• Mul ei ole aega
• Ma olen nii väsinud
• Ma lihtsalt ei suuda olla järjepidev 

Mingil määral on see kõik ka tõsi. Aga. Samas on tunne, mida on keeruline sõnastada.

Elu justkui toimib. Töö on olemas, pere on olemas, kohustused saavad tehtud. Siiski, kuskil kõige selle keskel on tekkinud vaikne rahulolematus.

Mitte midagi suurt. Pigem tunne, et midagi on puudu. Ja siis tekib küsimus: “Kuidas oma elu päriselt paremaks muuta?”

Hakkame otsima paremat ajaplaneerimist, rohkem motivatsiooni või uut algust esmaspäeval. Guugeldame sõna “eneseareng”. Aga tegelikult on olemas palju olulisem küsimus.

Millised on minu standardid oma elule?

Elu ei juhtu lihtsalt niisama, vaid kujuneb igapäevaste valikute ja süsteemide kaudu. Elu kvaliteeti ei määra see, mida me aeg-ajalt teeme. Seda määrab see, mida me igapäevaselt lubame, tolereerime ja kordame.

Mis on “standardid”?

Standardid on see, millega sa oma elus lepid (käib inimeste kohta sinu elus kui ka sinu enda kohta).

Mitte su eesmärgid. Mitte su plaanid. Mitte see, mida sa tahaksid teha.

Standardid on see, mida sa:

• lubad oma ellu
• tolereerid iga päev
• teed ka siis, kui keegi ei vaata

Näiteks:

• Kui sa lähed igal õhtul magama liiga hilja, kuigi oled väsinud ja tahaksid tõusta varem või lihtsalt värskemana – see on standard.
• Kui sa ütled “jah”, kuigi tahaksid öelda “ei” – see on standard.
• Kui sa vaatad iga päev 4 tundi telekat, Netflixi või teed mõnda muud sellist tegevust, kui samal ajal unistad oma ettevõtte loomisest – see on standard.
• Kui su päevad mööduvad teiste vajaduste järgi, mitte sinu enda järgi – see on standard.
• Kui sa lased end korduvalt ja korduvalt halvasti kohelda otsides sellele ettekäändeid – see on standard.
• Kui kulutad igas kuus kõik, mis sisse tuleb või isegi rohkem kui teenid – see on standard.

Sinu elu ei peegelda seda, mida sa tead või tahad. See peegeldab seda, mida sa järjepidevalt lubad, teed ja oled. Ja just sellepärast mõjutavad standardid otseselt sinu elukvaliteeti.

Kui sa vaatad oma igapäeva elu praegu… millega sa tegelikult oled harjunud leppima? Mida sinu praegune elu ütleb sinu standardite kohta?

7 märki, et su ootused endale ja oma elule on liiga madalad
(isegi kui tundub, et elul pole viga)

1. Ütled tihti “mul ei ole aega”
   Tegelikult pole küsimus ajas. Küsimus on selles, millele sa oma aja annad ja millele mitte.
2. Paned ennast järjekindlalt viimaseks
   Kõik teised saavad oma vajadused täidetud. Sinu omad aga mitte.
3. Tead, mida peaksid tegema, aga ei tee seda
   Sa ei vaja rohkem infot. Sa vajad kõrgemat standardit sellele, mida sa endalt ootad.
4. Ütled “jah”, kui tahaksid öelda “ei”
   Et vältida ebamugavust. Et keegi ei pahandaks. Aga see tuleb sinu arvelt.
5. Lubad endale asju, mida sa teistele ei lubaks
   Sa ei lubaks oma sõbral end nii kurnata. Sa ei lubaks oma lapsel end nii ignoreerida. Aga iseendal lubad. Või lubad ka teistel?
6. Oled pidevalt kerges rahulolematuses
   Midagi ei ole otseselt valesti, aga päriselt hästi ka ei ole. Ja see tunne on muutunud nii tavaliseks, et sa ei märkagi seda enam.
7. Sa ootad “õiget hetke”, et alustada
   Kui on rohkem aega. Kui on rohkem energiat. Kui elu on rahulikum. Aga su elu ei muutu enne, kui su standardid muutuvad.

On aeg endalt küsida, millise asjaga oma elus oled harjunud leppima, sest see lihtsalt on nii olnud?

Miks me hoiame ootused oma elule madalad? 

On väga konkreetsed põhjused, miks me oma standardid ja nõudmised elule ajapikku madalamale laseme.

Me harjume kõigega

Inimene kohaneb väga kiiresti. Asjad, mis kunagi tundusid “ajutised”, muutuvad märkamatult normaalseks.

Näiteks:

• pidev väsimus
• vähene aeg iseendale
• tunne, et “elan ainult nädalavahetuse nimel”

Alguses märkad. Siis harjud. Ja lõpuks ei pane enam tähelegi.

Me ei taha olla “keerulised”

Just naised on õppinud olema toetavad, arvestavad ja mitte liiga nõudlikud. See kandub ka muidugi meie enda ellu. Me ei sea piire, ei küsi rohkem, ei ütle välja, mida tegelikult tahame.

Mitte sellepärast, et me ei teaks, vaid sellepärast, et me ei taha olla koormaks.

Me kardame muutust (isegi kui tahame paremat)

Kõrgemad standardid tähendavad muutust. Ja muutus tähendab ebamugavaid vestlusi, uusi otsuseid ja mõnikord ka teiste pettumist. Isegi kui su elu ei rahulda sind täielikult, on see tuttav ja tuttav tundub turvaline.

Me arvame, et “praegu ei ole õige aeg”

Teen kõike siis,…

• kui töö on rahulikum
• kui lapsed on suuremad
• kui on rohkem energiat

Aga see hetk ei tule iseenesest. Standardid ei tõuse siis, kui elu muutub. Elu muutub siis, kui standardid tõusevad.

Me pole kunagi teadlikult oma standardeid valinud või mõelnud, mida elult ootame

See on kõige olulisem. Enamik meist ei ole kunagi maha istunud ja endalt küsinud

Millist elu ma tegelikult tahaksin?

Lihtsalt võtame üle pere mustrid, ühiskonna ootused ja varasemad harjumused ning ehitame oma elu nende peale.

Standardeid saab muuta, aga ainult siis, kui sa neid märkad. Ja loodetavasti oled praegu jõudnud hetke, kus sa ei taha enam elada autopiloodil.

Kuidas oma standardeid tõstma hakata?

Kui sa mõtled standardite tõstmisele, siis võib see tunduda suur ja ebamäärane. Nagu peaksid muutma kogu oma elu ja korraga. Tegelikult see pole nii.

Standardid ei muutu suurte otsustega. Need muutuvad väikeste, aga järjepidevate valikutega.

1. Vali üks eluvaldkond

Kõige levinum viga on see, et proovitakse “uus elu” korraga käima panna. See aga ei püsi. Vali üks eluvaldkond, kus sa tunned kõige suuremat ebamugavust.

Sind võib aidata eluvaldkondade audit. Saad selle kohta lugeda siit.

Näiteks:

• uni ja energia
• aeg iseendale
• töökoormus
• suhted
• raha

Küsi endalt: “Kus oma elus lepin vähemaga, kui ma tegelikult tahan?”

2. Sõnasta uus standard valitud eluvaldkonnas

Standard ei ole soov või mõte, et võiksin seda teha. Standard on kindel otsus. Isikuomadus lausa.

Mitte “Ma võiksin rohkem puhata” vaid “Ma olen inimene, kes läheb tööpäevadel magama hiljemalt kell 22:30”. Või “Ma olen inimene, kes võtab igal nädalal vähemalt 2 tundi ainult iseendale”.

Mitte “Ma tahaksin vähem õhtuti telefonis istuda” vaid “Ma olen inimene, kes õhtul koju jõudes paneb telefoni ära”.

Mida konkreetsem, seda parem. 

3. Muuda see nähtavaks

Kui ainult mõtled selle peale, siis see läheb meelest. 

Pane see:

• kirja (päevik, märkmik)
• nähtavale (nt telefoni taust, post-it rahakoti vahel)
• oma töökalendrisse

Kui me jätkame näiteks varasema magama mineku näitega, siis nt tund enne magama minekut paned omale meeldetuletuse.

Tähtis on oma otsust iga päev võimalikult tihti meelde tuletada. 

4. Seo see olemasoleva rutiiniga

Sa ei vaja rohkem aega. Sa vajad paremaid seoseid. Seega, võta tegevus, mida sa iga päev kindlalt teed ja proovi uus tegevus sellega siduda.

Näiteks:

• pärast õhtusööki 10 minutit iseendale
• peale hammaste pesemist 30 min liikumist
• hommikuse kohvi kõrvale 5 min planeerimist

Uus standard peab “haakuma” sinu olemasoleva eluga, mitte võistlema sellega.

5. Hoia endale antud lubadusi, ka kõige väiksemaid

See on see hetk, kus sinu standardid päriselt muutuvad. Mäletad? Sa otsustasid.

Ja pea meeles – parem väike muudatus, millest sa kinni pead kui suur muudatus, mis laguneb nädalaga.

6. Tõsta latti järkjärgult

Liigu edasi alles siis, kui üks asi muutub normaalseks. Mitte enne. See loob enesekindluse, sisemise usalduse ja stabiilsuse.

Elu muutmine pole sprint. Sa muudad oma identiteeti. Seda, kes sa arvad, et sa oled.

Sa ei pea muutma kõike, aga sa ei saa ka oodata, et elu muutub kui jätkad nii nagu alati. Küsimus ei ole selles, kas sa suudad rohkem teha. Küsimus on selles, mida sa enam pole enam nõus tolereerima.

See ongi eneseareng.

Milline elu muutub võimalikuks, kui su eeldused tõusevad?

Standardite tõstmine ei tähenda täiuslikku elu. See ei tähenda, et kõik muutub lihtsaks või et sul tekib järsku rohkem aega. Aga muutub midagi muud.

Su elu hakkab sind toetama

Sa ei ela enam ainult reageerides. Su päevad ei koosne ainult sellest, mida teised vajavad või ootavad. Sul tekib rohkem selgust, rahu ja ruumi iseendale

Sa hakkad ennast rohkem usaldama

Sa ei luba enam endale asju, mis sind kurnavad või viivad sind endast eemale. Ja see loob tugeva muutuse. Sa ei pea ennast enam pidevalt “kokku võtma”.

Sul on rohkem energiat

Mitte sellepärast, et sul on vähem teha vaid sellepärast, et sa ei ela enam pidevas sisemises vastuolus. Sa ei ütle “jah”, kui mõtled “ei”. Sa ei lükka ennast pidevalt edasi.

See vabastab rohkem energiat, kui ükski ajaplaneerimine seda kunagi teha võiks.

Sa hakkad tegema otsuseid teisest kohast

Mitte süütundest, harjumusest või teiste ootustest lähtuvalt vaid kohast, kus sa tead, et see on see, mida oma elus lubad.

Ja võib-olla kõige olulisem…

Sa ei tunne enam, et oled oma elus ära kadunud. Su elu pole enam midagi, mis lihtsalt “juhtub”. See on midagi, mida sa teadlikult valid.

Elu kvaliteet ei muutu üleöö. See muutub hetkel kui otsustad, millega sa enam ei lepi. Ja hakkad oma elu teadlikult kujundama.

The post Kuidas oma elu päriselt paremaks muuta? Alusta standarditest appeared first on Elujoon.

Hommik algab tavaliselt kiiresti. Tuleb mõelda, mida süüa teha, mis täna tegema peab, kellele tuleb vastata, mida ei tohi unustada – partneri asjad, laste asjad, töö. Päev on täis ülesandeid ja suhtlemist ning õhtul ootavad kodused tegemised, pere, kohustused.

Sa pole füüsiliselt väsinud. Sa magad enam-vähem piisavalt. Sa saad oma töödega hakkama.

Ja ometi on tunne, et midagi on valesti. Tunned, et oled väsinud ja et sul pole enam endast midagi anda. Oled väsinud viisil, mida on raske seletada.

Väikesed asjad ajavad närvi. Otsuste tegemine tundub väsitav ja tundub, nagu kõik ootaks just sinult midagi. Tahaks korraks kõigest eemale ja lihtsalt olla.

See ongi emotsionaalne väsimus.

Paljud naised sellisel hetkel arvavad, et nad lihtsalt vajavad puhkust, aga tihti ei ole probleemiks ainult füüsiline väsimus. Tegemist on emotsionaalse kurnatusega – seisundiga, mis tekib siis, kui inimene on liiga kaua kandnud liiga suurt vastutust.

Emotsionaalne väsimus ei teki tavaliselt järsku.

See koguneb aastate jooksul väikeste kompromisside kaudu ja pideva vastutuse tõttu. Ja me märkame seda alles siis, kui mõtleme: “Ma ei mäleta, millal ma viimati polnud väsinud.”

Uuringud näitavad, et paljud naised kannavad kodus nn mentaalset koormust — nad mitte ainult ei tee koduseid töid, vaid ka kõige muu hulgas peavad meeles, planeerivad ja organiseerivad. Lisaks langeb just naistele kogu emotsioonide ja suhete hoidmise koormus. See kõik on nähtamatu töö, mida keegi tähele ei pane.

Juba 1980ndatel kirjeldas sotsioloog Arlie Russell Hochschild nähtust nimega emotsionaalne töö ja sotsioloog Allison Daminger kirjeldab naiste kodust rolli kui “kognitiivset majapidamistööd”, mis jääb sageli nähtamatuks.

See on üks põhjus, miks paljud naised tunnevad end väsinuna isegi siis, kui nad ei tee füüsiliselt kõige rohkem tööd.

7 emotsionaalse väsimuse märki, mida paljud naised ei märka enne kui on liiga hilja

Kui sa pole veel kindel, mis sorti väsimusega sa silmitsi seisad, siis siin on sulle 7 emotsionaalse väsimuse märki. Tihti eelneb tõsisele läbipõlemisele just emotsionaalne väsimus. Sellepärast on oluline seda märgata enne, kui liiga hilja on.

1. Sa tunned, et sul pole enam kannatust

Asjad, mis varem ei häirinud, hakkavad ärritama – kellegi küsimus, väikesed vead, ootamatud muutused plaanides. Sa ei pruugi olla päriselt vihane. Sa oled lihtsalt kurnatud.

Kui emotsionaalsed energiavarud on madalad, kaob kõigepealt kannatlikkus.

Kas ma olen tegelikult pahane või lihtsalt väga väsinud?

2. Sa ei taha enam otsustada

Isegi väikesed otsused tunduvad tüütud – mida süüa teha, kuhu minna, mida valida.

Paljud naised kannavad peres otsustamise koormust. Nad planeerivad, organiseerivad ja mõtlevad ette. Kui aju on sellest väsinud, tekib tunne: “Palun keegi teine otsustagu.” See on märk mentaalsest ülekoormusest.

3. Sa väldid inimesi, keda tegelikult armastad

See võib olla väga segadust tekitav. Sa armastad oma peret, sõpru, kolleege. Aga vahel tunned, et sa lihtsalt ei jaksa inimestega suhelda.

See ei tähenda, et sa ei hooli. See tähendab, et su emotsionaalne aku on tühi.

4. Sa ei tunne enam rõõmu asjadest, mis varem meeldisid

See on väga oluline märk.

Hobid ei tundu enam kutsuvad. Jalutamine ei anna sama tunnet nagu varem. Lugemine ei paku sellist rõõmu nagu vanasti.

See ei tähenda, et need asjad enam ei sobi. See tähendab lihtsalt, et närvisüsteem on liiga ülekoormatud, et rõõmu vastu võtta.

5. Sa tunned end kogu aeg süüdi

Paljud emotsionaalselt väsinud naised tunnevad süüd:

• et nad pole piisavalt head emad
• et nad pole piisavalt head partnerid
• et nad pole tööl piisavalt head

Süütunne on märk sellest, et inimene paneb endale liiga palju vastutust ja see vastutus ei pruugi olla realistlik.

6. Sa tunned, et sul pole enam midagi anda

See tunne võib olla vaikselt kuskil pinna all. Näiteks teed oma kohustused ära, aga sees on tunne, et sa lihtsalt täidad rolle. Nagu töötaksid autopiloodil.

Paljud naised kirjeldavad seda nii: “Ma teen kõike, mida peab tegema, aga ma ei tunne ennast enam selles ära.”

7. Sa fantaseerid lihtsalt kadumisest või pausist

See ei tähenda, et sa tahad päriselt lahkuda, vaid see on lihtsalt mõte. Kui saaks nädalaks kuskile kaduda või et keegi teine võiks korraks üle võtta. See on väga inimlik reaktsioon.

See tähendab, et sinu närvisüsteemil on vaja ruumi.

Miks emotsionaalse väsimus tekib ja seda just naistel

Nähtamatu töö

Me naistena kanname suurt mentaalset koormust. Peame pidevalt vaatama kes mida vajab, kes mida peab tegema ja kus olema, kes mille eest vastutab. See planeerimine ja mõtlemine on töö, mida keegi ei näe.

Hea tüdruku / naise programm

Oleme naistena kasvanud sõnumitega:

• ole tubli
• ära tee probleeme
• ole viisakas
• ära ole liiga nõudlik
• ära ole liiga vali
• ära ole liiga ambitsioonikas

Me oleme õppinud mitte teisi häirima, mitte pettumust valmistama ja mitte liiga palju küsima. Sellest kujuneb nn “hea tüdruku programm”. See tähendab, et me:

• ütleme “jah”, kuigi tahaks öelda “ei”
• teeme rohkem, kui tegelikult jaksame
• seame teiste vajadused enda omadest ettepoole

See tähendab, et me naistena anname rohkem kui tagasi saame. Pikas perspektiivis tähendab see üht –elame pidevalt oma piiridest üle. See on üks tugevamaid emotsionaalse ülekoormuse allikaid.

Vastutuse võtmine teiste emotsioonide eest

Me naistena oleme varakult õppinud, et meie roll on:

• hoida rahu
• märgata teiste vajadusi
• siluda konflikte
• hoolitseda, et kõigil oleks hea

See tähendab, et me võtame ka vastutuse teiste tunnete eest. Kuigi ei peaks. Näiteks:

• kui elukaaslane on pahane, tundub, et see on kuidagi meie süü
• kui laps on kurb tunneme, et peaksime selle ära lahendama
• kui kolleeg on rahulolematu, püüame kohe olukorda parandada

Probleem on selles, et teiste emotsioonide kandmine on lõputu töö. Ja kui me kanname seda nähtamatut koormat liiga kaua, tekibki vaimne kurnatus.

Millised tunded minu elus ei kuulu tegelikult mulle?

Tunne, et oma vajadused ei ole sama olulised

Me naistena pole kunagi teadlikult otsustanud end viimasele kohale panna. See juhtub tasapisi. Kõigepealt lapsed, töö, elukaaslane, kodu, siis kõik teised ja kusagil selle nimekirja lõpus oleme meie ise.

Probleem on selles, et me ei saa lõputult anda, kui keegi ei täida meie enda emotsionaalseid vajadusi. Mõne aja pärast tekib tunne, et meilt oodatakse kogu aeg midagi, aga keegi ei küsi, kuidas meil tegelikult läheb. Ja siis tekib sisemine kurnatus.

Pidev sisemine enesekontroll

Pidev lapsepõlve programmeerimine on meid õpetanud end pidevalt jälgima.

Kas ma ütlesin õigesti? Kas ma olin piisavalt hea? Kas ma solvasin kedagi?

See on sisemine dialoog, mis käib kogu aeg taustal. See tähendab, et aju ei puhka kunagi päriselt. Isegi kui me midagi füüsiliselt rasket ei tee, kulutab selline sisekõne tohutult vaimset energiat.

Elu, mis pole päriselt meie oma

See on kõige sügavam väsimuse põhjus. Mitte töökoormus ega kohustused, vaid see, et oleme sattunud elama elu, mis kujunes välja harjumustest, teiste ootustest ja “nii on normaalne” mõttest. Aga mitte teadlikest valikutest.

Sellisel juhul võime mõelda, et mul on ju kõik olemas ja ma justkui peaks olema rahul. Aga miks ma ikkagi tunnen end nii väsinuna? Midagi olulist on puudu.

Emotsionaalne väsimus ei tähenda nõrkust

See on kõige olulisem! Emotsionaalne väsimus ei tähenda, et sa oled nõrk. See tähendab lihtsalt, et sa oled liiga kaua olnud tugev.

Kui inimene kannab liiga palju vastutust liiga kaua, siis väsimus on normaalne reaktsioon.

5 praktilist sammu, kuidas emotsionaalset väsimust leevendada (ilma, et peaks kogu elu ümber pöörama)

Siin on mõned realistlikud tegevused, mida saad enda aitamiseks teha ka siis, kui elu on väga kiire.

Tee nähtavaks see, mis seni on olnud nähtamatu

Emotsionaalse väsimuse üks peamisi põhjuseid on mentaalne koormus – kõik need asjad, mida me oma peas hoiame. Me ei märkagi, kui palju me tegelikult kanname.

Võta paber ja kirjuta üles kõik, mille eest sa oma elus vastutad või mida sa pidevalt meeles hoiad.

See nimekiri võib olla üllatavalt pikk. See harjutus aitab mõista üht olulist asja. Sa pole põhjuseta väsinud, sa oled lihtsalt kandnud liiga palju ja liiga kaua.

Küsi endalt, kas see on päriselt minu vastutada?

Me naistena võtame automaatselt enda peale rohkem, kui tegelikult peaks. Kui järgmine kord tunned, et midagi tuleb kindlasti ära teha, proovi hetkeks peatuda ja endalt küsida:

• Kas see on päriselt minu ülesanne?
• Kas keegi teine võiks seda teha?
• Mis juhtuks, kui ma seda kohe ei lahendaks?

Probleemiks ei pruugi olla tööde hulk, vaid harjumus kõike ise ära teha ja kõike enda peale võtta, sest keegi teine ei oska nii nagu mina.

Harjuta “ei” ütlemist

Sa ei pea kohe oma elu täielikult ümber korraldama. Piisab sellest, kui hakata tegema väikeseid muudatusi. 

• Järgmine pereüritus vajab organiseerimist? Ei, seekord mitte.
• Ema ja õde on tülis? Astud ehk sammu tagasi ja lased neil ise seda klaarida. Jääb klaarimata? Mis siis ikka.
• Lastele on vaja lasteaeda kook viia? Küpsetamise asemel ehk ostad.

Väike “ei” ei ole egoism. See on lihtsalt enda ja oma energia kaitsmine.

Ilma süütundeta “ei” ütlemisest kirjutasin pikemalt siin postituses. Ehk annab ideid ja on abiks. 

Planeeri igasse päeva väike taastumise hetk

Tihti arvame, et taastumiseks on vaja nädalavahetust spa-s, pikka puhkust või täiesti vaba päeva. Tegelikult vajab närvisüsteem lihtsalt päeva jooksul väikseid pause. Näiteks 10 minutit rahulikku jalutamist, tass teed ilma telefonita või paar minutit lihtsalt aknast välja vaatamist.

Need väikesed hetked aitavad kehal ja ajul pingeid maha laadida.

Märka oma vajadusi

Kui me oleme pikalt teiste vajadusi kõige olulisemaks pidanud, kaob kontakt iseendaga. Seepärast on väga kasulik üks lihtne igapäevane küsimus:

Mida ma täna tegelikult vajan?

Vastus ei pea olema suur ega keeruline. See võib olla näiteks:

• rahu
• liikumine
• vestlus sõbraga
• lihtsalt vaikne hetk

Oluline on see, et sa märkad oma vajadusi.

Lõpetuseks

Me pole väsinud ainult füüsilistest töödest ja tegemistest. Me oleme väsinud sellest, et me ei ela päris oma elu. Et me oleme liiga kaua olnud kõigi teiste jaoks olemas, aga mitte enda jaoks.

Oleme end ära kaotanud.

Vahel ei ole lahendus rohkem puhkust, vaid rohkem ausust enda vastu, rohkem ruumi iseendale ja rohkem julgust öelda: “Ka mina olen oluline!”

Kui sa oleksid sama hooliv enda vastu kui oled teiste vastu, siis kuidas sinu elu muutuks?

The post Emotsionaalne väsimus appeared first on Elujoon.

Kui sa oled harjunud olema see, kes:

• aitab,
• organiseerib,
• võtab lisatööd,
• on olemas,
• ei vea alt.

siis „ei“ ütlemine ei tundu lihtsalt otsusena. See tundub riskina.

• Risk rikkuda suhet.
• Risk valmistada pettumust.
• Risk kaotada heakskiit.

Aga siin on tõde – ilma „ei“ ütlemiseta ei ole võimalik elada päriselt oma elu.

Miks on vajalik öelda „ei“?

Iga „jah“ on alati ka „ei“ millelegi muule

Aeg ja energia on piiratud ressursid. Midagi pole teha. Me lihtsalt ei jõua ja ei jaksa kõike korraga.

Iga kord, kui ütled:

• „Jah, ma teen ära.“
• „Jah, ma tulen.“
• „Jah, ma võtan selle enda peale.“

ütled sa samal ajal „ei“:

• puhkusele,
• rahule,
• loovusele,
• oma tervisele,
• oma prioriteetidele.

Kui sa ütled „jah“ kõigele, ei jää ruumi sellele, mis on sulle päriselt oluline. Ja kui sul pole ruumi sinu jaoks olulistele asjadele, tekib pahameel.

Pidev „jah“ tekitab nähtamatu pahameele

Sageli ei kahjusta suhteid mitte „ei“, vaid see, kui ütleme „jah“ ja kanname seda pahameelt endas. Samas, teine inimene ju ei tea, et sa tegelikult tahtsid keelduda. Alla surutud väsimus ei kao – see muutub ärrituseks ja ärritus muutub omakorda vihaks.

Lihtne on teisi süüdistada küll, aga vastutus lasub meil endil. Ainult meie saame öelda, kust jookseb piir. Sest teised ju ei tea.

Ilma „ei“ ütlemiseta ei ole tegelikke piire

Piirid ei ole kellegi vastu vaid meie enda kaitseks. Piirid ei pea olema midagi vaenulikku või ranget. Need võivad olla ka pehmed, aga siiski konkreetsed.

Kui sina oma piire ei sea, teeb seda keegi teine sinu eest – tavaliselt oma mugavusest lähtuvalt. Seda ei saa ka süüks panna. Me kõik eelistaksime enda mugavust, kui meil selleks võimalus on.

Piirid ütlevad: „Siit algab minu vastutus ja ma seisan enda jaoks oluliste asjade eest.“

„Ei“ ütlemine õpetab teisi, kuidas sind kohelda

Inimesed on oma harjumuste ohvrid. Me oleme nii loodud ja sinna pole midagi teha. See tähendab, et me harjume nii enda kui ka teiste rollidega. 

Kui tavaliselt oled sina see, kes alati teeb seda, teist või kolmandat, siis eeldataksegi, et sa seda teed. Kui sa oled alati kättesaadav, eeldataksegi, et sa oled alati kättesaadav. Käitumismustrid muutuvad ainult siis, kui me muudame oma vastuseid.

Sinu „ei“ pole karistus või kättemaks. See on uus kokkulepe. Uus valik.

Endast lugupidamine algab sisemistest otsustest

Meil naistena on viimane aeg hakata vahelduseks ennast ja oma vajadusi valima. Meil on aeg valida eneseaustus ja endast lugupidamine. On aeg teha otsus: „Ma ei tee enam asju enda arvelt.“

See pole egoism vaid küpsus. Teadlik samm tagasi iseenda juurde. Iga selge „ei“ on kinnitus, et ma olen enda jaoks olemas.

Miks on „ei“ ütlemine naistele raskem?

See, et meil naistena on raskem keelduda, ei ole juhus. Samuti pole see iseloomu nõrkus. Sotsiaalpsühholoogid on mitmetes uuringutes välja toonud, et naisi kasvatatakse suhete hoidjateks.

Sotsiaalse rolli teooria (Alice Eagly) kirjeldab, kuidas kultuurilised ootused kujundavad käitumist. 

Tüdrukuid julgustatakse olema hoolivad, empaatilised, paindlikud ja teiste vajadusi märkavad. Poisse julgustatakse olema otsustavad, iseseisvad ja piire seadvad. See tähendab, et naiste keeldumist ei tajuta lihtsalt keeldumisena, vaid suhte rikkumisena.

Carol Gilligan kirjeldas oma teoses In a Different Voice, et naised hindavad olukordi sageli küsimuse kaudu: „Kuidas see mõjutab teisi?“. Mehed aga: „Mis on õiglane / loogiline / reeglite järgi korrektne?“.

Naiste jaoks ei ole „ei“ lihtsalt otsus. See aktiveerib sisemise konflikti. “Kas ma olen nüüd halb inimene?”. “Kas ma kahjustan suhet?”.

Kui sa oled terve elu õppinud, et sinu väärtus peitub teiste rahulolus, siis ei ole ime, et keeldumine tundub ohtlik.

Mitmed organisatsioonikäitumise ja sotsiaalpsühholoogia uuringud on leidnud, et kui naine ütleb „ei“, seab piire, on otsekohene või keeldub, tajutakse teda sagedamini ebameeldivana, isekana või „raskena“. Kui mees käitub samamoodi, tajutakse teda enesekindla, juhi ja otsustusvõimelisena.

Lisaks näitavad uuringud, et naisi karistatakse enesekehtestamise eest sagedamini kui mehi (topeltstandard, Laurie Rudman). Naised ei karda „ei“ ütlemist ilma põhjuseta. Nad on õppinud, et sellel võivad olla sotsiaalsed tagajärjed.

Samuti näitavad uuringud, et naisi hinnatakse rohkem selle järgi kui meeldivad nad on, kui koostööaltid ja kui „lihtne“ nendega olla on. Mehi aga hinnatakse rohkem saavutuste ja tulemuste järgi.

See loob alateadliku loogika: „Kui ma ütlen ei, kaotan heakskiidu.“

Seega – süütunne ei teki tühjalt kohalt. See on õpitud reaktsioon. Ja õpitud mustreid saab ümber õppida.

Kui me oleme terve elu õppinud, et meie väärtus oleneb teiste rahulolust, siis pole ime, et keeldumine tundub ohtlik. See ei tähenda, et me oleme naistena nõrgad – see tähendab, et me oleme hästi kohanenud. On aeg seda teadlikult muuta.

Oled sa kunagi tabanud end mõttelt: “Kõik tahavad minult midagi — töö, pere, sõbrad… ja mina? Mina jään kuskile viimaseks.” See tunne on tuttav paljudele naistele. Kirjutan sellest pikemalt siin postituses.

Süütunne ei tähenda, et otsus on vale

Tihti on esimene emotsioon, mis järgneb keeldumisele just süütunne. Süütunne ei ole moraalne kompass. Tihti on see vana rolli kaitsesignaal.

Kui sa oled olnud „see, kes alati aitab“, siis iga „ei“ tundub reetmisena. Aga esialgne ebamugavus ei ole võrdeline vale otsusega. Süütunne ütleb, et sa muudad mustrit, mitte seda, et sa teed midagi valesti.

„Ei“ ütlemine ei vaja pikki põhjendusi

Mis tavaliselt järgneb süütundele? Selgitused. Pikk põhjendus, miks sa ei saa.

Ja miks see halb on? Liigne seletamine nõrgestab piiri. Kui sa hakkad selgitama või õigustama:

• „Mul on tegelikult nii palju teha…“
• „Ma olen hirmus väsinud…“
• „Äkki keegi teine saaks…“

annad sa teisele poolele võimaluse vaielda. Sul on õigus otsustada ilma „ettekäändeta“.

Piisab ühest lausest:

• „Mulle see praegu ei sobi.“
• „Ma ei saa seda enda peale võtta.“
• „Seekord ei saa.“

Praktilised viisid „ei“ ütlemiseks

Pehme, aga selge „ei“

• „Aitäh, et mõtlesid minu peale, aga ma ei saa.“
• „Kõlab hästi, aga jätan täna vahele.“

Edasilükkav „ei“ (otsustusruum)

• „Ma pean selle läbi mõtlema, annan teada.“
• „Mul pole kalendrit lähedal. Vaatan hiljem üle ja annan sulle teada.“

Piire hoidev „ei“ (korduvate olukordade jaoks)

• „Ma ei võta praegu lisakohustusi.“
• „Ma olen sel ajal juba hõivatud.“

Lõpetuseks

Oskus keelduda pole iseloomujoon. See pole midagi konstantset, mis kas on või ei ole. See on oskus, mis kasvab harjutades.

Kui oled aastaid harjunud:

• olema see, kes aitab,
• võtma rohkem, kui tegelikult jaksad,
• kohanema kiiremini kui teised,
• seadma teised esikohale,

siis pole ime, et „ei“ tundub võõras ja ebamugav. Iga uus piir tundub alguses kohmakas. Mõni lause jääb kurku kinni, süda lööb kiiremini ja süütunne tuleb järele.

Piirid on nagu lihas – mida rohkem neid sead, seda loomulikumaks need muutuvad. Esimene „ei“ võib olla raske. Teine on juba veidi lihtsam. Kümnes on rahulik.

Ja siin on kõige olulisem mõte: „Ei“ ütlemine ei ole konflikt. See on eneseaustus.

See on otsus: „Ma ei tee seda enda arvelt.“

Sa ei pea end pidevalt õigustama. Sa ei pea kõigile meeldima. Sa ei pea kandma rohkem, kui sulle tegelikult kuulub.

Iga kord, kui ütled „ei“ millelegi, mis sind kurnab, ütled „jah“ millelegi, mis sind toetab. Ja mida rohkem sa seda harjutad, seda vähem on „ei“ hirmutav ja seda rohkem on see loomulik osa sellest, kes sa oled.

Siin on sulle mõned küsimused mõtlemiseks:

• Millele ma ütlen „jah“ enda arvelt?
• Mida ma kardan kaotada, kui ütlen „ei“?
• Mida ma tegelikult vajan rohkem: heakskiitu või rahu?
• Mis muutuks mu elus, kui ma ütleksin ühe „ei“ nädalas?
• Kus minu elus on liiga palju „jah“ ütlemist?
• Mille arvelt need „jah“-id tulevad?
• Milline üks „ei“ tooks mulle praegu kõige rohkem kergendust?

The post Kuidas öelda „ei” ilma süütundeta appeared first on Elujoon.

Mind ajendas seda postitust kirjutama see, et näen tihti enda ümber naisi, kes arvavad, et nad ei oska planeerida või et ajaplaneerimine lihtsalt ei sobi neile. Tegelikult ei ole asi oskustes vaid selles, et neile on näidatud liiga keerulisi süsteeme. Ja seda täiesti valel hetkel.

Tahan maha võtta surve, et „edukaks päevaks peaks kõike tegema“. Ei pea. Ka mina ei tee. Mul on olnud perioode, kus kogu mu „süsteem“ taandub sellele, et ma kirjutan õhtul paberile järgmise päeva kolm kõige olulisemat asja ja see on sellel ajahetkel täiesti piisav.

Ma ei kirjuta seda postitust selleks, et sina hakkaks täpselt nii planeerima nagu mina. Ma kirjutan seda selleks, et näidata: selgus ja kergem tunne ei tule üleöö ega korraga – see tekib samm-sammult.

Kui sa loed siit välja ainult ühe mõtte, siis loodan, et see on see. Sa ei pea oma elus praegu, nüüd, kohe ja kõike muutma. Piisab, kui astud ühe väikese sammu.

Tahan veel toonitada, et ka minu elu pole ei ideaalne ega ka mitte rahulik. Mul on töö, kohustused, tähtajad, inimesed, kelle järgi ma midagi ootan ja kes ootavad midagi minult. Mul on hobiettevõte, lapsed ja huvid. Olen tütar, ema, abikaasa, õde ja ka mina ise naisena. On perioode, kus kõik sujub fantastiliselt ja on perioode, kus tundub, et kõik juhtub korraga ja enam ei jaksa.

Just sellepärast ei tööta minu jaoks jäik planeerimissüsteem. See, mis töötab, on paindlik raamistik, mida ma saan lihtsustada, kohandada ja vormida vastavalt sellele, milline mu elu hetkel on.

Kuidas sina saad minu süsteemi oma elule kohandada

Kui sa tahad siit midagi enda jaoks kaasa võtta, siis soovitan sul mitte küsida: „Kuidas ma peaksin planeerima?“ vaid pigem: “Mis mind praegu kõige rohkem aitaks?”

Äkki aitab sind minu moodi nädala planeerimine. Äkki hoopis päeva planeerimine. Äkki lihtsalt see, et kõik mõtted saaksid korraks paberile.

Kõik variandid on õiged. Leia lihtsalt üks asi, mida tahaksid proovida ja testi. Kõige olulisem ajaplaneerimise juures on see, et see sobituks sinu eluga praegusel ajahetkel.

Kuidas mina oma aega (ja eesmärke) planeerin

(ja miks ma ei alustanud üldsegi nii)

Kui keegi oleks mulle aastaid tagasi näidanud minu tänast ajaplaneerimise süsteemi, oleksin ma arvanud, et see on täiesti absurdne (ja võimatu). Mitte sellepärast, et see oleks halb, vaid sellepärast, et see oleks tundunud liiga palju.

Reaalsus on see, et ma ei alustanud valmissüsteemiga. Ma ei alustanud eesmärkide, kvartaliplaanide ega värvikoodidega. Oleme ausad, ma ei teadnud üldse, kust alustada.

Minu igapäevane elu nägi suures osas välja selline, et mingid asjad olid mul peas (ja õigel hetkel ei suutnud meenutada), osa asju oli kirjutatud märkmepaberitele, osa asju suvaliste paberite nurkadele, mingid asjad olid kirjas paberkalendris, mingid asjad koduses seinakalendris, mingid asjad Outlooki kalendris. Enamuse ajast kulutasin ma oma aega ja energiat meenutamaks, mida, millal ja kellega ma tegema pean, kelle järgi ma midagi ootan ja kes minu järgi ootavad. Ma ei liialda, kui ütlen, et oli täielik kaos.

Ainus asi, mida ma teadsin oli see, et nii edasi minna ei saa. Kõike oli liiga palju. Ma tundsin, et olen kõiges hiljaks jäänud – asjad juhtusid ootamatult, kõike oli vaja eilseks ja päevas ei tundunud olevat nii palju tunde, et kõike ära teha.

Ja siis ilmus kuskilt välja keegi (tavaliselt meessoost isik), kes üleolevalt (mulle tundus nii) teatas, et meil kõigil on ööpäevas 24h ja kuidas teised jõuavad… (“piip, piip, piip” hetk oli siinkohal).

See kõik kestis hetkeni, kuni ma tundsin: “Ei, enam nii ei saa. Midagi PEAB muutuma!”

See süsteem, mida täna kasutan, ei sündinud üleöö. See on kujunenud aastate jooksul, samm-sammult, vastavalt sellele, mida mu elu parasjagu vajas. Ja mis võib-olla kõige olulisem – ka täna ei kasuta ma alati kõiki selle osi korraga.

Sellepärast tahan enne, kui hakkan kirjeldama kuidas ma praegu planeerin, rääkida sellest, kuidas ma alustasin. Sest just sealt on kõige lihtsam ka sinul alustada.

Esimesed sammud ajaplaneerimisel

SAMM 1 – PÜHAPÄEV

(15 minutit)

Nagu eelnevalt juba mainisin, siis minu kõige esimesed sammud polnud süsteemsed ja tegelikult ei saanud ma ise arugi, et tegelen ajaplaneerimisega. Kõigest üks paber ja umbes 15-20 minutit.

Tegemist oli pühapäevase päevaga. Tööstress oli järjekordselt tipus ja mõte, et homme on jälle tööpäev ajas südame pahaks. Ehk oled sinagi tundnud seda tunnet, kui vabal päeval hakkad mõtlema, mida kõike on vaja ära teha ja kuidas sa juba ette tead, et ei jõua. Ja kuidas teatud mitte just positiivsed isikud käituvad. Jne, jne, jne. Tunne, et ei jaksa ja ei taha tööle minna…

Tundsin, kuidas ma ei suuda seda kõike enam enda sees hoida. Seega võtsin suvalise paberi ja hakkasin kirjutama.

Aga ma ei küsinud endalt: „Kuidas teha nii, et ma kõike jõuan?“ vaid: „Mis mind järgmisel nädalal ees ootab?“

1. Esimese sammuna kirjutasin ma üles erinevates kalendrites olevad kohtumised ja panin need igasse kalendrisse, mida omasin (paberkalender, Outlooki kalender ja kodune seinakalender). Kirja läksid töökoosolekud ja -kohtumised, laste arstiajad, kooli- ja lasteaiakohtumised, projektide tähtajad, mis juhtusid sel nädalal ees ootama jne. Ehk et kõik kuupäevalised ja kellaajalised asjad. 
2. Teisena vaatasin kõik eelneva üle ja kirjutasin välja need asjad, mis kindlasti peavad saama tehtud. Mida edasi lükata pole võimalik. Siinkohal tuleb olla ülikriitiline. Esialgu võib tunduda, et kõik on oluline, aga tegelikult ei ole – seega 3-5 asja, mitte rohkem.
3. Ja kolmandaks vaatasin üle ka ülejärgmise nädala selle pilguga, et mis on üks asi, mida ma saan teha eesootaval nädalal, et lihtsustada oma elu ülejärgmisel nädalal.

Lõpetasin sessiooni pannes omale telefoni meeldetuletuse, et vaatan igal hommikul üle, mis mind on sel päeval ja nädalal kalendris ees ootamas ning et vaatan üle kõik, mida just kirjutasin.

Ei mingeid prioriteedimaatrikseid. Ei mingeid eesmärke (mul polnud energiatki mingiteks eesmärkideks). Ei mingeid keerukaid ajakavasid.

Lihtsalt:

„Mis on tulemas ja mis kindlasti vajab minu tähelepanu?“

Ja see juba aitas. Mitte sellepärast, et kõik sai tehtud, vaid sellepärast, et kõik ei olnud enam ainult peas. See oli minu jaoks esimene päris võit.

Nüüd tagantjärgi mõeldes saan aru, et niimoodi sündis minu pühapäevane nädala ettevalmistus.

SAMM 2 – ESMASPÄEV

Mis sai edasi?

Järgmisel hommikul ilmus telefoni meeldetuletus, nii nagu plaanitud.

• Vaata üle kalendrid ja nädala tähtsaimad tegevused

Kuna mul oli selge ülevaade kellaajalistest kohtumistest ja üliolulistest tegevustest, sain koheselt tegutsema hakata.

Otsustasin, et kõik uued kohustused, mis peale tulevad, lähevad kirja sama paberi teisele küljele. Ühtlasi hakkasin kirjutama ka sinna tegevusi, mis mulle jooksvalt meelde tulid.

Vaadates oma kõige tähtsamate asjade nimekirja selgus, et üks tegevus sealt oli lihtsalt ära tehtav asi, teised 4 olid aga mitmetest tegevustest koosnevad asjad. Nii sündisid mu ellu mõisted “tegevus” ja “projekt”.

• Tegevus – üks konkreetne tegevus/asi, mis tuleb mingil põhjusel lihtsalt ära teha (eesmärk saab saavutatud ühe tegevusega, mitte mitme tegevusega);
• Projekt – mitmest erinevast tegevusest koosnev tulemus.

Niisiis, alustasin sellest ühest tegevusest. Tehtud – kriips peale. Järgmine.

Nüüd oli küsimus – kuidas edasi? Nimekirjas olevatest 5-st asjast 4 olid projektid. Pärast väikest mõtlemist otsustasin võtta kõigile neljale “projektile” neli erinevat paberit. Paberitele kirjutasin:

• “Projekti” nimetus
• Kuidas ma tean, et projekt on lõpetatud ehk projekti tulemus
• Mida ma pean selleks tegema?

Ja mis selgus? Tegevused, mille oma peas olin mõelnud hiiglaslikuks, said konkreetsed piirid. Sain järsku väga selge ülevaate, mida ma tegema pean. Osa tegevusi vajas minult ainult paari asja ja sain selle edasi saata kolleegile, mis vajas tema tähelepanu. Ja enamus tegevusi olid sellised 15-30 minuti tegevused.

Päeva lõpuks oli mul enamik asju nimekirjast tehtud. Kõik, mida delegeerisin või kui kelleltki midagi ootama jäin, sai üles kirjutatud märkmepaberile, mille kleepisin samale paberile. Kõik kohtumised ja tegevused, mis tehtud said, said ka paberilt maha tõmmatud. Kõik uued kohtumised said kirja pandud nii paberkalendrisse kui ka Outlooki kalendrisse.

Ehk et õhtuks oli mul:

• Ülevaade ajalistest kohtumistest (kalendrites)
• Ülevaade kõigest, mis tehtud sai (töös olev paberileht)
• Nimekiri delegeeritud asjadest (märkmepaber töös oleval paberilehel)
• Nimekiri tegevustest, mis veel oli vaja teha (töös oleva paberilehe pöördel olev nimekiri)
• Projektide paberid (lisapaberid, millel oli projektide erinevad tegevused)

See oli esimene hetk üle pika aja, kus mul oli tunne, et mul on natukenegi kontrolli oma elu üle. Tekkis imepisike lootus, et äkki ma ikkagi suudan (millele muidugi järgnes kohe hirm, et tegemist on ajutise eduga). Siiski, see pisike lootuskiir andis mulle jõudu teha see lisasamm õhtuse kokkuvõtte näol.

Niisiis, enne kui töölt koju läksin:

• Vaatasin üle projektide paberid – viskasin (loe: kortsutasin agressiivselt, aga rahulolevana) ära lehed, millel kõik tegevused olid tehtud, pooleli olevate projektide lehed jäid alles.
• Vaatasin jooksvat paberilehte ja otsustasin, et järgmiseks päevaks tuleb võtta uus leht. Mõeldud tehtud. Tõstsin delegeeritud asjade märkmepaberi uuele lehele ja kordasin eelmise õhtu protsessi – kokkulepitud ajalised kohtumised, mis peab kindlasti tehtud saama ning üks kasulik asi (nüüd siis) järgmiseks nädalaks, sest tegu oli esmaspäevaga.
• Nüüd jäi üle vana paberi pöördel olev üldine “vaja teha” nimekiri. Jah, ma kirjutasin selle ümber ja täiendasin asjadega, mis veel meelde tulid. Nii sündis minu jaoks mõiste “aju tühjendus” (ehk braindump ingl.k), aga sellest kirjutan rohkem natuke hiljem.

Võiks arvata, et see õhtune protsess võttis meeletu aja. Tegelikult ei võtnud. 15 minutit. Aga see 15 minutit andis mulle tohutu kerguse. Ma teadsin, mis mind järgmine päev ees ootab ja see tunne oli kirjeldamatu.

SAMM 3 – TEISIPÄEV

Hommik algab meeldetuletusega. 

• Vaata üle kalendrid ja nädala tähtsaimad tegevused

Nagu eelneval päeval nii ka nüüd – mul olid teada kohtumised ja tähtsamad asjad. Mul oli selgus. Teadmine millal, miks ja kellega oli uskumatu ajaline võit.

Lisaks kõigele muule jõudsin ma sel päeval teha asju ka lehe pöördelt. Uskumatu.

Õhtu lõpetasin sarnaselt eelneva õhtuga. Ja tead – süsteem töötas (kuigi sel hetkel ma absoluutsel ei mõelnud, et see on mingi süsteem).

Niimoodi võtsin ma igal hommikul ja õhtul aja, et vaadata üle kalendrid, projektid ja tegevused. Samuti jätkasin ma järjekindlalt järgnevatesse nädalatesse vaatamist ja ühtlasi ka tegutsemist tulevaste projektide suunas. See viimane lisasamm lihtsustas oluliselt minu järgnevaid nädalaid ning mida kauem ma protsessi kordasin, seda vähemaks jäi “kiireid” tegevusi. Olin pidevalt ühe sammu võrra ees.

PANE TÄHELE! Esimesel nädalal ma muud ei teinud. Lihtsalt õhtune ettevalmistus ja hommikune ülevaatus. Esimest korda oli mul tunne, et mul on mingisugunegi ülevaade kõigest, mida tegema pean.

Tihti alahindame seda, mida igapäevased väikesed sammud meie jaoks tegelikult tähendavad. Kirjutasin väikestest harjumustest siin postituses.

BRAINDUMP ehk AJU TÜHJENDUS

Järgmisel pühapäeval lisandus protsessile “aju tühjendus” ehk braindump.

Oma olemuselt väga lihtne protsess – kirjuta välja kõik, mis meelel mõlgub.

Mina alustasin sellest nimekirjast, mida juba olin koondanud oma paberi teisele küljele. Tõmbasin maha asjad, mis olid tehtud või kellelegi teisele üle antud ning lisasin asjad, mis järjest meenuma hakkasid. Kirjutasin välja absoluutselt kõik erinevatest kohustuslikest tegevustest kuni selleni, et kunagi tahaks külastada jõuluturgu Saksamaal.

Nimekirjad

Kuna ma kirjutasin üles kõik, mis vähegi meelde tuleb, siis tekkis vajadus kogu kupatus grupeerida. Nt kõned, mida tegema pidin või mida poest vaja on. Nii tekkisid mul erinevad nimekirjad.

Nimekirjad on minu jaoks erinevad sarnaste asjade kogumikud. Lisaks asjalikele nimekirjadele nagu “Ootan” ja “Vaja helistada” on mul ka näiteks “Asjad, mida kunagi äkki tahan teha (someday maybe ehk SDM)”, “Vaja osta”, “Kohad, kuhu reisida”, “Raamatud, mida lugeda tahan”, “Filmid, mida vaadata tahan” jne.

Siis kui ma alustasin, olid mul nimekirjad lihtsalt erinevatel paberilehtedel ja ma hoidsin neid oma märkmiku vahel. Nüüd aga on mul väike taskumärkmik, mis hoiab mu pikemaajalisi nimekirju (nt “Raamatud, mida lugeda tahan” jne) ja lühiajalised nimekirjad (nt “Vaja helistada” jne) käivad igapäevases märkmikus post-it’ite peal.

Kuidas ma planeerin täna (ja kuidas see päriselt välja näeb)

Täna on mu süsteem mitmekihiline (aga see ei tähenda, et ma kasutaksin kõiki neid tasandeid kogu aeg):

• aasta
• kvartal
• kuu
• nädal
• päev

On perioode, kus keskendun ainult nädalale ja päevale ning on rahulikumaid aegu, kus võtan ette ka suure pildi. Ja kui mõtlema hakata, on päevi, kus ma saangi seda võtta ainult tund tunni haaval. Minu jaoks ei ole planeerimine jäik raamistik vaid tööriist, mida ma kasutan vastavalt oma energiatasemele ja eluolukorrale.

AASTA ETTEVALMISTUS:

Teen seda ettevalmistust tavaliselt jõulude ajal või aasta viimasel päeval ja varun selleks eraldi aja. Minu jaoks on see rituaal omaette (rahulik muusika, küünlad, pokaal veini). Tavaliselt võtab see mul ikka päris mitu tundi (vahest isegi päevi, kui ma ei viitsi korraga liiga palju mõelda).

Mõtlen tavaliselt paljudele asjadele ja küsimusi on oluliselt rohkem, aga ülevaatlikult võime selle kokku võtta nii:

• Milline mu aasta oli? Mis oli hästi, mis oleks võinud parem olla?
• Mida ma enam korrata ei taha? Mida ma uude aastasse kaasa ei võta?
• Kas mul oli konkreetseid eesmärke? Kas need said täidetud? Kui ei, siis miks? Mis oli selle sügavam põhjus (tavaliselt minu alateadlik hirm)? Millised hirmud ja alateadlikud uskumused mind tagasi hoidsid ja kuidas need ületada plaanin?
• Mida ma uuelt aastalt ootan? Millised võiksid olla eesmärgid teemade kaupa (minul tulevad eesmärgid minu eluvisiooni põhjal)?

Nende küsimuste põhjal panen omale aasta sihid ja eesmärgid. Seejärel hakkan mõtlema, millised päris tegevused mind mu sihtidele lähemale viivad (igapäevased, -nädalased, -kuised ja kvartaalsed). Mõtlen, kas sihini viivad teatud harjumused või eraldiseisvad tegevused või hoopis mingi tegevuse lõpetamine.

KVARTALI ETTEVALMISTUS (detsembri, märtsi, juuni ja septembri lõpus, u 30 minutit):

• Panen paika kvartali eesmärgid (vastavalt aasta eesmärkidele ja sihtidele)
• Teen ülevaate oma investeeringutest
• Valin omale ühe uue tervisliku harjumuse
• Valin ühe enesearengu raamatu, mida lugema hakkan
• Valin ühe ajaviite raamatu, mida lugema hakkan
• Otsustan ühe suurema koduga seotud projekti (elutoa tapeedi vahetus, uute kardinate õmblemine vms)
• Otsustan, millise kvaliteetse riideeseme ostan (sest ma pidevalt ei raatsi)
• jne.

KUU ETTEVALMISTUS (iga kuu lõpus, u 30 minutit):

• Vaatan üle aasta ja kvartali eesmärgid ja sihid
• Analüüsin eelmist kuud ja sean uued eesmärgid uueks kuuks arvestades kuukalendrit ja teadaolevaid tulevasi kohustusi
• Saadan veenäidu
• Panen paika kuueelarve
• Otsustan mida uuel kuul juurde õpin
• Mis on uus tervise ja heaoluga seotud kuuväljakutse
• Algava kuu projektid ja tegevused
• Aju tühjendus
• Vaatan üle nimekirjad

NÄDALA ETTEVALMISTUS (pühapäeviti, u 15-20 minutit)

Kõigest eelnevast kasvas ja arenes minu nädala ja päevade ettevalmistamise harjumus. Ülevaatlikult näeb nädala ettevalmistus hetkel välja hetkel selline:

• Aju tühjendus ehk braindump
• Kuu ja nädala kalendrite kontroll + tulemas asjad (kvartal, aasta)
• Aju tühjenduse jaotamine blokkidesse – kalender, vaja teha, projektid ning vajadusel lisamine nimekirjadesse
• Mis peab järgmisel nädalal kindlasti tehtud saama?
• Mida saan teha, et ülejärgmisel nädalal/kuul oleks lihtsam?
• Nädala eelarve lõunasöögile ja muudele kuludele
• Mida tahan sel nädalal teha enda jaoks ja heaks?
• Nädala õhtusöögimenüü ja mida selleks on poest vaja
• Mida ja millal tahan sel nädalal õppida?
• Treeningute ja muud tervise eesmärgid

Jah, nüüd ma suudan juba mõelda kvartali ja aasta lõikes ning teha kõik selle ära 15 minutiga, aga kui sina alles alustad oma süsteemi loomist, siis ära esialgu proovi nii pikalt ja põhjalikult ette mõelda. Proovi alustada nädala ja päeva kaupa, keskendu ainult kõige olulisemale ning liigu sealt edasi.

PÄEVA ETTEVALMISTUS (õhtuti, u 5-10 minutit)

• Vaatan üle järgmise päeva ja lähipäevade kalendris olevad kohtumised/koosolekud
  NB! Hetkel on mul kasutuses 2 kalendrit – digitaalne Outlooki kalender (töö pärast) ja paberkalender
• Vaatan üle erinevad projektid – mis tegevused on tehtud ja mida peab veel tegema
• Vaatan üle, kellelt mida ootan
• Eelneva põhjal otsustan “peab tegema” asjad…
• ja lisan “võiks veel jõuda” asjad
• Vaatan üle nädala menüü ja kas on poes vaja käija

OLULINE

Palun ära võta kõike eelnevat kui kohustuslikku tegevusnimekirja. Meie kõigi elud on erinevad, vajadused on erinevad, ajalised nõudmised ja inimesed meie ümber on erinevad. Kõige olulisem siinkohal on, et sa kohandad lähenemist oma elu ja vajaduste järgi. Ka minu enda elu võib olla ühel hetkel rahulikum, teisel hetkel hullumeelne. Enamuse ajast piisab kui ma aju tühejndust teen pühapäeviti, aga samas on aegu, kus mul on vaja seda teha iga päev, et suudaksin üldse korralikult funktsioneeruda. 

Kui tunned, et aega pole kunagi piisavalt, siis vahest pole probleem ajas, vaid prioriteetides – sellest kirjutan pikemalt siin.

Lõpetuseks

Tagantjärele vaadates ei ehitanud ma ajaplaneerimise süsteemi. Ma lihtsalt lahendasin probleeme ja täitsin oma vajadusi, mis mu elus parasjagu esile kerkisid.

Kui mul oli peas liiga palju – kirjutasin need välja. Kui kõike tundus liiga palju – jaotasin liiga suurena tundunud tegevused väiksemateks ülesanneteks. Kui elu muutus raskemaks – lihtsustasin.

Hea planeerimine ei tähenda rohkema tegemist. Hea planeerimine tähendab, et sa ei pea kogu aeg kõike meeles hoidma. Sul on koht/süsteem, kus sa kõike hoiad.

Ja kui sa ei tea, kust alustada, siis alusta sealt, kust mina alustasin: üks paber ja natuke aega.

The post Minu ajaplaneerimise süsteem appeared first on Elujoon.

Miks on üldse oluline teada oma elu valdkondi?

„Elu“ tervikuna on liiga abstraktne. Üsna sageli ütleme, et tahaks paremat elu, aga aju ei tea, mida see täpselt tähendab ja mida sellega peale hakata.

Eluvaldkonnad muudavad suure ja uduse mõiste elu konkreetseks ja juhitavaks:

• tervis
• töö ja raha
• suhted
• aeg iseendale
• kodu ja keskkond
• vaimne ja emotsionaalne heaolu

Kui sa ei jaga elu osadeks, üritad sa juhtida midagi, millel pole piire ega struktuuri. See tekitab:

• segadust
• rahulolematuse tunnet
• pidevat „midagi on valesti, aga ma ei tea mis“ kogemust

Lisaks sellele, probleemid ja rahulolematus ei teki „kogu elu ulatuses“. On teatud valdkonnad, mis seda tekitavad ja mõjutavad elu tunnetust üleüldiselt. Igapäevaselt on sageli nii:

• töö on okei
• pere on okei
• aga energia on kadunud
• või iseenda jaoks pole ruumi
• või raha tekitab ärevust

Kui me ei erista eluvaldkondi, siis tekib väga lihtsalt mõte: „Minuga on midagi valesti.“ või „Mis mul viga on?“

Tegelikult on lihtsalt üks või kaks eluvaldkonda pikalt alahooldatud ja tähelepanuta jäänud. Sellel aga võib olla tohutu mõju elule üldiselt. 

Eluvaldkondade mõte ei ole see, et:

• kõik valdkonnad peavad olema võrdselt head
• või kõik peab kogu aeg tasakaalus olema

Vaid:

• kas praegune jaotus toetab sind
• ja kas see, kuhu läheb sinu aeg ja energia, vastab sinu väärtustele selles eluetapis

Näiteks, kui sul on väikesed lapsed, siis on selge, et “oma aeg” ei saa olla sinu praegune prioriteet. Või kui käsil on töökoha vahetus, siis on ebakindlus paratamatult suurem.

Eluvaldkondade auditit ei tasu teha ainult siis, kui midagi on halvasti — regulaarne audit aitab elu teadlikult juhtida ka siis, kui üldiselt on kõik hästi, aga tahaksid veelgi rohkem rõõmu, tasakaalu või kasvu. Samuti aitab see näidata, kuhu su energia praegu tegelikult läheb ja kas see kattub sinu eesmärkide ja sihtidega.

Näiteks tihti avastatakse auditi käigus, et panustatakse 80% ajast töösse, aga räägitakse, et suhted on kõige olulisemad. Tegelik tähelepanu sellele kõige olulisemale on seejuures minimaalne. 

Eluvaldkonnad paljastavad päris elu, mitte ei näita soovitud kuvandit.

Kuidas on eluvaldkonnad või kategooriad seotud enesearenguga?

Ilma eluvaldkondi teadmata muutub töö iseendaga juhuslikuks, puudub struktuur ja siht. Teeme midagi natuke, teadmata, mille jaoks me seda kõike teeme. Kõigest natuke – natuke harjumusi, natuke motivatsiooni, natuke kirjutamist, natuke inspiratsiooni.

Eluvaldkonnad loovad raami, kuhu harjumused, eesmärgid, kasutatavad tööriistad ja töövihikud saavad loogiliselt paigutuda.

Lisaks sellele aitab oma eluvaldkondade teadmine teha olulisi otsuseid. See on eriti oluline meile, naistele, kellel on palju rolle. Kui tead oma eluvaldkondi, saad küsida:

• millist valdkonda see otsus toetab?
• millist valdkonda see kahjustab?
• kas ma olen valmis selle vahetusega?

Ilma selleta võid öelda automaatselt „jah“ asjadele, mis sind ei teeni, väsitad end liigselt ära ja alles hiljem mõistad, miks see nii läks. Proovime seda siinkohal ennetada.

Eluvaldkondade teadmine aitab sul teadvustada, et oled rohkem kui lihtsalt kellegi naine, kellegi ema, kellegi tütar, kellegi õde, kellegi töötaja, kellegi ülemus, kellegi sõbranna, kellegi tugiisik. Lisaks sellele kõigele oled sa ka sina ise – naisena, inimesena. Oma keha ja rõõmude ja soovide ja unistustega. 

Me naistena ei pea koguaeg seadma teisi endast ettepoole. Me ise oleme ka olulised. Loe seda veelkord – kasvõi mitu korda.

Erinevad eluvaldkondade auditi tööriistad

Eluvaldkondade audit ei ole üks kindel vorm või meetod. Aja jooksul on loodud mitmeid erinevaid tööriistu, mis aitavad elu osadeks jagada ja hinnata, kuidas meil tegelikult läheb. Kõik need tööriistad täidavad sarnast eesmärki, kuid rõhuasetus ja sügavus on erinevad.

Allpool toon ülevaate levinumatest lähenemistest.

1. Eluratas ja Level 10 Life

Kõige tuntum eluvaldkondade auditi vorm on nn eluratas (ingl Wheel of Life), mille üks populaarsemaid versioone on Level 10 Life (raamatust The Miracle Morning – ing, est).

Selles lähenemises on elu jagatud tavaliselt 8–10 valdkonnaks (nt tervis, töö, suhted, raha, isiklik areng). Iga valdkond hinnatakse skaalal 1–10 ning tulemus joonistatakse ringikujulisse diagrammi.

Mille poolest see on hea:

• annab kiire ja visuaalse ülevaate
• sobib esmakordseks enesevaatluseks
• aitab märgata tasakaalustamatust

Piirangud:

• jääb sageli pinnapealseks
• keskendub rohkem hinnangule kui mõistmisele
• ei küsi sügavamaid küsimusi tunnete, väärtuste või energia kohta

See tööriist sobib hästi alguspunktiks, kuid paljude jaoks tekib soov minna edasi sügavamale.

2. Tabelipõhine eluvaldkondade audit

Teine levinud lähenemine on tabelipõhine audit, kus eluvaldkonnad on kirjas ridadena ning nende kõrvale (või alla) lisatakse hinnangud, märkmed või vastused küsimustele.

Mille poolest see on hea:

• loogiline ja struktureeritud
• sobib inimestele, kes armastavad kirjutada ja analüüsida
• võimaldab süvenemist

Piirangud:

• visuaalselt kuivem
• võib tunduda „liiga mõistuspärane“
• ei pruugi toetada tunnetuslikku kontakti iseendaga

3. Tunnetepõhine ja väärtuspõhine audit

Mõned auditid ei alusta üldse numbritest, vaid tunnetest ja väärtustest. Küsimused on stiilis:

• kuidas ma end selles eluvaldkonnas tunnen?
• kas see annab või võtab energiat?
• kas see on kooskõlas minu sügavamate väärtustega?

Mille poolest see on hea:

• väga sobiv eluetappide muutustes
• aitab märgata alateadlikku rahulolematust
• toetab sisemist selgust

Piirangud:

• raskem „kaardistada“ ja jälgida
• võib vajada rohkem aega ja mõtlemist

4. Aja- ja energiakasutuse audit

Selles lähenemises vaadatakse eluvaldkondi läbi aja ja energia kasutuse:

• kuhu mu aeg tegelikult läheb?
• kas see vastab sellele, mida pean oluliseks?

Mille poolest see on hea:

• väga aus ja praktiline
• paljastab vastuolud soovide ja tegelikkuse vahel

Piirangud:

• võib olla ebamugav
• nõuab järjepidevust

Kõik need tööriistad on kasulikud. Küsimus ei ole selles, milline neist on „õige“, vaid milline toetab sind selles eluetapis ja selle eesmärgiga, mis sul parasjagu on.

Kuidas mina eluvaldkondade auditit teen

Minu jaoks on olnud suurim väljakutse mitte elu hindamine, vaid enda tegeliku elu aus nägemine ilma hinnangu ja süütundeta. Sellepärast lähenen ma sellele ka natuke teisiti ja olen loonud segu levinuimatest tööriistadest.

1. Ringide asemel kasutan tulpasid

Minu audit ei kasuta ringi, vaid:

• 8 (või 10) tulpa
• iga tulp on jaotatud 10 väiksemaks osaks

Minu aju on loodud selliselt, et tulbad on minu jaoks visuaalselt lihtsam jälgida. Lisaks sellele tekib mul ringiga see tunne, et kõik eluvaldkonnad peaks justkui võrdsed olema, muidu jääb ring ju lopergune. See siin on oma olemuselt juba täiesti vale lähenemine – eluvaldkonnad ei saa kunagi olla võrdsed.

2. Määran ise oma eluvaldkonnad

Minu arust ei saa eelda, et kõigi elu koosneb samadest valdkondadest ja sihtidest.

Eluvaldkonnad võib määrata:

• tegevuste järgi (nt töö, tervis, pere, raha, aeg iseendale)
• või emotsioonide järgi (nt rahu, rõõm, vabadus, turvatunne, enesekindlus)
• Või teha hoopis segu nendest kõigist

Näiteks on minu eluvaldkonnad (hetkel) sellised:

• Raha (töö, karjäär ja rahaga seotud eesmärgid)
• Eneseteostus (minu ettevõte ehk hobi, mis loodetavasti toob ka midagi sisse)
• Tervis (minu enesetunne ja füüsiline väljanägemine)
• Kodu (ja muu mind pidevalt ümbritsev keskkond)
• Mõtteviis (näiteks positiivsem mõtlemine, oma vajaduste olulisele kohale seadmine jms)
• Elustiil (siia läheb kõik elustiiliga seotud asjad, hobid, reisid, riided, unistuste auto jms)
  

3. Visuaalne kaardistamine enne analüüsi

Protsess:

• Joonista või prindi omale tulbad (maksimaalselt 10)
• Anna tulpadele eluvaldkondade nimed
• Mõtle, mis tasemel su valdkonnad hetkel on ja värvi või viiruta tulbad – nii värviliselt või minimalistlikult kui ise tahad (võid mõelda protsentides või anda hinnanguline väärtus 1-10, kuidas endal kõige parem on)
• Ära mõtle ja analüüsi liigselt
• Kuula sisetundet

Kui oled selle kõik ära teinud, siis tuleb analüüsimise ja mõtlemise osa.

4. Analüüsivad küsimused, mida endalt küsin

Audit ei lõpe hinnanguga. Oluline osa on refleksioon:

• Kus on minu prioriteedid praegu tegelikult?
• Kas see vastab sellele, mida ma oluliseks pean?
• Kuidas ma end selles valdkonnas tunnen?
• Mis toimib?
• Mis ei toimi?
• Kas see valdkond annab energiat või võtab?
• Kas see on kooskõlas minu väärtustega?
• Mida soovin muuta?

Need küsimused ei ole mul selleks, et end kritiseerida ja endale etteheiteid teha, vaid selleks, et teha nähtavaks see, mida me igapäevaelus sageli ei märka ja sellest lähtuvalt õigeid otsuseid teha.

5. Milline on tegevusplaan?

See on tegelikult kõige raskem osa. Aeg otsustada, kas ma võtan julguse oma elus midagi muuta või ma jätkan nii nagu praegu on. Ka samamoodi jätkamine on ok, kui ma teen selle otsuse teadlikult. Võib-olla elu lihtsalt dikteerib nii. Aga võib-olla ma lihtsalt ei julge oma elu muuta? Mõttekoht.

6. Regulaarne elu osa

Minu jaoks ei ole eluvaldkondade audit ühekordne harjutus, vaid miski, mida ma teen kord aastas. Võiks teha kord kvartalis, aga praegu on see välja kujunenud aastalõpu harjutuseks. Nii saan ma ülevaate, kas kuulan ennast piisavalt ja samas aitab see ka teha teadlikke otsuseid.

Viimased nõuanded

1. Vali sobiv aeg ja koht.
   Leia rahulik hetk, kui sind ei segata. Võta vähemalt 30–60 minutit ja märkmik või prinditud tööleht. Tee sellest meeldiv rituaal: küünal, muusika, tass teed.
2. Mõtle läbi peamised eluvaldkonnad.
   Näiteks: tervis ja heaolu, töö ja karjäär, rahandus, suhted, isiklik areng, vaba aeg ja hobid, kodu ja keskkond, vaimne või emotsionaalne seisund. Esialgu võid kasutada ette antud variante, aga ära lase end sellest piirata – sinu eluvaldkonnad on täpselt sellised nagu sa ise otsustad, et need on.
3. Tee auditist regulaarne harjumus.
   Soovitan teha põhjalik audit vähemalt kord aastas ja lühem enese-„check-in“ kord kvartalis. Nii ei kao su tähelepanu ära, vaid püsid iseenda elu kaptenina roolis. Kui oled eriti tubli, siis võid teha ka põhjaliku auditi kord kvartalis ja lühema “check-in”i kord kuus.
4. Lisa see juba täna oma kalendrisse (ja pane ka meeldetuletus). Mis on kalendris, saab tehtud.
5. Tee analüüs kirjalikult. Nii saad edaspidi võrrelda, kas oled liikunud omale sobivas suunas või oled jäänud kinni mugavustsooni (sitt küll, aga vähemalt on soe ja minu).
6. Kaasa sõbranna. Nii saate arutada, mida olete avastanud – nii saad tuge ja inspiratsiooni.

Lõpetuseks

Eluvaldkondade audit ei ole test ega hinnang sinu elule. See on hetk, kus astud sammu tagasi ja vaatad, kuhu sinu aeg, energia ja tähelepanu tegelikult liiguvad ja kas sa ikka tahad sinna suunas sammuda.

Meil on täna palju tööriistu, mis aitavad elu kaardistada — alates ringidest ja tabelitest kuni tunnetepõhiste ja ajakasutuse audititeni. Oluline pole vorm vaid see, kas tööriist aitab sul end paremini mõista ja teha teadlike valikuid.

Kui audit aitab sul kas või ühes valdkonnas teha väikese, teadlikuma muutuse, on see juba täitnud oma eesmärgi.

The post Eluvaldkondade audit appeared first on Elujoon.

Ja tegelikult ei pea aasta lõpp olema kokkuvõtete maraton ega surve uute eesmärkide püstitamiseks. Saab ka lihtsamalt. Siinkohal tahangi sinuga jagada 3 küsimust, millega mina oma vana aasta ära saadan, kui rohkemaks aega ega energiat ei jagu.

Need kolm küsimust on aidanud mul:

• teadlikult tõmmata aasta kokku,
• lasta minna sellel, mis mind enam ei teeni või mu ellu enam ei sobi
• ja alustada uut aastat sihitult.

Loodan, et need 3 küsimust aitavad ka sind. Lihtsalt selleks, et sättida sihikut ja suunda. Võta nende küsimuste jaoks aega ja kui vähegi võimalik, kirjuta vastused üles. 

3 küsimust uue aasta algusesse

1. Mida ma uuel aastal kindlasti enam ei tee?

Minu arust on see küsimus kõige olulisem üldse, sest väsimus, rahulolematus ja „iseenda kaotamine“ tulevad tihti sellest, mida me lubame jätkuda, kuigi see enam ei toimi. Meie elud koosnevad sellest, mida me oma ellu aktsepteerime ja mida mitte. Millised on meie standardid ja minimaalsed ootused.

Jah, me ei saa kõike valida, aga me saame valida rohkem kui arvame. See ongi see koht, kus korra peatuda ja mõelda, mida me oma ellu lubame.

Hakkasin sellele küsimusele mõtlema aastaid tagasi, kui ühes artiklis suunati lugejat vaatama enda ümber (oma kodu kontekstis) ja mõtlema, millised on lugeja standardid. Kas hoiad oma kodus katkisi asju mõttega need kunagi parandada (aga selleni ei jõua)? Kas ootad 10 aastat, et sinu kaaslane parandaks ära kapi ukse või teed ise asja korda / kutsud mõne teise mehe omale appi / likvideerid katkise kapi? Antud autori arvamus oli, et kõik meie ümber näitab meie standardeid ja seda, mida me ise oma ellu aktsepteerime. Millist kohtlemist / suhtumist me aktsepteerime.

Ja tead mis, tal oli õigus. Ja see ei käi mitte ainult meie keskkonna kohta, vaid elu kohta üleldiselt. Ehk siis – mida sina uuest aastast oma ellu enam ei luba?

Küsi endalt:

• Millised käitumised, harjumused või kohustused võtsid minult sel aastal rohkem, kui tagasi andsid?
• Mis olukorrad või mustrid kordusid ja jätsid mind tühjaks?
• Mida negatiivset kogesin ja mis osa sellest oli minu kontrolli all?
• Kus ma ütlesin „jah“, kuigi tahtsin öelda „ei“?

See siin pole kellegi süüdistamine, vaid vastutuse võtmine kohtades, kus seda saab võtta. See on hetk, kus ütled endale “Aitab!” ja võtad tagasi kontrolli oma elu üle.

Minu vastus:

Aasta 2025 lõpus olen mina otsustanud lõpetada järgmise:

Oma aja ja energia andmine dramaatilistele ja negatiivsetele inimestele. Ilma detailidesse minemata ütlen, et ei saa neid inimesi oma elust välja visata, küll aga saan ma limiteerida nendega suhtlemist.

Hoian eemale suurtest üritustest, kus alkohol on ürituse fookus. Mitte et ma oleks lõppeval aastal sellistel üritustel palju käinud, aga paaril korral sattusin ja sain paraja šoki. Sellised üritused pole tegelikult kunagi minu rida olnud, aga aegajalt ikka käin, kuna sõpruskonna surve on tugev. See on aga tugevalt seotud eelmise punktiga – draamad ja negatiivsus. Otsustasin, et see pole mulle ja ei plaani enam sotsiaalsele survele alla anda.

Ei võta oma tööd nii tõsiselt. Olen oma olemuselt 100% inimene. Ehk et kui ma midagi teen, siis südamega. Annan oma tööl endast kõik, aga tead mis juhtub, kui tööl endast kõik annad? Koju ei jää enam midagi. Pean õppima modereerima oma energiakasutust, et endale jääks ka midagi. Päeva lõpus, kui olen end läbi põletanud, siis töökoht leiab uue inimese ja mis mulle jääb? Midagi. Ehk et siinkohal tuleb asja ikkagi mõistusega võtta.

Lisalugemist: 5 levinuimat põhjust, miks eesmärkide suunas liikumine ebaõnnestub

2. Mida ma uuel aastal kindlasti alustan?

Alustasin sellele küsimusele mõtlemist mõned aastad tagasi, kui lapsed olid ootamatult suureks saanud. Ühel hetkel avastasin, et ma ei tee mitte midagi enda jaoks, kõik on teistele. See ei tundunud õige – tegemist on ikkagi minu eluga!

Siinkohal me ei räägi suurtest eesmärkidest ega ambitsioonidest (võime neile mõelda, aga see pole eesmärk omaette). Pigem nendest asjadest, mis on ammu meie sees olnud, aga on pidevalt edasi lükatud. Sageli mitte sellepärast, et need pole olulised – vaid sellepärast, et kõik muu tundus olulisem.

Küsi endalt:

• Millele olen ma korduvalt mõelnud: „ükskord võiks…“?
• Mis tegevus või muutus tekitab minus kerget elevust, isegi kui samal ajal ka hirmu?
• Kui ma teeksin uuel aastal ainult ühe asja enda jaoks, siis mis see oleks?
• Mis on see väike samm/tegevus/asi, mida saaksin teha nii, et see ei ehmata mind ära?

Oluline!
Vastus sellele küsimusele peab tulema sinu seest ja olema päriselt sulle. See peab olema päris!

Minu vastus:

Mul on salasoov, mida ma endas kannan juba lapsepõlvest. Ja kui ma lõpuni aus olen, siis mul on hirmus seda siia kirjutada. Aga…olen aastakümneid soovinud õppida klaverit ja aasta 2026 saab olema see aasta, kus ma viin oma soovi täide.
Kõigepealt pean ma muidugi koguma raha (digitaalse) klaveri jaoks, aga hiljemalt suveks plaanin ma raha kokku saada ja selle unistuse teoks teha.
See on midagi päriselt mulle.

Kui tunned, et negatiivne mõtlemine võtab võimust, siis soovitan sul lugeda seda mõtteviisi postitust.

3. Mida ma uuel aastal kindlasti jätkan?

Me kipume aasta lõpus keskenduma sellele, mis jäi tegemata. Tegelikult on kindlasti olemas asju, mis oli hästi. Tegevused, mis olid toetavad, andsid energiat ja jõudu, mida absoluutselt armastasid.

Küsi endalt:

• Mis sel aastal töötas paremini, kui ma ehk endale tunnistan?
• Millised harjumused, valikud või rutiinid tegid mu elu kergemaks?
• Mis aitas mul keerulistes hetkedes tasakaalu hoida?
• Mida ma kindlasti ei taha kaotada, kui kalender vahetub?

Minu vastus:

Alustasin aasta alguses kirjutamist. Vanasti öeldi selle kohta “päevikut pidama”. Minu arust see väljend ei kata seda tegevust korrektselt, aga no las ta jääb.
Aasta alguses mõtlesin teha kirjutamise eksperimenti – sest kõik räägivad selle kasulikkusest. Terve selle aasta olen ma alustanud oma päeva kirjutamisega. Oma mõtted, tunded, plaanid ja kõik, mis sinna vahele jääb. Vahest olen kirjutanud ka õhtuti. Täiesti uskumatu – see on aidanud mul leevendada stressi, tuua mõtetes selgust ja luua uusi vaatenurki. Võin käsi südamel öelda, et kirjutamine on aidanud mul olla positiivsem inimene.
Niisiis, järgmisel aastal jätkan kindlasti kirjutamisega.

Lisaks eelnevale on mul välja kujunenud hommikune rutiin tõusta kell 5 hommikul (tööle lähen 9-ks). Oma hommikurutiinist võin kirjutada mõnel teisel korral kui huvi on, aga ilma selle hommikuse harjumuseta ma enam elada ei oska. Minu hommikud on ülioluline stressi maandamisel ja oma eesmärkide suunas liikumisel ning seda jätkan ka kindlasti.

Kirjutamisest kui teraapiast saad rohkem lugeda siit postitusest: https://elujoon.ee/kirjutamine-kui-teraapia/

Kokkuvõtteks

Need 3 küsimust on aidanud mul juba mitu aastat uueks aastaks valmistuda ja tavaliselt mõtlen nendele vana-aasta õhtul. Igale küsimusele võib olla mitu vastust või siis ainult üks. 

Võid neid laiendada või jääda jäigalt konkreetse algküsimuse juurde. Võid minna üle sügavama eneseanalüüsi juurde või jätta nii nagu on. Võid seada vastustest lähtuvalt eesmärke või panna selle sama paberi kuskile nähtavasse kohta, et sihid meelest ei läheks.

Tee nii nagu sisetunne ütleb.

Ja kui tunned, et mõte läheb rändama ja meenuvad asjad, mida meenutada ei taha, siis kirjuta need eraldi paberile. Saad selle endast välja. Pärast võid tule otsa panna sellele paberile, kui soovid (mina nii esimesel aastal tegingi 🙂 – fantastiline vana aasta ära saatmise rituaal).

Liitu Elujoone uudiskirjaga

Kui tunned, et tahaksid rohkem tuge oma teekonnal, siis liitu Elujoone uudiskirjaga.
Jagan seal praktilisi harjutusi, enesearengu töölehti ja mõtteid, mis aitavad sul oma eesmärkide poole liikuda kergemini ja teadlikumalt.

The post 3 küsimust uue aasta algusesse appeared first on Elujoon.

Päriselus aga ei teki “rohkem aega” kunagi. Aega tuleb võtta ja luua. Aga mismoodi siis?

Siin tulebki mängu 10 minutit.

Miks 10 minutit päevas toimib?

1. 10 minutit ei tekita vastupanu

Kui töötad täiskohaga ja hoolitsed pere, kodu ja kõige muu eest, siis meie aju eelistab alati kõige energiasäästlikumat valikut. Kõike tundub liiga palju ja aju tajub suuri muutusi ohuna. Aga 10 minutit?
Seda ei tundu olevat liiga palju, eks?

10 minutit tähendab, et “ma jõuan küll”. See on piisavalt väike, et alustada ja piisavalt suur, et päriselt midagi muuta.

2. Väike samm käivitab identiteedimuutuse

Öeldakse, et püsivate muudatuste tegemiseks peab inimene muutma oma identiteeti. “Ma olen selline inimene, kelle jaoks sellised asjad on loomulikud ja igapäevased”. Kui sa teed midagi kasvõi 10 minutit päevas, sisendad endale:
“Ma olen inimene, kes hoolib iseendast.”
“Ma liigun oma eesmärkide poole.”
“Ma olen järjepidev.”

Identiteet muutub läbi tegude, mitte läbi tahtejõu ja kümnest minutist piisab.

3. Järjepidevus loob nähtamatuid süsteeme

Väike harjumus loob rutiini, mis toetab sind ka siis, kui motivatsioon kõigub. Sa ei pea enam mõtlema, kas ma täna viitsin või kas mul on aega. Sa lihtsalt keskendud ja teed 10 minutit ära.

10 minuti süsteem hoiab sind rajal ka siis, kui elu on kiire ja nõudlik.

4. Väike samm on skaleeritav

10 minutist võib saada 12. 12 minutist 15. Aga isegi kui ajaline maht ei kasva, loob see stabiilsust – see on väärtuslikum kui ükski intensiivne “kõik või mitte midagi” periood.

5. Väiksed sammud hoiavad ära läbipõlemise

Me naistena tahame muutusi, suurelt ja kohe – tund treeningut, tund lugemist. Esialgne muutus elus on siis liiga suur ja seda jaksab vaid paar päeva, heal juhul paar nädalat. Siis tuleb elu vahele ja tekib tunne, et oled jälle läbi kukkunud.

10 minutit ei väsita. See on tehtav ja toetab sind. See aga tekitab tunde, et suudad ja kontrollid oma elu.

Mida 10 minutit päevas võiks muuta just sinu elus?

Siin on mõned praktilised näited, mis mahuvad tiheda elu keskele ega nõua lisatunde:

• 10 minutit jalutamist – Aitab vähendada stressi, parandab und ja tõstab energiat.
• 10 minutit kirjutamist – Aitab sul oma mõtteid korrastada ja selgust tagasi saada.
• 10 minutit lugemist – Aitab ennast vaimselt toita ja mõtteviisi muuta.
• 10 minutit järgmise päeva planeerimist – Aitab hoida fookust ja annab teadmise, et tead täpselt, mida homme tegema pead ja millal.
• 10 minutit vaikust – Mitte meditatsioon kohustusena, vaid rahulik hetk, kus aju saab korraks puhata.

Kuidas 10-minutiline harjumus päriselt tööle panna?

Siin on neljaastmeline süsteem, mis sobib ideaalselt sinu tihedasse graafikusse.

1. Vali üks tegevus

Mitte kolm. Mitte kogu harjumuste jada. Üks.
Näiteks: 10 minutit homse päeva planeerimisele igal õhtul.

2. Seo see olemasoleva harjumusega

Vali tegevus, mida sa teed iga päev ja haagi uus asi sinna külge. Hommikune kohv. Õhtune dušš. Lõunapaus.
See on nö päästik, mis aitab ajul uue tegevusega seost luua ja muudab uuel harjumusel lihtsamalt kinnistuda: “Kui ma teen X, siis ma teen ka Y.”

3. Hoia ootused meelega madalal

Sinu eesmärk ei ole olla ideaalne, vaid järjepidev.
Kui sul on halb päev, tee 3 minutit. Tee halvasti. Tee midagigi. See loeb ja hoiab harjumust elus.

4. Märka väikseid võite

Oled terve nädala järjest suutnud teha seda, mida otsustasid? Märka seda. Su päev, enesetunne ja inimesed sinu elust olid otse põrgust välja astunud ja sa tegid 10 minuti asemel 3 minutit? Ära mõista end hukka, vaid märka seda ja tähista. Sa valisid selleks 3 minutiks selle, mis sinu jaoks oli oluline.

See samm siin pole lihtsalt motivatsiooni jaoks, vaid see treenib aju nägema, et sa liigud päriselt edasi. Vaikselt, aga järjekindlalt.

Oled mõelnud, kuidas leida aega olulisteks asjadeks? Saad selle kohta lugeda SIIT.

Aga mis siis, kui ma vahepeal ree pealt maha kukun?

Siis tõuse ja jätka. Väsimus ei ole läbikukkumine. Paus ei ole läbikukkumine. Tihe tööperiood ei ole läbikukkumine. See on elu.

Kõige olulisem oskus ei ole “olla täiuslik”, vaid oskus tulla tagasi. Jätkata sealt, kus pooleli jäi.

Kuidas alustada juba täna?

Võta paber (või märkmik) ja pane kirja:

1. Üks harjumus, mida tugevdan või loon
2. Millal ma seda teen?
3. Mis on minu päästik? (kohvimasin, õhtune lambikustutus vms)
4. Miks see mulle oluline on?

Kirjutamine aitab mõtetel aeglustuda, loob selgust  ja annab ajule märku, et see on oluline. Kirjutamisest kui teraapiast saad rohkem lugeda siit postitusest.

Lõpetuseks

Elu ei muutu suurte hüpetega. Elu muutub väikeste, järjepidevate sammudega. 10 minutit päevas võib olla just see kerge ja realistlik algus, mis loob su elus kõige suurema muutuse.

Sa suudad seda!

Sind võib veel huvitada postitus teemal “Kuidas leida aega iseendale, kui kõik teised vajavad mind?“

Liitu Elujoone uudiskirjaga

Kui tunned, et tahaksid rohkem tuge oma teekonnal, siis liitu Elujoone uudiskirjaga.
Jagan seal praktilisi harjutusi, enesearengu töölehti ja mõtteid, mis aitavad sul oma eesmärkide poole liikuda kergemini ja teadlikumalt.

The post Väikeste harjumuste jõud: miks 10 minutit päevas muudab palju appeared first on Elujoon.

Minul on selleks nõrgaks kohaks liikumine. Ükskõik, kas ma otsustan teha 10 000 sammu päevas või hommikuti venitusharjutusi – ikka vajub ära. Ja kuigi ma ju tean, et istuva töö puhul on eelnev ülioluline, siis ometigi ei vii ma otsustatut täide.

Kutsungi sind koos minuga vaatama 5 levinuimat põhjust, miks eesmärkide suunas liikumine ebaõnnestub.

1. Eesmärk ei ole päriselt sinu oma

Sageli püstitame eesmärke, mis „tunduvad õiged“. Näiteks rohkem trenni teha, kaalust alla võtta, parem töökoht sebida. Aga kui see eesmärk ei tulene sinu enda sisemistest väärtustest, vaid ühiskonna, pere või töö ootustest, on seda pea võimatu hoida.

Kuidas ennetada?

Küsi endalt: „Miks ma seda tegelikult tahan?“ Kui vastus on „sest peaks“ või „sest teised teevad“, pole see sinu eesmärk. Leia seos oma isiklike väärtustega. Näiteks „tahan end oma kehas paremini tunda“ või „tahan tööelus rohkem tähendust“. Siis tuleb ka motivatsioon.

Kui ma nüüd võtan oma “rohkem liikumist” soovi, siis tõsi ta on, minu motivatsiooni aluseks on olnud “sest keegi kuskil ütleb, et ma pean”. Tegelikult tahaksin ma, et iga kiirem liigutus ei ajaks hingeldama ja et ka 10 aasta pärast on mul tervis selline nagu praegu ehk siis korras. Niisiis, ma tahan rohkem liikuda mitte sellepärast, et keegi nii ütleb, vaid sellepärast, et mina nii tahan. Suur vahe.

Siinkohal aitab sind kindlasti ka teadmine, mis sinu jaoks päriselt oluline on. Loe oma väärtuste leidmise kohta seda blogi postitust.

2. Puudub selgus, mida „edu“ tegelikult tähendab

„Tahan olla edukam“, „tahan rohkem raha“, „tahan paremat elu“ – need laused kõlavad toredalt, aga neid ei saa mõõta. Kui ei tea, mida eesmärgi täitumine täpselt tähendab, on ka raske aru saada, kas liigud edasi või tammud paigal.

Kuidas ennetada?

Sõnasta oma eesmärk nii, et sa teaksid kohe, kas see on täitunud või mitte. Näiteks: „Tahan säästa 1000 eurot aasta lõpuks“ või „Tahan käia vähemalt kaks korda nädalas jalutamas.“ Selgus loob suuna.

Just ükspäev arutasime sõbrannaga seda teemat. Ta ütles, et tahaks tööga seoses kindlustunnet. Kui küsisin, mis ta selle all mõtleb, siis selgus, et ta ei tunne, et on piisavalt koolitatud teatud teemadel ja ta tunneb end ebakindlalt. Ehk et tema eesmärk, mis esialgu justkui oli “kindlam töökoht”, muutus “leida omale koolitus ja see läbi teha”. Nii sai järsku selgeks, mida peaks tegema, et tekiks kindlustunne ja otsustama, mis aja jooksul see tehtud saab.

Kui sind huvitab, siis siin on hea (inglise keelne) artikkel eesmärgistamise psühholoogiast: https://positivepsychology.com/goal-setting-theory/

3. Alateadlikud uskumused tõmbavad pidurit

Isegi parim tegevusplaan ei tööta, kui sügaval sinu sees on mõte: „Ma ei ole järjepidev“, „See on liiga raske“ või „Mul pole aega“. Meie alateadvus kaitseb meid ebamugavuse eest ja püüab meid hoida turvalises tsoonis.

Kuidas ennetada?

Pane kirja, mida sa endale oma eesmärgi kohta ütled. Millised mõtted või laused kerkivad esile, kui mõtled: „Ma tahan selle saavutada“? Nende teadvustamine on esimene samm, et neid muuta. Seejärel loo uus toetav lause, nt „Ma liigun rahulikult, aga järjepidevalt oma eesmärgi suunas.“

Meenub, kuidas ma aastaid arvasin, et raha pole minu teema ja ma ei oska / ei saa aru / ei viitsi. Ja siis imestasin, et ma ei saa oma raha asjadega hakkama ja mul kunagi raha ei ole. Pidin ikka korralikult vaeva nägema, et oma mõtlemist muuta. Aga alustasin kõige lihtsamast – jah, ma ei tea hetkel kõike, aga ma olen võimeline ja valmis õppima. Nii sai alguse minu tee rahalise kirjaoskuse suunal.

4. Puudub süsteem, mitte tahe

Inimesed ei ebaõnnestu, sest nad ei taha piisavalt, vaid süsteemi puudumise pärast. Kui eesmärk sõltub ainult tahtejõust, on läbi kukkumine paratamatu – tahtejõud on piiratud ressurss.

Kuidas ennetada?

Loo väikesed, korduvad tegevused ja rutiinid, mis aitavad sul edasi liikuda ilma, et peaksid iga kord uuesti pingutama. Näiteks hommikune 10-minutiline planeerimine, jalutuspaus tööpäeva lõpus või nädalane refleksioon. Süsteemid loovad stabiilsuse. Lisaks proovi siduda uusi harjumusi juba olemasolevate harjumuste külge.

Mind on väga aidanud James Clear’i raamat “Atomic Habits” (mul on inglise keelne). Väga lihtsas keeles selgitab, kuidas (ja miks) luua häid harjumusi ning kuidas likvideerida halbu harjumusi. Soovitav soojalt.

Toon näite. Mul oli probleem vitamiinide võtmisega. Selline lihtne asi, aga no ei jää meelde, et neid peaks võtma. Tänu sellele raamatule tekitasin omale süsteemi: hommikul kui kohvi teen, reastan oma vitamiinipotsikud kohvitassi kõrvale ja hakkan neid järjest võtma. Nii saan kaks head harjumust kohe kaelast ära – vee joomine esimese asjana hommikul ja hommikused vitamiinid. Võetud vitamiini totsik rändab kappi tagasi ja nii on mul hea ülevaade, millised vitamiinid on võetud.

5. Liiga suured sammud ja liiga vähe tähistamist

Me kipume tahtma kõike korraga – uus dieet, trenn, töömuutus, päeviku pidamine. Aga kui muutused on liiga suured, tekib väsimus ja apaatia.

Kuidas ennetada?

Alusta väikseimast võimalikust sammust. Kui see samm tundub liiga lihtne, on see täpselt õige asi, mida teha. Ja tähista igat väikest edusammu – isegi ühte tehtud jalutuskäiku või üht rahulikku õhtut ilma süümepiinadeta. Tähistamine annab ajule signaali, et muutused tasuvad ära.

Kokkuvõtteks

Eesmärkide saavutamine pole tegelikult motivatsiooni küsimus, vaid süsteemide, eneseteadlikkuse ja vaikse järjepidevuse koostöö. Kui sa võtad aega selguse loomiseks, seod eesmärgid oma väärtustega, muudad oma sisekõnet ja lood endale toetava rütmi – siis muutub liikumine loomulikuks, mitte pingutuseks.

Elu on näidanud, et edu ei tule korraga, vaid see tuleb sellest, et iga päev teed natuke paremaid otsuseid. Mõnikord on otsuseks lihtsalt mitte alla anda, vaid järgmisel hommikul uuesti proovida.

Niisiis, võta paber või märkmik ja kirjuta sinna:

• Mis on su eesmärk, mida sa kuidagi saavutada ei suuda?
• Miks sa just seda soovid? Millist tunnet sa otsid selle eesmärgi saavutamisega? Mida see sulle annab?
• Kuidas sa tead, et su eesmärk on täitunud? Kuidas mõõdad edu? Mis peab olema juhtunud, et sa saaksid öelda “Tehtud!”?
• Mis mind seni tagasi on hoidnud? Millised takistavad ja negatiivsed mõtted tekivad? Mis on halvim, mis saab juhtuda, kui eesmärk täitub? Miks need mõtted valed on ja mis on plaan, kui su halvimad mõtted täituvadki?
• Millised väikesed tegevused ja harjumused saaksid sind eesmärgi suunas liikumisel aidata? Millised oleks regulaarsed väikesed tegevused? Millised oleks toetavad väikesed tegevused?
• Mis oleks üks väike samm, mida saaksid teha juba täna? Ja kuidas selle sammu tehtud saamist tähistad?

Sa ei pea kõike korraga tegema. Piisab, kui alustad ühest väikesest, aga teadlikust sammust. Pisike muutus, mida kordad iga päev, võib olla algus täiesti uuele elule.

Liitu Elujoone uudiskirjaga

Kui tunned, et tahaksid rohkem tuge oma teekonnal, siis liitu Elujoone uudiskirjaga.
Jagan seal praktilisi harjutusi, enesearengu töölehti ja mõtteid, mis aitavad sul oma eesmärkide poole liikuda kergemini ja teadlikumalt.

The post 5 põhjust, miks eesmärkide suunas liikumine ebaõnnestub (ja kuidas seda ennetada) appeared first on Elujoon.

Kas oled tundnud, et seisad valiku ees ega suuda otsustada? Või teed valikuid, mis hiljem tunduvad valed ja jätavad paha tunde? Siin tulebki mängu selgus väärtustes – sageli pole põhjus mitte selles, et meil puuduks arukus või tugevus, vaid selles, et me pole enda jaoks selgeks mõelnud, mis on meie jaoks tegelikult oluline.

Just siin tulevad mängu väärtused. Selgus oma väärtustes võib olla elumuutev, sest see aitab sul langetada otsuseid, mis on kooskõlas sinu tõelise olemusega ja loob rahulolu, isegi keerulistes olukordades.

Mis on väärtused?

Wikipedia väitel on väärtused ühiskonnas väljakujunenud arvamused hea ja halva kriteeriumitest, mis omandatakse sotsialiseerumise käigus. Nende hinnangute alusel juhinduvad inimesed igapäevaelus valikute tegemisel ning otsuste langetamisel. Erinevalt sotsiaalsetest normidest, mis reguleerivad käitumist teatud kindlates olukordades, on väärtused kindlate olukordade ülesed.

Kuidas väärtused mõjutavad meie otsuseid?

Meie väärtused või väärtushinnangud on justkui sisemine kompass, mis suunab meid igas olukorras. Kui tead, mis on sulle kõige tähtsam, on lihtsam öelda jah sellele, mis sind lähemale viib ja ei sellele, mis sind eemale viib.

Näiteks:

• Kui sinu väärtuseks on pere, siis võib tööpakkumine suurema palgaga, aga pikemate tööpäevadega tunduda ahvatlev, kuid lõpuks tunned, et see lõhub sinu perega viidetud aega.
• Kui väärtustad tervist ja tasakaalu, on lihtsam loobuda projektist, mis lubab edu, aga nõuab läbipõlemist.
• Kui pead oluliseks ausust, siis isegi väikeste “valgete valede” rääkimine tööl võib tekitada sisemist konflikti.

Elulised konfliktid, mis tekivad väärtustega vastuollu minnes

Siin on mõned näited, kuidas väärtuste eiramine võib põhjustada rahulolematust või konflikte:

1. Töö vs. pere

Sa oled alati soovinud karjääri teha, kuid viimastel aastatel oled hakanud tundma, et igatsed rohkem aega lastega kodus olla. Kui oled seni tegutsenud justkui automaatselt eelistades tööd, siis võib tekkida sisemiselt tühi tunne ja tunne, et midagi on valesti. Kui endalt küsida: “Kumb on minu jaoks praegu olulisem: pere või töö?”, võib otsus palju selgemaks saada.

2. Sõbrad ja piiride seadmine

Sõber palub sinult juba mitmendat korda abi nädalavahetusel, kuigi oled plaaninud puhata. Kui väärtustad rahu ja enese eest hoolitsemist, aga ütled ikkagi “jah”, sest ei taha teist kurvastada, võib see tekitada sisemist ärritust ja ka distantseerumist suhtest. Samas sõber ju ei suuda su mõtteid lugeda.

3. Raha ja ausus

Oled ettevõtte juht ja keegi pakub sulle head tehingut, mis on küll juriidiliselt korrektne, aga tundub sinu jaoks ebaeetiline. Kui sinu väärtus on ausus, siis rahaga motiveeritud otsus võib hiljem endaga vastuollu minna.

Kuidas leida selgus oma väärtustes?

Kui tunned, et ei tea täpselt, mis su väärtused on, siis siin on mõned sammud, millega alustada:

1. Vaata tagasi oma elu olulistele hetkedele ja keerulistele olukordadele

• Millal viimati tundsid end tõeliselt uhke ja õnnelikuna? Mis toimus? Mis sind selles olukorras kõige enam rõõmustas?
• Millal tundsid end reedetuna, vihasena, väga ebamugavalt või et miski oli sinu jaoks täiesti vastuvõetamatu? Mis juhtus? Millise väärtusega sinu arvates vastuolu tekkis?

Need hetked viitavad sageli sügavatele sisemistele väärtustele, mida kas austati või mille vastu mindi.

2. Märka oma tundeid

Kui ütled millelegi jah või ei, siis kuidas end tunned? Kui pärast mõnda otsust või vestlust tunned kergendust ja rahu, siis on see märk, et see oli kooskõlas sinu väärtustega. Kui tunned süüd, ärevust või pettumust, siis võib-olla läksid sa vastuollu iseendaga.

• Milliste otsuste üle oled hiljem kõige õnnelikum olnud? Miks?
• Millised otsused on sulle hiljem kibedust tekitanud? Mis sind häiris?

3. Kirjuta üles, mis on sulle elus tähtis

Võid proovida näiteks selliseid lauseid lõpetada:

• Minu jaoks on kõige olulisem …
• Ma ei taha kunagi ohverdada …
• Kui ma peaksin valima ainult 3 asja, mida oma elus hoida, oleksid need …

4. Vaata eeskujusid

• Keda sa imetled? Mis omadused või elustiil sulle nende inimeste juures meeldivad?
• Mida see ütleb sinu väärtuste kohta?

5. Vali 3–5 kõige olulisemat väärtust

Pane kirja kuni 10 väärtust, mis tunduvad sulle olulised (näiteks: ausus, vabadus, pere, tervis, areng, loovus, rõõm, julgus, rahu, sõprus). Pärast mõtisklemist kirjuta välja 3–5 sõna, mis kõige enam kõnetavad.

Pane tähele! Sa ei pea kunagi teistele põhjendama oma väärtusi – need on sinu omad ja ei vaja selgitusi.

Kuidas oma väärtusi igapäevaelus kasutada ja neist lugupidada?

• Enne suurte otsuste tegemist küsi endalt: Kas see otsus toetab minu väärtusi?
• Kui tunned, et oled segaduses, tuleta endale meelde, millised on sinu väärtused.
• Õpi ütlema “ei” asjadele, mis on sinu väärtustega vastuolus.
• Jälgi iga päev, kas su tegevused ja valikud viivad sind väärtuste suunas.

Lõpetuseks

Väärtused on nagu maamärk, mis aitavad sul oma teed leida isegi siis, kui ümberringi on müra või surve. Kui tead, mis on sulle päriselt oluline, kaovad paljud kahtlused ja süütunded — isegi siis, kui teised ei mõista sinu valikuid.

Võta juba täna 15 minutit ja mõtle läbi, mis on sinu jaoks päriselt oluline. Ära lase teistel inimestel või kiirel elul sinu eest otsustada. Mida selgemalt tead, mis on sinu põhiväärtused, seda kindlamalt saad elada elu, mis on sinu nägu ja sinu jaoks oluline.

The post Selgus väärtustes: elu ja otsuste muutja appeared first on Elujoon.

See tunne on tuttav paljudele naistele. Me kasvame üles sõnumitega, et hea naine, hea ema, hea töötaja on see, kes alati teised endast ette seab, teisi aitab ja olemas on. Ja me teeme seda rõõmuga. Aga samal ajal kaotame märkamatult iseenda kuskile kohustuste ja teiste ootuste vahele ära.

Mingil hetkel tekib väsimus. Ühel õhtul, kui kõik on söönud ja magavad, istud diivanil ja mõtled: “Kas see ongi kõik, mis elul pakkuda on? Kes hoolitseb minu eest? Kes küsib, kuidas minul läheb?”

See on hea hetk peatuda ja küsida: Millal ma viimati olin oluline iseendale?

Sa oled oluline ka siis, kui midagi ei „tooda“

Tihti on meie eneseväärtustamine seotud sellega, kui palju me teistele anname — küpsetame kooke ja teeme süüa, korraldame üritusi, kuulame muresid, koristame, töötame.

Aga sa oled väärtuslik ka siis, kui lihtsalt oled. Kui puhata julged. Kui ütled „ei“. Kui võtad tassi kohvi ja loed lehte või raamatut. Või vahid lakke.

On täiesti okei öelda: “Mina vajan ka mind. Ma vajan ka rahu.”

Miks on enda aeg vajalik?

Kui sa kogu aeg ainult annad, siis tühjeneb su “tass“. Kui tass on tühi, muutud kergelt ärrituvaks, tekivad haigused või kaotad (elu)rõõmu. Aeg iseendale pole egoistlik — see on sinu esmavajadus, et jaksaksid ka teisi armastada ja toetada.

Kui sina oled rahulikum ja õnnelikum, saavad seda tunda kõik su ümber. Tead ju küll lauset, et tühjast tassist pole võimalik valada.

Aga kuidas seda aega leida?

Siin on mõned mõtted, kuidas hakata endale ruumi looma, isegi kiire elutempoga:

Küsi endalt: Mille jaoks ma tegelikult aega vajan?

Tihti ütleme lihtsalt „mul on vaja aega iseendale,“ aga mida sa selle all mõtled?

• Kas tahad vaikust?
• Lugeda?
• Jalutada või trenni minna?
• Midagi loovat teha?
• Lihtsalt magada?

Mida sa teeksid, kui saaksid homme tund aega enda jaoks nii, et mitte midagi teiste jaoks tegema ei pea? Mida sa praegu kõige rohkem vajad?

Väikesed sammud loevad

Ära jää ootama ideaalset nädalavahetust spas või kogu päeva ainult enda jaoks. Alusta väikestest hetkestest. Alusta 5 – 15 minutist.

• 10 minutit hommikul, kui teised veel magavad
• Lõuna ajal jalutuskäik
• 15 minutit enne magamaminekut oma raamatu või päevikuga

Need hetked on nagu väikesed tilgad, mis täidavad järve.

Pane “oma aeg” kalendrisse

Kui sa ootad „kui aega üle jääb“ momenti, siis seda hetke ei tule. Me mõlemad teame seda. Pane “oma aeg” kalendrisse sama kindlalt nagu töökoosolek või hambaarsti aeg. Näiteks:

• „Kolmapäev 19:00–19:30 — minu aeg“
• „Pühapäev hommikul jalutuskäik“

Kui see on kirjas, on lihtsam ka teistele öelda: „See aeg on mul juba kinni.“ Ja sa ei pea täpsustama, et see aeg on sulle endale kinni pandud. Lihtsalt sul on juba varasemad kokkulepped ja kõik. Ära vabanda ega otsi ettekäändeid – sul on õigus oma ajale.

Küsi endalt: Millest ma olen nõus loobuma?

Aeg iseendale tähendab sageli, et millestki tuleb lahti lasta.

• Kas kõik kodused toimetused peavad alati ideaalselt tehtud olema?
• Kas sa pead vastama kohe igale sõnumile või kõnele?
• Kas on keegi, kellele võiksid mõne kohustuse delegeerida?
• Kas sa pead igal hetkel olema kellegi tasustamata psühholoog? Või lõbustaja? Või ideede generaator?
• Kas sa tingimata pead võtma vastutuse kellegi teise eest, kes tegelikult peaks ise vastutama?

Tean, et need on rasked küsimused. Aga oled sa mõelnud, et kõigi jaoks pidevalt olemas olles, takistad sa nende enda arengut ja teekonda? Teisi päästes, kaotad iseenda ja teed ka karuteene inimestele, keda armastad.

Õpi ütlema „ei“

See võib tunduda ebamugav, aga tegelikult austavad teised sind rohkem, kui nad näevad, et hindad oma aega. Sa ei pea vabandama, et sul on „lihtsalt“ vaja rahus olla. Ka mitte oma pere ees.

Sul on õigus öelda „praegu ei saa“ või „mul on nüüd oma aeg“.

• Loo endale üks aeg nädalas, mis on kalendris kirjas nagu päris kohtumine.
• Anna perele teada: „Pühapäeva hommikul olen ma pool tundi oma asjadega.“
• Töö juures pane vähemalt lõuna-aeg kalendris „kinni“.

See ei tähenda, et sa kedagi vähem armastaksid või austaksid — see tähendab, et sa armastad ja austad lisaks teistele ka ennast.

Luba asjadel (ja inimestel) olla ebatäiuslikud

Sageli arvame, et enne kui saame puhata, peavad kõik toad särama, toit olema valmis ja kõik teised õnnelikud. Tegelikult ei juhtu midagi, kui kraanikausis on paar taldrikut või pesukorv riideid täis. Täiuslikkus on sageli suurim takistus, mis meid tagasi hoiab.

Mis siis on kui kapid on tolmused? Mis siis on kui lapsed söövad õhtuks võileibu? Mis siis on, kui ütled mehele, et tead, ma ei suuda praegu sind kuulata, räägime 15 min pärast? Tegelikult mitte midagi.

Muuda endale aja võtmine harjumuseks, mitte kriisiolukorraks

Kui sa võtad aja enda jaoks ainult siis, kui oled juba täiesti läbi, tundub see hädapärase päästiklahendusena. Aga kui sul on iganädalane väike „iseenda aeg“ juba rutiinis, on sul parem tasakaal. Kriisi ei tekigi.

Kui aga juba on tekkinud tunne, et kõike on liiga palju, vaata ka seda postitust SIIN. Annan sulle 5 praktilist sammu, mida saad proovida kohe, et seda tunnet leevendada.

Mõned ideed sulle:

• lihtsalt ole vaikuses või vahi lakke (või sena)
• proovi kirjutamist, kui teraapia vormi (saad sellest lugeda siin)
• loe raamatut (mis on tore, mitte kasulik)
• tee midagi loomingulist — käsitöö, joonista, kirjuta
• mine jalutama
• kuula muusikat
• tee näohooldus või mine vanni
• õpi midagi, mida oled alati tahtnud õppida (mõni keel vms)
• vaata mõnda seriaali, mida ammu vaadata oled tahtnud
• kuula audioraamatut
• planeeri järgmist eesmärki või unistuste reisi
• pane puslesid

Lõpetuseks

Kui sa hoolitsed enda eest, näitad ka teistele eeskuju, et oma vajadused on olulised. Sa õpetad oma lastele, et armastus ja lugupidamine enda ja oma vajaduste vastu on sama tähtis kui teiste vastu. Sa näitad oma kaaslasele, mida sina vajad, et olla õnnelik. Sa annad oma kolleegidele loa kuulata nende vajadusi. 

Sa oled parem ema, partner, sõber ja kolleeg, kui sul on, kust anda. 

Ja mis kõige tähtsam — sa oled selle endale võlgu. Sa oled väärt ennast kuulama ilma, et peaksid kellelegi tõestama, et oled „välja teeninud“ rahu või rõõmu.

Niisiis, küsi endalt täna:

• Mis mulle rõõmu teeb?
• Milline väike hetk võiks mulle täna kuuluda?
• Mis mind takistab ja mida saan selleks teha, et sellest läbi murda?

Aega iseendale ei leita – seda luuakse. See pole luksus ega isekus, vaid sinu õigus. Lubades endal mitte olla kõigile kõike, võidad iseenda tagasi.

Alusta juba täna väikeste sammudega — sest kõige olulisem oled sa endale.

The post Kuidas leida aega iseendale, kui kõik teised vajavad mind? appeared first on Elujoon.