peavad iga kord otsustama, millal ja kuidas nad tegutsevad. Lahendus? Tee kindel plaan ja ajakava.

• Otsusta, millal ja kus sa midagi teed (nt “lähen iga teisipäeva ja neljapäeva hommikul kell 7 trenni”).
• Kasuta ajaplaneerimise meetodeid, näiteks Pomodoro tehnika (25 minutit keskendumist, 5 minutit pausi).

3. Muuda distsipliin osaks oma identiteedist

Kui sa näed distsipliini kui midagi välist ja sunniviisilist, on seda raske järgida. Selle asemel muuda see oma identiteedi osaks.

• Ära ütle: “Ma pean trennis käima.”
• Ütle: “Ma olen inimene, kes hoolitseb oma tervise eest.”

Väikesed identiteedimuutused aitavad sul alateadlikult kinnistada uusi harjumusi.

Lae alla tasuta tööleht: “Kolm strateegiat motivatsiooni säilitamiseks”

Kui tahad teooria kohe praktikasse panna, olen loonud sulle lihtsa, kuid tõhusa töölehe.

Lae tööleht alla siit

Lõpetuseks

Et edasi jõuda on meil vaja mõlemat. Motivatsiooni on vaja, et alustada ja distsipliini on vaja, et edasi liikuda.

Kasuta motivatsiooni kui sädet ja distsipliini kui tuld, mis sind edasi viib!

The post Motivatsioon vs. distsipliin – kumb on olulisem? appeared first on Elujoon.