Hommik algab tavaliselt kiiresti. Tuleb mõelda, mida süüa teha, mis täna tegema peab, kellele tuleb vastata, mida ei tohi unustada – partneri asjad, laste asjad, töö. Päev on täis ülesandeid ja suhtlemist ning õhtul ootavad kodused tegemised, pere, kohustused.

Sa pole füüsiliselt väsinud. Sa magad enam-vähem piisavalt. Sa saad oma töödega hakkama.

Ja ometi on tunne, et midagi on valesti. Tunned, et oled väsinud ja et sul pole enam endast midagi anda. Oled väsinud viisil, mida on raske seletada.

Väikesed asjad ajavad närvi. Otsuste tegemine tundub väsitav ja tundub, nagu kõik ootaks just sinult midagi. Tahaks korraks kõigest eemale ja lihtsalt olla.

See ongi emotsionaalne väsimus.

Paljud naised sellisel hetkel arvavad, et nad lihtsalt vajavad puhkust, aga tihti ei ole probleemiks ainult füüsiline väsimus. Tegemist on emotsionaalse kurnatusega – seisundiga, mis tekib siis, kui inimene on liiga kaua kandnud liiga suurt vastutust.

Emotsionaalne väsimus ei teki tavaliselt järsku.

See koguneb aastate jooksul väikeste kompromisside kaudu ja pideva vastutuse tõttu. Ja me märkame seda alles siis, kui mõtleme: “Ma ei mäleta, millal ma viimati polnud väsinud.”

Uuringud näitavad, et paljud naised kannavad kodus nn mentaalset koormust — nad mitte ainult ei tee koduseid töid, vaid ka kõige muu hulgas peavad meeles, planeerivad ja organiseerivad. Lisaks langeb just naistele kogu emotsioonide ja suhete hoidmise koormus. See kõik on nähtamatu töö, mida keegi tähele ei pane.

Juba 1980ndatel kirjeldas sotsioloog Arlie Russell Hochschild nähtust nimega emotsionaalne töö ja sotsioloog Allison Daminger kirjeldab naiste kodust rolli kui “kognitiivset majapidamistööd”, mis jääb sageli nähtamatuks.

See on üks põhjus, miks paljud naised tunnevad end väsinuna isegi siis, kui nad ei tee füüsiliselt kõige rohkem tööd.

7 emotsionaalse väsimuse märki, mida paljud naised ei märka enne kui on liiga hilja

Kui sa pole veel kindel, mis sorti väsimusega sa silmitsi seisad, siis siin on sulle 7 emotsionaalse väsimuse märki. Tihti eelneb tõsisele läbipõlemisele just emotsionaalne väsimus. Sellepärast on oluline seda märgata enne, kui liiga hilja on.

1. Sa tunned, et sul pole enam kannatust

Asjad, mis varem ei häirinud, hakkavad ärritama – kellegi küsimus, väikesed vead, ootamatud muutused plaanides. Sa ei pruugi olla päriselt vihane. Sa oled lihtsalt kurnatud.

Kui emotsionaalsed energiavarud on madalad, kaob kõigepealt kannatlikkus.

Kas ma olen tegelikult pahane või lihtsalt väga väsinud?

2. Sa ei taha enam otsustada

Isegi väikesed otsused tunduvad tüütud – mida süüa teha, kuhu minna, mida valida.

Paljud naised kannavad peres otsustamise koormust. Nad planeerivad, organiseerivad ja mõtlevad ette. Kui aju on sellest väsinud, tekib tunne: “Palun keegi teine otsustagu.” See on märk mentaalsest ülekoormusest.

3. Sa väldid inimesi, keda tegelikult armastad

See võib olla väga segadust tekitav. Sa armastad oma peret, sõpru, kolleege. Aga vahel tunned, et sa lihtsalt ei jaksa inimestega suhelda.

See ei tähenda, et sa ei hooli. See tähendab, et su emotsionaalne aku on tühi.

4. Sa ei tunne enam rõõmu asjadest, mis varem meeldisid

See on väga oluline märk.

Hobid ei tundu enam kutsuvad. Jalutamine ei anna sama tunnet nagu varem. Lugemine ei paku sellist rõõmu nagu vanasti.

See ei tähenda, et need asjad enam ei sobi. See tähendab lihtsalt, et närvisüsteem on liiga ülekoormatud, et rõõmu vastu võtta.

5. Sa tunned end kogu aeg süüdi

Paljud emotsionaalselt väsinud naised tunnevad süüd:

• et nad pole piisavalt head emad
• et nad pole piisavalt head partnerid
• et nad pole tööl piisavalt head

Süütunne on märk sellest, et inimene paneb endale liiga palju vastutust ja see vastutus ei pruugi olla realistlik.

6. Sa tunned, et sul pole enam midagi anda

See tunne võib olla vaikselt kuskil pinna all. Näiteks teed oma kohustused ära, aga sees on tunne, et sa lihtsalt täidad rolle. Nagu töötaksid autopiloodil.

Paljud naised kirjeldavad seda nii: “Ma teen kõike, mida peab tegema, aga ma ei tunne ennast enam selles ära.”

7. Sa fantaseerid lihtsalt kadumisest või pausist

See ei tähenda, et sa tahad päriselt lahkuda, vaid see on lihtsalt mõte. Kui saaks nädalaks kuskile kaduda või et keegi teine võiks korraks üle võtta. See on väga inimlik reaktsioon.

See tähendab, et sinu närvisüsteemil on vaja ruumi.

Miks emotsionaalse väsimus tekib ja seda just naistel

Nähtamatu töö

Me naistena kanname suurt mentaalset koormust. Peame pidevalt vaatama kes mida vajab, kes mida peab tegema ja kus olema, kes mille eest vastutab. See planeerimine ja mõtlemine on töö, mida keegi ei näe.

Hea tüdruku / naise programm

Oleme naistena kasvanud sõnumitega:

• ole tubli
• ära tee probleeme
• ole viisakas
• ära ole liiga nõudlik
• ära ole liiga vali
• ära ole liiga ambitsioonikas

Me oleme õppinud mitte teisi häirima, mitte pettumust valmistama ja mitte liiga palju küsima. Sellest kujuneb nn “hea tüdruku programm”. See tähendab, et me:

• ütleme “jah”, kuigi tahaks öelda “ei”
• teeme rohkem, kui tegelikult jaksame
• seame teiste vajadused enda omadest ettepoole

See tähendab, et me naistena anname rohkem kui tagasi saame. Pikas perspektiivis tähendab see üht –elame pidevalt oma piiridest üle. See on üks tugevamaid emotsionaalse ülekoormuse allikaid.

Vastutuse võtmine teiste emotsioonide eest

Me naistena oleme varakult õppinud, et meie roll on:

• hoida rahu
• märgata teiste vajadusi
• siluda konflikte
• hoolitseda, et kõigil oleks hea

See tähendab, et me võtame ka vastutuse teiste tunnete eest. Kuigi ei peaks. Näiteks:

• kui elukaaslane on pahane, tundub, et see on kuidagi meie süü
• kui laps on kurb tunneme, et peaksime selle ära lahendama
• kui kolleeg on rahulolematu, püüame kohe olukorda parandada

Probleem on selles, et teiste emotsioonide kandmine on lõputu töö. Ja kui me kanname seda nähtamatut koormat liiga kaua, tekibki vaimne kurnatus.

Millised tunded minu elus ei kuulu tegelikult mulle?

Tunne, et oma vajadused ei ole sama olulised

Me naistena pole kunagi teadlikult otsustanud end viimasele kohale panna. See juhtub tasapisi. Kõigepealt lapsed, töö, elukaaslane, kodu, siis kõik teised ja kusagil selle nimekirja lõpus oleme meie ise.

Probleem on selles, et me ei saa lõputult anda, kui keegi ei täida meie enda emotsionaalseid vajadusi. Mõne aja pärast tekib tunne, et meilt oodatakse kogu aeg midagi, aga keegi ei küsi, kuidas meil tegelikult läheb. Ja siis tekib sisemine kurnatus.

Pidev sisemine enesekontroll

Pidev lapsepõlve programmeerimine on meid õpetanud end pidevalt jälgima.

Kas ma ütlesin õigesti? Kas ma olin piisavalt hea? Kas ma solvasin kedagi?

See on sisemine dialoog, mis käib kogu aeg taustal. See tähendab, et aju ei puhka kunagi päriselt. Isegi kui me midagi füüsiliselt rasket ei tee, kulutab selline sisekõne tohutult vaimset energiat.

Elu, mis pole päriselt meie oma

See on kõige sügavam väsimuse põhjus. Mitte töökoormus ega kohustused, vaid see, et oleme sattunud elama elu, mis kujunes välja harjumustest, teiste ootustest ja “nii on normaalne” mõttest. Aga mitte teadlikest valikutest.

Sellisel juhul võime mõelda, et mul on ju kõik olemas ja ma justkui peaks olema rahul. Aga miks ma ikkagi tunnen end nii väsinuna? Midagi olulist on puudu.

Emotsionaalne väsimus ei tähenda nõrkust

See on kõige olulisem! Emotsionaalne väsimus ei tähenda, et sa oled nõrk. See tähendab lihtsalt, et sa oled liiga kaua olnud tugev.

Kui inimene kannab liiga palju vastutust liiga kaua, siis väsimus on normaalne reaktsioon.

5 praktilist sammu, kuidas emotsionaalset väsimust leevendada (ilma, et peaks kogu elu ümber pöörama)

Siin on mõned realistlikud tegevused, mida saad enda aitamiseks teha ka siis, kui elu on väga kiire.

Tee nähtavaks see, mis seni on olnud nähtamatu

Emotsionaalse väsimuse üks peamisi põhjuseid on mentaalne koormus – kõik need asjad, mida me oma peas hoiame. Me ei märkagi, kui palju me tegelikult kanname.

Võta paber ja kirjuta üles kõik, mille eest sa oma elus vastutad või mida sa pidevalt meeles hoiad.

See nimekiri võib olla üllatavalt pikk. See harjutus aitab mõista üht olulist asja. Sa pole põhjuseta väsinud, sa oled lihtsalt kandnud liiga palju ja liiga kaua.

Küsi endalt, kas see on päriselt minu vastutada?

Me naistena võtame automaatselt enda peale rohkem, kui tegelikult peaks. Kui järgmine kord tunned, et midagi tuleb kindlasti ära teha, proovi hetkeks peatuda ja endalt küsida:

• Kas see on päriselt minu ülesanne?
• Kas keegi teine võiks seda teha?
• Mis juhtuks, kui ma seda kohe ei lahendaks?

Probleemiks ei pruugi olla tööde hulk, vaid harjumus kõike ise ära teha ja kõike enda peale võtta, sest keegi teine ei oska nii nagu mina.

Harjuta “ei” ütlemist

Sa ei pea kohe oma elu täielikult ümber korraldama. Piisab sellest, kui hakata tegema väikeseid muudatusi. 

• Järgmine pereüritus vajab organiseerimist? Ei, seekord mitte.
• Ema ja õde on tülis? Astud ehk sammu tagasi ja lased neil ise seda klaarida. Jääb klaarimata? Mis siis ikka.
• Lastele on vaja lasteaeda kook viia? Küpsetamise asemel ehk ostad.

Väike “ei” ei ole egoism. See on lihtsalt enda ja oma energia kaitsmine.

Ilma süütundeta “ei” ütlemisest kirjutasin pikemalt siin postituses. Ehk annab ideid ja on abiks. 

Planeeri igasse päeva väike taastumise hetk

Tihti arvame, et taastumiseks on vaja nädalavahetust spa-s, pikka puhkust või täiesti vaba päeva. Tegelikult vajab närvisüsteem lihtsalt päeva jooksul väikseid pause. Näiteks 10 minutit rahulikku jalutamist, tass teed ilma telefonita või paar minutit lihtsalt aknast välja vaatamist.

Need väikesed hetked aitavad kehal ja ajul pingeid maha laadida.

Märka oma vajadusi

Kui me oleme pikalt teiste vajadusi kõige olulisemaks pidanud, kaob kontakt iseendaga. Seepärast on väga kasulik üks lihtne igapäevane küsimus:

Mida ma täna tegelikult vajan?

Vastus ei pea olema suur ega keeruline. See võib olla näiteks:

• rahu
• liikumine
• vestlus sõbraga
• lihtsalt vaikne hetk

Oluline on see, et sa märkad oma vajadusi.

Lõpetuseks

Me pole väsinud ainult füüsilistest töödest ja tegemistest. Me oleme väsinud sellest, et me ei ela päris oma elu. Et me oleme liiga kaua olnud kõigi teiste jaoks olemas, aga mitte enda jaoks.

Oleme end ära kaotanud.

Vahel ei ole lahendus rohkem puhkust, vaid rohkem ausust enda vastu, rohkem ruumi iseendale ja rohkem julgust öelda: “Ka mina olen oluline!”

Kui sa oleksid sama hooliv enda vastu kui oled teiste vastu, siis kuidas sinu elu muutuks?

The post Emotsionaalne väsimus appeared first on Elujoon.

Mind ajendas seda postitust kirjutama see, et näen tihti enda ümber naisi, kes arvavad, et nad ei oska planeerida või et ajaplaneerimine lihtsalt ei sobi neile. Tegelikult ei ole asi oskustes vaid selles, et neile on näidatud liiga keerulisi süsteeme. Ja seda täiesti valel hetkel.

Tahan maha võtta surve, et „edukaks päevaks peaks kõike tegema“. Ei pea. Ka mina ei tee. Mul on olnud perioode, kus kogu mu „süsteem“ taandub sellele, et ma kirjutan õhtul paberile järgmise päeva kolm kõige olulisemat asja ja see on sellel ajahetkel täiesti piisav.

Ma ei kirjuta seda postitust selleks, et sina hakkaks täpselt nii planeerima nagu mina. Ma kirjutan seda selleks, et näidata: selgus ja kergem tunne ei tule üleöö ega korraga – see tekib samm-sammult.

Kui sa loed siit välja ainult ühe mõtte, siis loodan, et see on see. Sa ei pea oma elus praegu, nüüd, kohe ja kõike muutma. Piisab, kui astud ühe väikese sammu.

Tahan veel toonitada, et ka minu elu pole ei ideaalne ega ka mitte rahulik. Mul on töö, kohustused, tähtajad, inimesed, kelle järgi ma midagi ootan ja kes ootavad midagi minult. Mul on hobiettevõte, lapsed ja huvid. Olen tütar, ema, abikaasa, õde ja ka mina ise naisena. On perioode, kus kõik sujub fantastiliselt ja on perioode, kus tundub, et kõik juhtub korraga ja enam ei jaksa.

Just sellepärast ei tööta minu jaoks jäik planeerimissüsteem. See, mis töötab, on paindlik raamistik, mida ma saan lihtsustada, kohandada ja vormida vastavalt sellele, milline mu elu hetkel on.

Kuidas sina saad minu süsteemi oma elule kohandada

Kui sa tahad siit midagi enda jaoks kaasa võtta, siis soovitan sul mitte küsida: „Kuidas ma peaksin planeerima?“ vaid pigem: “Mis mind praegu kõige rohkem aitaks?”

Äkki aitab sind minu moodi nädala planeerimine. Äkki hoopis päeva planeerimine. Äkki lihtsalt see, et kõik mõtted saaksid korraks paberile.

Kõik variandid on õiged. Leia lihtsalt üks asi, mida tahaksid proovida ja testi. Kõige olulisem ajaplaneerimise juures on see, et see sobituks sinu eluga praegusel ajahetkel.

Kuidas mina oma aega (ja eesmärke) planeerin

(ja miks ma ei alustanud üldsegi nii)

Kui keegi oleks mulle aastaid tagasi näidanud minu tänast ajaplaneerimise süsteemi, oleksin ma arvanud, et see on täiesti absurdne (ja võimatu). Mitte sellepärast, et see oleks halb, vaid sellepärast, et see oleks tundunud liiga palju.

Reaalsus on see, et ma ei alustanud valmissüsteemiga. Ma ei alustanud eesmärkide, kvartaliplaanide ega värvikoodidega. Oleme ausad, ma ei teadnud üldse, kust alustada.

Minu igapäevane elu nägi suures osas välja selline, et mingid asjad olid mul peas (ja õigel hetkel ei suutnud meenutada), osa asju oli kirjutatud märkmepaberitele, osa asju suvaliste paberite nurkadele, mingid asjad olid kirjas paberkalendris, mingid asjad koduses seinakalendris, mingid asjad Outlooki kalendris. Enamuse ajast kulutasin ma oma aega ja energiat meenutamaks, mida, millal ja kellega ma tegema pean, kelle järgi ma midagi ootan ja kes minu järgi ootavad. Ma ei liialda, kui ütlen, et oli täielik kaos.

Ainus asi, mida ma teadsin oli see, et nii edasi minna ei saa. Kõike oli liiga palju. Ma tundsin, et olen kõiges hiljaks jäänud – asjad juhtusid ootamatult, kõike oli vaja eilseks ja päevas ei tundunud olevat nii palju tunde, et kõike ära teha.

Ja siis ilmus kuskilt välja keegi (tavaliselt meessoost isik), kes üleolevalt (mulle tundus nii) teatas, et meil kõigil on ööpäevas 24h ja kuidas teised jõuavad… (“piip, piip, piip” hetk oli siinkohal).

See kõik kestis hetkeni, kuni ma tundsin: “Ei, enam nii ei saa. Midagi PEAB muutuma!”

See süsteem, mida täna kasutan, ei sündinud üleöö. See on kujunenud aastate jooksul, samm-sammult, vastavalt sellele, mida mu elu parasjagu vajas. Ja mis võib-olla kõige olulisem – ka täna ei kasuta ma alati kõiki selle osi korraga.

Sellepärast tahan enne, kui hakkan kirjeldama kuidas ma praegu planeerin, rääkida sellest, kuidas ma alustasin. Sest just sealt on kõige lihtsam ka sinul alustada.

Esimesed sammud ajaplaneerimisel

SAMM 1 – PÜHAPÄEV

(15 minutit)

Nagu eelnevalt juba mainisin, siis minu kõige esimesed sammud polnud süsteemsed ja tegelikult ei saanud ma ise arugi, et tegelen ajaplaneerimisega. Kõigest üks paber ja umbes 15-20 minutit.

Tegemist oli pühapäevase päevaga. Tööstress oli järjekordselt tipus ja mõte, et homme on jälle tööpäev ajas südame pahaks. Ehk oled sinagi tundnud seda tunnet, kui vabal päeval hakkad mõtlema, mida kõike on vaja ära teha ja kuidas sa juba ette tead, et ei jõua. Ja kuidas teatud mitte just positiivsed isikud käituvad. Jne, jne, jne. Tunne, et ei jaksa ja ei taha tööle minna…

Tundsin, kuidas ma ei suuda seda kõike enam enda sees hoida. Seega võtsin suvalise paberi ja hakkasin kirjutama.

Aga ma ei küsinud endalt: „Kuidas teha nii, et ma kõike jõuan?“ vaid: „Mis mind järgmisel nädalal ees ootab?“

1. Esimese sammuna kirjutasin ma üles erinevates kalendrites olevad kohtumised ja panin need igasse kalendrisse, mida omasin (paberkalender, Outlooki kalender ja kodune seinakalender). Kirja läksid töökoosolekud ja -kohtumised, laste arstiajad, kooli- ja lasteaiakohtumised, projektide tähtajad, mis juhtusid sel nädalal ees ootama jne. Ehk et kõik kuupäevalised ja kellaajalised asjad. 
2. Teisena vaatasin kõik eelneva üle ja kirjutasin välja need asjad, mis kindlasti peavad saama tehtud. Mida edasi lükata pole võimalik. Siinkohal tuleb olla ülikriitiline. Esialgu võib tunduda, et kõik on oluline, aga tegelikult ei ole – seega 3-5 asja, mitte rohkem.
3. Ja kolmandaks vaatasin üle ka ülejärgmise nädala selle pilguga, et mis on üks asi, mida ma saan teha eesootaval nädalal, et lihtsustada oma elu ülejärgmisel nädalal.

Lõpetasin sessiooni pannes omale telefoni meeldetuletuse, et vaatan igal hommikul üle, mis mind on sel päeval ja nädalal kalendris ees ootamas ning et vaatan üle kõik, mida just kirjutasin.

Ei mingeid prioriteedimaatrikseid. Ei mingeid eesmärke (mul polnud energiatki mingiteks eesmärkideks). Ei mingeid keerukaid ajakavasid.

Lihtsalt:

„Mis on tulemas ja mis kindlasti vajab minu tähelepanu?“

Ja see juba aitas. Mitte sellepärast, et kõik sai tehtud, vaid sellepärast, et kõik ei olnud enam ainult peas. See oli minu jaoks esimene päris võit.

Nüüd tagantjärgi mõeldes saan aru, et niimoodi sündis minu pühapäevane nädala ettevalmistus.

SAMM 2 – ESMASPÄEV

Mis sai edasi?

Järgmisel hommikul ilmus telefoni meeldetuletus, nii nagu plaanitud.

• Vaata üle kalendrid ja nädala tähtsaimad tegevused

Kuna mul oli selge ülevaade kellaajalistest kohtumistest ja üliolulistest tegevustest, sain koheselt tegutsema hakata.

Otsustasin, et kõik uued kohustused, mis peale tulevad, lähevad kirja sama paberi teisele küljele. Ühtlasi hakkasin kirjutama ka sinna tegevusi, mis mulle jooksvalt meelde tulid.

Vaadates oma kõige tähtsamate asjade nimekirja selgus, et üks tegevus sealt oli lihtsalt ära tehtav asi, teised 4 olid aga mitmetest tegevustest koosnevad asjad. Nii sündisid mu ellu mõisted “tegevus” ja “projekt”.

• Tegevus – üks konkreetne tegevus/asi, mis tuleb mingil põhjusel lihtsalt ära teha (eesmärk saab saavutatud ühe tegevusega, mitte mitme tegevusega);
• Projekt – mitmest erinevast tegevusest koosnev tulemus.

Niisiis, alustasin sellest ühest tegevusest. Tehtud – kriips peale. Järgmine.

Nüüd oli küsimus – kuidas edasi? Nimekirjas olevatest 5-st asjast 4 olid projektid. Pärast väikest mõtlemist otsustasin võtta kõigile neljale “projektile” neli erinevat paberit. Paberitele kirjutasin:

• “Projekti” nimetus
• Kuidas ma tean, et projekt on lõpetatud ehk projekti tulemus
• Mida ma pean selleks tegema?

Ja mis selgus? Tegevused, mille oma peas olin mõelnud hiiglaslikuks, said konkreetsed piirid. Sain järsku väga selge ülevaate, mida ma tegema pean. Osa tegevusi vajas minult ainult paari asja ja sain selle edasi saata kolleegile, mis vajas tema tähelepanu. Ja enamus tegevusi olid sellised 15-30 minuti tegevused.

Päeva lõpuks oli mul enamik asju nimekirjast tehtud. Kõik, mida delegeerisin või kui kelleltki midagi ootama jäin, sai üles kirjutatud märkmepaberile, mille kleepisin samale paberile. Kõik kohtumised ja tegevused, mis tehtud said, said ka paberilt maha tõmmatud. Kõik uued kohtumised said kirja pandud nii paberkalendrisse kui ka Outlooki kalendrisse.

Ehk et õhtuks oli mul:

• Ülevaade ajalistest kohtumistest (kalendrites)
• Ülevaade kõigest, mis tehtud sai (töös olev paberileht)
• Nimekiri delegeeritud asjadest (märkmepaber töös oleval paberilehel)
• Nimekiri tegevustest, mis veel oli vaja teha (töös oleva paberilehe pöördel olev nimekiri)
• Projektide paberid (lisapaberid, millel oli projektide erinevad tegevused)

See oli esimene hetk üle pika aja, kus mul oli tunne, et mul on natukenegi kontrolli oma elu üle. Tekkis imepisike lootus, et äkki ma ikkagi suudan (millele muidugi järgnes kohe hirm, et tegemist on ajutise eduga). Siiski, see pisike lootuskiir andis mulle jõudu teha see lisasamm õhtuse kokkuvõtte näol.

Niisiis, enne kui töölt koju läksin:

• Vaatasin üle projektide paberid – viskasin (loe: kortsutasin agressiivselt, aga rahulolevana) ära lehed, millel kõik tegevused olid tehtud, pooleli olevate projektide lehed jäid alles.
• Vaatasin jooksvat paberilehte ja otsustasin, et järgmiseks päevaks tuleb võtta uus leht. Mõeldud tehtud. Tõstsin delegeeritud asjade märkmepaberi uuele lehele ja kordasin eelmise õhtu protsessi – kokkulepitud ajalised kohtumised, mis peab kindlasti tehtud saama ning üks kasulik asi (nüüd siis) järgmiseks nädalaks, sest tegu oli esmaspäevaga.
• Nüüd jäi üle vana paberi pöördel olev üldine “vaja teha” nimekiri. Jah, ma kirjutasin selle ümber ja täiendasin asjadega, mis veel meelde tulid. Nii sündis minu jaoks mõiste “aju tühjendus” (ehk braindump ingl.k), aga sellest kirjutan rohkem natuke hiljem.

Võiks arvata, et see õhtune protsess võttis meeletu aja. Tegelikult ei võtnud. 15 minutit. Aga see 15 minutit andis mulle tohutu kerguse. Ma teadsin, mis mind järgmine päev ees ootab ja see tunne oli kirjeldamatu.

SAMM 3 – TEISIPÄEV

Hommik algab meeldetuletusega. 

• Vaata üle kalendrid ja nädala tähtsaimad tegevused

Nagu eelneval päeval nii ka nüüd – mul olid teada kohtumised ja tähtsamad asjad. Mul oli selgus. Teadmine millal, miks ja kellega oli uskumatu ajaline võit.

Lisaks kõigele muule jõudsin ma sel päeval teha asju ka lehe pöördelt. Uskumatu.

Õhtu lõpetasin sarnaselt eelneva õhtuga. Ja tead – süsteem töötas (kuigi sel hetkel ma absoluutsel ei mõelnud, et see on mingi süsteem).

Niimoodi võtsin ma igal hommikul ja õhtul aja, et vaadata üle kalendrid, projektid ja tegevused. Samuti jätkasin ma järjekindlalt järgnevatesse nädalatesse vaatamist ja ühtlasi ka tegutsemist tulevaste projektide suunas. See viimane lisasamm lihtsustas oluliselt minu järgnevaid nädalaid ning mida kauem ma protsessi kordasin, seda vähemaks jäi “kiireid” tegevusi. Olin pidevalt ühe sammu võrra ees.

PANE TÄHELE! Esimesel nädalal ma muud ei teinud. Lihtsalt õhtune ettevalmistus ja hommikune ülevaatus. Esimest korda oli mul tunne, et mul on mingisugunegi ülevaade kõigest, mida tegema pean.

Tihti alahindame seda, mida igapäevased väikesed sammud meie jaoks tegelikult tähendavad. Kirjutasin väikestest harjumustest siin postituses.

BRAINDUMP ehk AJU TÜHJENDUS

Järgmisel pühapäeval lisandus protsessile “aju tühjendus” ehk braindump.

Oma olemuselt väga lihtne protsess – kirjuta välja kõik, mis meelel mõlgub.

Mina alustasin sellest nimekirjast, mida juba olin koondanud oma paberi teisele küljele. Tõmbasin maha asjad, mis olid tehtud või kellelegi teisele üle antud ning lisasin asjad, mis järjest meenuma hakkasid. Kirjutasin välja absoluutselt kõik erinevatest kohustuslikest tegevustest kuni selleni, et kunagi tahaks külastada jõuluturgu Saksamaal.

Nimekirjad

Kuna ma kirjutasin üles kõik, mis vähegi meelde tuleb, siis tekkis vajadus kogu kupatus grupeerida. Nt kõned, mida tegema pidin või mida poest vaja on. Nii tekkisid mul erinevad nimekirjad.

Nimekirjad on minu jaoks erinevad sarnaste asjade kogumikud. Lisaks asjalikele nimekirjadele nagu “Ootan” ja “Vaja helistada” on mul ka näiteks “Asjad, mida kunagi äkki tahan teha (someday maybe ehk SDM)”, “Vaja osta”, “Kohad, kuhu reisida”, “Raamatud, mida lugeda tahan”, “Filmid, mida vaadata tahan” jne.

Siis kui ma alustasin, olid mul nimekirjad lihtsalt erinevatel paberilehtedel ja ma hoidsin neid oma märkmiku vahel. Nüüd aga on mul väike taskumärkmik, mis hoiab mu pikemaajalisi nimekirju (nt “Raamatud, mida lugeda tahan” jne) ja lühiajalised nimekirjad (nt “Vaja helistada” jne) käivad igapäevases märkmikus post-it’ite peal.

Kuidas ma planeerin täna (ja kuidas see päriselt välja näeb)

Täna on mu süsteem mitmekihiline (aga see ei tähenda, et ma kasutaksin kõiki neid tasandeid kogu aeg):

• aasta
• kvartal
• kuu
• nädal
• päev

On perioode, kus keskendun ainult nädalale ja päevale ning on rahulikumaid aegu, kus võtan ette ka suure pildi. Ja kui mõtlema hakata, on päevi, kus ma saangi seda võtta ainult tund tunni haaval. Minu jaoks ei ole planeerimine jäik raamistik vaid tööriist, mida ma kasutan vastavalt oma energiatasemele ja eluolukorrale.

AASTA ETTEVALMISTUS:

Teen seda ettevalmistust tavaliselt jõulude ajal või aasta viimasel päeval ja varun selleks eraldi aja. Minu jaoks on see rituaal omaette (rahulik muusika, küünlad, pokaal veini). Tavaliselt võtab see mul ikka päris mitu tundi (vahest isegi päevi, kui ma ei viitsi korraga liiga palju mõelda).

Mõtlen tavaliselt paljudele asjadele ja küsimusi on oluliselt rohkem, aga ülevaatlikult võime selle kokku võtta nii:

• Milline mu aasta oli? Mis oli hästi, mis oleks võinud parem olla?
• Mida ma enam korrata ei taha? Mida ma uude aastasse kaasa ei võta?
• Kas mul oli konkreetseid eesmärke? Kas need said täidetud? Kui ei, siis miks? Mis oli selle sügavam põhjus (tavaliselt minu alateadlik hirm)? Millised hirmud ja alateadlikud uskumused mind tagasi hoidsid ja kuidas need ületada plaanin?
• Mida ma uuelt aastalt ootan? Millised võiksid olla eesmärgid teemade kaupa (minul tulevad eesmärgid minu eluvisiooni põhjal)?

Nende küsimuste põhjal panen omale aasta sihid ja eesmärgid. Seejärel hakkan mõtlema, millised päris tegevused mind mu sihtidele lähemale viivad (igapäevased, -nädalased, -kuised ja kvartaalsed). Mõtlen, kas sihini viivad teatud harjumused või eraldiseisvad tegevused või hoopis mingi tegevuse lõpetamine.

KVARTALI ETTEVALMISTUS (detsembri, märtsi, juuni ja septembri lõpus, u 30 minutit):

• Panen paika kvartali eesmärgid (vastavalt aasta eesmärkidele ja sihtidele)
• Teen ülevaate oma investeeringutest
• Valin omale ühe uue tervisliku harjumuse
• Valin ühe enesearengu raamatu, mida lugema hakkan
• Valin ühe ajaviite raamatu, mida lugema hakkan
• Otsustan ühe suurema koduga seotud projekti (elutoa tapeedi vahetus, uute kardinate õmblemine vms)
• Otsustan, millise kvaliteetse riideeseme ostan (sest ma pidevalt ei raatsi)
• jne.

KUU ETTEVALMISTUS (iga kuu lõpus, u 30 minutit):

• Vaatan üle aasta ja kvartali eesmärgid ja sihid
• Analüüsin eelmist kuud ja sean uued eesmärgid uueks kuuks arvestades kuukalendrit ja teadaolevaid tulevasi kohustusi
• Saadan veenäidu
• Panen paika kuueelarve
• Otsustan mida uuel kuul juurde õpin
• Mis on uus tervise ja heaoluga seotud kuuväljakutse
• Algava kuu projektid ja tegevused
• Aju tühjendus
• Vaatan üle nimekirjad

NÄDALA ETTEVALMISTUS (pühapäeviti, u 15-20 minutit)

Kõigest eelnevast kasvas ja arenes minu nädala ja päevade ettevalmistamise harjumus. Ülevaatlikult näeb nädala ettevalmistus hetkel välja hetkel selline:

• Aju tühjendus ehk braindump
• Kuu ja nädala kalendrite kontroll + tulemas asjad (kvartal, aasta)
• Aju tühjenduse jaotamine blokkidesse – kalender, vaja teha, projektid ning vajadusel lisamine nimekirjadesse
• Mis peab järgmisel nädalal kindlasti tehtud saama?
• Mida saan teha, et ülejärgmisel nädalal/kuul oleks lihtsam?
• Nädala eelarve lõunasöögile ja muudele kuludele
• Mida tahan sel nädalal teha enda jaoks ja heaks?
• Nädala õhtusöögimenüü ja mida selleks on poest vaja
• Mida ja millal tahan sel nädalal õppida?
• Treeningute ja muud tervise eesmärgid

Jah, nüüd ma suudan juba mõelda kvartali ja aasta lõikes ning teha kõik selle ära 15 minutiga, aga kui sina alles alustad oma süsteemi loomist, siis ära esialgu proovi nii pikalt ja põhjalikult ette mõelda. Proovi alustada nädala ja päeva kaupa, keskendu ainult kõige olulisemale ning liigu sealt edasi.

PÄEVA ETTEVALMISTUS (õhtuti, u 5-10 minutit)

• Vaatan üle järgmise päeva ja lähipäevade kalendris olevad kohtumised/koosolekud
  NB! Hetkel on mul kasutuses 2 kalendrit – digitaalne Outlooki kalender (töö pärast) ja paberkalender
• Vaatan üle erinevad projektid – mis tegevused on tehtud ja mida peab veel tegema
• Vaatan üle, kellelt mida ootan
• Eelneva põhjal otsustan “peab tegema” asjad…
• ja lisan “võiks veel jõuda” asjad
• Vaatan üle nädala menüü ja kas on poes vaja käija

OLULINE

Palun ära võta kõike eelnevat kui kohustuslikku tegevusnimekirja. Meie kõigi elud on erinevad, vajadused on erinevad, ajalised nõudmised ja inimesed meie ümber on erinevad. Kõige olulisem siinkohal on, et sa kohandad lähenemist oma elu ja vajaduste järgi. Ka minu enda elu võib olla ühel hetkel rahulikum, teisel hetkel hullumeelne. Enamuse ajast piisab kui ma aju tühejndust teen pühapäeviti, aga samas on aegu, kus mul on vaja seda teha iga päev, et suudaksin üldse korralikult funktsioneeruda. 

Kui tunned, et aega pole kunagi piisavalt, siis vahest pole probleem ajas, vaid prioriteetides – sellest kirjutan pikemalt siin.

Lõpetuseks

Tagantjärele vaadates ei ehitanud ma ajaplaneerimise süsteemi. Ma lihtsalt lahendasin probleeme ja täitsin oma vajadusi, mis mu elus parasjagu esile kerkisid.

Kui mul oli peas liiga palju – kirjutasin need välja. Kui kõike tundus liiga palju – jaotasin liiga suurena tundunud tegevused väiksemateks ülesanneteks. Kui elu muutus raskemaks – lihtsustasin.

Hea planeerimine ei tähenda rohkema tegemist. Hea planeerimine tähendab, et sa ei pea kogu aeg kõike meeles hoidma. Sul on koht/süsteem, kus sa kõike hoiad.

Ja kui sa ei tea, kust alustada, siis alusta sealt, kust mina alustasin: üks paber ja natuke aega.

The post Minu ajaplaneerimise süsteem appeared first on Elujoon.

Minul on selleks nõrgaks kohaks liikumine. Ükskõik, kas ma otsustan teha 10 000 sammu päevas või hommikuti venitusharjutusi – ikka vajub ära. Ja kuigi ma ju tean, et istuva töö puhul on eelnev ülioluline, siis ometigi ei vii ma otsustatut täide.

Kutsungi sind koos minuga vaatama 5 levinuimat põhjust, miks eesmärkide suunas liikumine ebaõnnestub.

1. Eesmärk ei ole päriselt sinu oma

Sageli püstitame eesmärke, mis „tunduvad õiged“. Näiteks rohkem trenni teha, kaalust alla võtta, parem töökoht sebida. Aga kui see eesmärk ei tulene sinu enda sisemistest väärtustest, vaid ühiskonna, pere või töö ootustest, on seda pea võimatu hoida.

Kuidas ennetada?

Küsi endalt: „Miks ma seda tegelikult tahan?“ Kui vastus on „sest peaks“ või „sest teised teevad“, pole see sinu eesmärk. Leia seos oma isiklike väärtustega. Näiteks „tahan end oma kehas paremini tunda“ või „tahan tööelus rohkem tähendust“. Siis tuleb ka motivatsioon.

Kui ma nüüd võtan oma “rohkem liikumist” soovi, siis tõsi ta on, minu motivatsiooni aluseks on olnud “sest keegi kuskil ütleb, et ma pean”. Tegelikult tahaksin ma, et iga kiirem liigutus ei ajaks hingeldama ja et ka 10 aasta pärast on mul tervis selline nagu praegu ehk siis korras. Niisiis, ma tahan rohkem liikuda mitte sellepärast, et keegi nii ütleb, vaid sellepärast, et mina nii tahan. Suur vahe.

Siinkohal aitab sind kindlasti ka teadmine, mis sinu jaoks päriselt oluline on. Loe oma väärtuste leidmise kohta seda blogi postitust.

2. Puudub selgus, mida „edu“ tegelikult tähendab

„Tahan olla edukam“, „tahan rohkem raha“, „tahan paremat elu“ – need laused kõlavad toredalt, aga neid ei saa mõõta. Kui ei tea, mida eesmärgi täitumine täpselt tähendab, on ka raske aru saada, kas liigud edasi või tammud paigal.

Kuidas ennetada?

Sõnasta oma eesmärk nii, et sa teaksid kohe, kas see on täitunud või mitte. Näiteks: „Tahan säästa 1000 eurot aasta lõpuks“ või „Tahan käia vähemalt kaks korda nädalas jalutamas.“ Selgus loob suuna.

Just ükspäev arutasime sõbrannaga seda teemat. Ta ütles, et tahaks tööga seoses kindlustunnet. Kui küsisin, mis ta selle all mõtleb, siis selgus, et ta ei tunne, et on piisavalt koolitatud teatud teemadel ja ta tunneb end ebakindlalt. Ehk et tema eesmärk, mis esialgu justkui oli “kindlam töökoht”, muutus “leida omale koolitus ja see läbi teha”. Nii sai järsku selgeks, mida peaks tegema, et tekiks kindlustunne ja otsustama, mis aja jooksul see tehtud saab.

Kui sind huvitab, siis siin on hea (inglise keelne) artikkel eesmärgistamise psühholoogiast: https://positivepsychology.com/goal-setting-theory/

3. Alateadlikud uskumused tõmbavad pidurit

Isegi parim tegevusplaan ei tööta, kui sügaval sinu sees on mõte: „Ma ei ole järjepidev“, „See on liiga raske“ või „Mul pole aega“. Meie alateadvus kaitseb meid ebamugavuse eest ja püüab meid hoida turvalises tsoonis.

Kuidas ennetada?

Pane kirja, mida sa endale oma eesmärgi kohta ütled. Millised mõtted või laused kerkivad esile, kui mõtled: „Ma tahan selle saavutada“? Nende teadvustamine on esimene samm, et neid muuta. Seejärel loo uus toetav lause, nt „Ma liigun rahulikult, aga järjepidevalt oma eesmärgi suunas.“

Meenub, kuidas ma aastaid arvasin, et raha pole minu teema ja ma ei oska / ei saa aru / ei viitsi. Ja siis imestasin, et ma ei saa oma raha asjadega hakkama ja mul kunagi raha ei ole. Pidin ikka korralikult vaeva nägema, et oma mõtlemist muuta. Aga alustasin kõige lihtsamast – jah, ma ei tea hetkel kõike, aga ma olen võimeline ja valmis õppima. Nii sai alguse minu tee rahalise kirjaoskuse suunal.

4. Puudub süsteem, mitte tahe

Inimesed ei ebaõnnestu, sest nad ei taha piisavalt, vaid süsteemi puudumise pärast. Kui eesmärk sõltub ainult tahtejõust, on läbi kukkumine paratamatu – tahtejõud on piiratud ressurss.

Kuidas ennetada?

Loo väikesed, korduvad tegevused ja rutiinid, mis aitavad sul edasi liikuda ilma, et peaksid iga kord uuesti pingutama. Näiteks hommikune 10-minutiline planeerimine, jalutuspaus tööpäeva lõpus või nädalane refleksioon. Süsteemid loovad stabiilsuse. Lisaks proovi siduda uusi harjumusi juba olemasolevate harjumuste külge.

Mind on väga aidanud James Clear’i raamat “Atomic Habits” (mul on inglise keelne). Väga lihtsas keeles selgitab, kuidas (ja miks) luua häid harjumusi ning kuidas likvideerida halbu harjumusi. Soovitav soojalt.

Toon näite. Mul oli probleem vitamiinide võtmisega. Selline lihtne asi, aga no ei jää meelde, et neid peaks võtma. Tänu sellele raamatule tekitasin omale süsteemi: hommikul kui kohvi teen, reastan oma vitamiinipotsikud kohvitassi kõrvale ja hakkan neid järjest võtma. Nii saan kaks head harjumust kohe kaelast ära – vee joomine esimese asjana hommikul ja hommikused vitamiinid. Võetud vitamiini totsik rändab kappi tagasi ja nii on mul hea ülevaade, millised vitamiinid on võetud.

5. Liiga suured sammud ja liiga vähe tähistamist

Me kipume tahtma kõike korraga – uus dieet, trenn, töömuutus, päeviku pidamine. Aga kui muutused on liiga suured, tekib väsimus ja apaatia.

Kuidas ennetada?

Alusta väikseimast võimalikust sammust. Kui see samm tundub liiga lihtne, on see täpselt õige asi, mida teha. Ja tähista igat väikest edusammu – isegi ühte tehtud jalutuskäiku või üht rahulikku õhtut ilma süümepiinadeta. Tähistamine annab ajule signaali, et muutused tasuvad ära.

Kokkuvõtteks

Eesmärkide saavutamine pole tegelikult motivatsiooni küsimus, vaid süsteemide, eneseteadlikkuse ja vaikse järjepidevuse koostöö. Kui sa võtad aega selguse loomiseks, seod eesmärgid oma väärtustega, muudad oma sisekõnet ja lood endale toetava rütmi – siis muutub liikumine loomulikuks, mitte pingutuseks.

Elu on näidanud, et edu ei tule korraga, vaid see tuleb sellest, et iga päev teed natuke paremaid otsuseid. Mõnikord on otsuseks lihtsalt mitte alla anda, vaid järgmisel hommikul uuesti proovida.

Niisiis, võta paber või märkmik ja kirjuta sinna:

• Mis on su eesmärk, mida sa kuidagi saavutada ei suuda?
• Miks sa just seda soovid? Millist tunnet sa otsid selle eesmärgi saavutamisega? Mida see sulle annab?
• Kuidas sa tead, et su eesmärk on täitunud? Kuidas mõõdad edu? Mis peab olema juhtunud, et sa saaksid öelda “Tehtud!”?
• Mis mind seni tagasi on hoidnud? Millised takistavad ja negatiivsed mõtted tekivad? Mis on halvim, mis saab juhtuda, kui eesmärk täitub? Miks need mõtted valed on ja mis on plaan, kui su halvimad mõtted täituvadki?
• Millised väikesed tegevused ja harjumused saaksid sind eesmärgi suunas liikumisel aidata? Millised oleks regulaarsed väikesed tegevused? Millised oleks toetavad väikesed tegevused?
• Mis oleks üks väike samm, mida saaksid teha juba täna? Ja kuidas selle sammu tehtud saamist tähistad?

Sa ei pea kõike korraga tegema. Piisab, kui alustad ühest väikesest, aga teadlikust sammust. Pisike muutus, mida kordad iga päev, võib olla algus täiesti uuele elule.

Liitu Elujoone uudiskirjaga

Kui tunned, et tahaksid rohkem tuge oma teekonnal, siis liitu Elujoone uudiskirjaga.
Jagan seal praktilisi harjutusi, enesearengu töölehti ja mõtteid, mis aitavad sul oma eesmärkide poole liikuda kergemini ja teadlikumalt.

The post 5 põhjust, miks eesmärkide suunas liikumine ebaõnnestub (ja kuidas seda ennetada) appeared first on Elujoon.

Aga mida see tegelikult tähendab? Miks see on nii oluline? Ja kuidas seda päriselt teha, kui elu on täis kohustusi ja teiste inimeste ootusi (inimeste, kellest sa hoolid)?

Miks on oma energia juhtimine oluline?

Iga päev on sul ainult kindel kogus tähelepanu, jõudu ja emotsionaalset ruumi. Kui kulutad selle valedele asjadele, ei jätku oluliseks. Kui annad liiga palju teistele või muretsed pidevalt asjade pärast, mida muuta ei saa, tunned end läbipõlenud ja jõuetuna. Kui aga õpid oma energiat kaitsma ja suunama, tunned rohkem rahulolu, rõõmu ja kontrolli oma elu üle.

Miks me üldse oma energiat ära anname?

Sageli lihtsalt harjumusest. Meid, naisi, on üldjuhul kasvatatud olema hoolivad, kohusetundlikud ja tugevad – aga tihti tähendab see, et me jätame iseenda viimaseks.

Me anname oma energiat ära, sest:

• tahame meeldida ja olla “head inimesed”;
• tunneme vastutust teiste emotsioonide eest;
• kardame konflikte või pettumust;
• oleme harjunud, et puhkamine on laiskus.

Mida tähendab „ära anna oma energiat neile, kes seda ei vääri”?

See tähendab, et sa ei lase end emotsionaalselt või füüsiliselt ära kasutada inimestel, kes ei austa sind, kes ainult võtavad ega anna tagasi või kes toovad su ellu draamat ja negatiivsust.

Näited:

• Sa ei tee lõputult järeleandmisi kellelegi, kes sind pidevalt kritiseerib
• Sa ei lase end süütundega manipuleerida
• Sa ei pea kõigile meeldima ega kõiki päästma

Küsi endalt:

Kas see inimene austab mind ja minu aega?
Kas see suhe annab mulle rohkem energiat või võtab ära?
Kas ma saan selle olukorra lahendada või on aeg lahti lasta?

Mida tähendab „ära kuluta oma energiat asjadele, mis sinust ei sõltu”?

See tähendab, et sa lased lahti asjadest, mille üle sul puudub kontroll.

Näited:

• Ilm
• Teiste inimeste arvamused
• Poliitilised otsused, mida sa ise ei muuda
• Minevik

Selle asemel keskendu sellele, mida saad mõjutada: oma reaktsioonid, valikud, suhtumine.

Kus su energia tegelikult lekib?

Kõik energialekked pole nähtavad. Mõnikord ei kurna meid mitte inimesed, vaid mõttemustrid ja harjumused, mis tunduvad “tavalised”.

Tüüpilised energiakaod:

• Liigne muretsemine ja üleanalüüsimine
• Võrdlemine teistega
• Süütunne, kui puhkad
• Täiuslikkuse tagaajamine
• Krooniline “jah” ütlemine, kui tahaks öelda “ei”
• Pidev uudiste või sotsiaalmeedia tarbimine

Küsi endalt:

• Mis on mu kolm suurimat energiakaotuse allikat?
• Milliseid väikeseid samme saaksin teha, et vähemalt ühe energiaaugu sulgeda?

Et ennast paremini mõista, tulla toime keeruliste tunnetega või lihtsalt olla oma mõtetes selgem, soovitan sulle kirjutamist. Saad sellest rohkem lugeda siin postituses.

Mõttemustrite leidmisest räägime aga siin postituses.

Füüsiline ja emotsionaalne energia on seotud

Energia ei ole ainult vaimne nähtus — see on ka füüsiline. Kui sa oled väsinud, alatoidetud või emotsionaalselt kurnatud, ei ole võimalik olla rahulik ega keskendunud.

Mõtle:

• Kui sa ei maga piisavalt, ei suuda sa piire kehtestada.
• Kui sa ei liigu ega puhka, ei jaksa teha valikuid – isegi mitte häid valikuid.
• Kui sa ei väljenda oma tundeid, jääb energia kinni ja tekib ärevus või rahulolematus.

Küsi endalt:

• Mis seisus on mu kehaenergia (uni, toit, liikumine)?
• Milliseid tundeid ma kõige sagedamini alla surun?
• Mida mu keha mulle praegu tegelikult öelda püüab?

Kuidas oma energiat juhtida?

Tee inventuur

Pane tähele, kuhu su energia läheb. Küsi endalt (ja veel parem, kui kirjutad omale välja):

• Millised inimesed ja tegevused võtavad minult kõige rohkem energiat?
• Millised inimesed ja tegevused annavad mulle jõudu?

Pane piirid

Õpi ütlema „ei” ja kehtesta tervislikud piirid inimestega, kes sind kurnavad. See pole egoism, vaid enesehoid.

Keskendu asjadele, mida muuta saad

On see, mida sa saad muuta ja see, mida sa ei saa muuta. Pane fookus sellele, mida saad ise muuta ja millesse ise panustada saad. Kellestki teisest sõltumata.

Tegele teadlikult oma energia taastamisega

Tee iga päev teadlikult asju, mis sind täidavad: puhka, liigu, veeda aega ägedate inimestega, tegele hobidega.

Jälgi oma sisekõnet

Sõnad, mida sa endale ütled, kas tühjendavad või täidavad sind. Jälgi, kuidas sa endaga räägid. Kas sa “pead” midagi tegema või sa “tahad” midagi teha? Näiteks: „Ma pean koristama” vs „Ma tahan, et mu kodu oleks mõnus.” Kui sa ütled, et “pead” koristama, siis kas ikka “pead”? Miks sa pead? Kes käsib? Või sa tahad seda teha, sest tolmurullid nurgas käivad närvidele? Muutes keelt, muudad oma energiat.

Väikesed igapäevased harjumused, mis hoiavad energiat

• Päeva esimene tund ainult iseendale ja oma asjadele. Mõtle, kas tõeasti on teiste asjad olulisemad, kui sina.
• Enne “jah” ütlemist hingamine ja 10 sekundit mõtlemist. On täiesti normaalne öelda “Ma vaatan oma kalendrist järgi ja vastan siis.”
• Telefoni mitte võtta kätte kohe ärgates. Emailid ja sotsiaalmeedia võib oodata.
• 15 minutit vaikust või rahu iga päev.
• Üks tegevus nädalas, mida teed ainult endale ja sellepärast, et sa tahad.

Elu oma väärtuste järgi annab energiat

Energiat kulub tohutult, kui oled vastuolus oma väärtustega. Kui tead, mis on sulle päriselt oluline, on otsuseid lihtsam teha ja energiat rohkem.

Küsi endalt:

• Mis on mulle praegu kõige olulisemad väärtused?
• Kus ma igapäevaselt nendega vastuollu lähen?
• Kuidas saaksin oma aega ja energiat viia rohkem vastavusse oma väärtustega?

Lõpetuseks

Energia juhtimine ei ole ühekordne asi või tegevus, vaid oskus, mis kasvab harjutades. Nagu lihas, mida treenid. Alguses võib olla raske piire seada või muremõtteid lahti lasta, aga iga kord kui valid iseenda, muutub see kergemaks.

Õhtune peegeldusharjutus (2 minutit):

• Mis tundus täna kurnav ja väsitav?
• Mis andis mulle jõudu ja rahu?
• Mida ma homme teisiti teen?

Sinu energia on väärtuslik ja määrab, kui rahulik, rõõmus ja eluga rahul sa oled. Ära lase sellel raisku minna. Iga kord kui valid iseenda, võtad killukese oma jõust tagasi ja lood omale elu, mis sulle päriselt meeldib.

The post Kuidas juhtida oma energiat ja lõpetada selle raiskamine valedele inimestele ja asjadele? appeared first on Elujoon.

Postitusest leiad:

1. Miks me tunneme, et kõike on liiga palju
2. 5 lihtsat sammu selguse loomiseks
3. Kuidas neid igapäevaelus kasutada
4. Lõpetuseks

Miks me tunneme, et kõike on liiga palju?

Ülekoormuse tunne ei teki tühjalt kohalt. Tavaliselt on see pikaajaliselt kogunenud pingete, ootuste ja tegematajätmiste tulemus. Me ei märka väikeseid pingeid igapäevaselt, kuni ühel hetkel saab tass täis (või siis tühjaks).

Sageli on põhjuseks see, et:

• me võtame endale rohkem kohustusi, kui tegelikult jaksame täita;
• me hoolitseme kõigi teiste eest, aga unustame iseenda;
• me püüame olla head töötajad, vanemad, partnerid, sõbrad… ja iseennast pole enam kusagil;
• me ei puhka enne, kui oleme „kõik tehtud saanud“ – aga kõik ei saa kunagi tehtud;
• me elame kiires, katkestusterohkes keskkonnas, kus aju ei jõua taastuda.

Kõik see on eriti tavaline just naistel ja see kindlasti ei tähenda, et sinuga oleks midagi valesti. See tähendab, et sul on lihtsalt asju, mida “peab” tegema, liiga palju. Sul on õigus sellele tundele. Ja sul on õigus otsustada, et täna piisab väikestest sammudest, sest rohkem lihtsalt ei jaksa.

Siin on 5 praktilist sammu, mida saad proovida kohe täna:

1. Hinga ja peatu

Kui peas keerleb sada mõtet korraga, aitab kõigepealt… peatumine.

Sulge korraks silmad, hinga aeglaselt ja sügavalt 3–5 korda. Pane tähele, kuidas õhk liigub ja kuidas keha rahuneb. Võta hetk, et märgata keskkonda enda ümber – sa oled siin, siin selles hetkes ja kohas, ja see on ajutine.

See ei lahenda veel probleeme, aga aitab sul jõuda tagasi praegusesse hetke, et saaksid selgemini mõelda.

2. Kirjuta kõik üles

Üks suurim põhjus, miks me tunneme, et kõike on „liiga palju“ on see, et kõik mõtted ja mured tiirlevad peas korraga.

Võta paber ja pane kõik kirja – kõik, mis sul meeles on ja pähe tuleb – ülesanded, mured, mõtted. Jah, kirjuta käsitsi välja absoluutselt kõik. Tegemata asjad, tunded, kahtlused, hirmud, mälestused. KÕIK!

Kui see kõik on paberil, tundub koorem kohe väiksem ja saad hakata neid ükshaaval analüüsima, lahendama või prioriseerima.

3. Leia järgmine väike samm

Ära proovi lahendada kõike korraga vaid mõtle järgmistele asjadele:

• Mis on tegelikult kõige olulisem?
• Mis saab oodata?
• Mida saaksin delegeerida?
• Mis pole üldse tegelikult minu töö?
• Mis polegi nii tähtis ja mille võin vabaks lasta?
• Mida ma mõjutada saan?
• Mis pole minust sõltuv?

Vaata oma nimekirja ja vali üks pisike asi, mida saad teha kohe või üldiselt täna. Näiteks: „Saadan ära ühe e-kirja“ või „Panen pesu pesema“.

Kui üks samm tehtud, tõmba see paberil maha – nii tuleb jõudu juurde ka järgmisteks tegevusteks.

Mõtle asjadele, mis sinu kontrolli alt väljas ja mida sa mõjutada ei saa. Kui sa tahaksid sellel minna lasta, siis kuidas sa saaksid seda teha? Kas saaksid muuta mõtlemist? Rääkida kellegagi? Ära unusta seda paberil maha tõmmata, kui oled suutnud selle vabaks lasta.

4. Tee väike liikumispaus

Ülekoormus kipub meid kangestama – me tardume. Tead ju küll seda pinget sinu õlgades ja kaelas? Olen siin sinuga samas paadis.

Mine jaluta 10–15 minutit, venita või tee mõned sügavad painutused. Liikumine aitab kehal pingeid vabastada ja toob värskema tunde ka mõtetesse.

Ma tean, et sa tunned, et selleks ju aega pole. Ole hea, võta see aeg. Enda jaoks. 

Mõtle, kas ja kui palju on sinust abi, kui sa oled läbipõlenud. Vastan siinkohal sinu eest – üldse pole kasu ja mitte kellelegi. Ja mis juhtub sinu tööga kui sa enam selle sama läbipõlemise pärast oma kohustustega hakkama ei saa? Mitte midagi. Sinu asemel võetakse uus inimene ja sa oled ajalugu. Nii et võta endale 10 minutit ja käi jalutamas.

5. Küsi abi või räägi kellegagi

Sa ei pea kõike üksi kandma. Helista sõbrale, räägi kolleegile või lihtsalt jaga kellegagi, et sul on praegu raske. Tihti aitab juba see, kui saad oma mõtteid valjusti välja öelda ja üldjuhul on inimesed valmis sind aitama rohkem, kui arvad.

Kui su elus pole ühtegi inimest ja tegelikult ei tahaks kellelegi rääkida ka, siis kirjuta. Kirjuta välja kõik, mis su sees on, justkui räägiksid sellest mõne sõbraga. Ja kaalu teraapiat. Kui mitte selleks, et nõu saada vaid selleks, et kõik endast välja rääkida. Vahest piisab sellestki.

Kuidas neid samme igapäevaelus kasutada?

Nende viie sammu mõju ei sõltu sellest, kui eeskujulikult või ideaalselt sa neid teed. Võti peitub kordamises ja meeldetuletamises. Mida lihtsamaks sa nende sammude kasutamise endale teed, seda tõenäolisem, et kasutad neid ka siis, kui tegelikult ongi raske.

Siin on mõned ideed, kuidas neid samme oma igapäevaellu põimida:

• Alusta päeva hingamishetkega. Isegi üks minut sügavat hingamist hommikul enne, kui telefon haarad või töölainesse sukeldud, aitab su mõtteid fookusseerida. Mõtle, mis sinu elus hetkel hästi on ja mille eest oled tänulik. Samuti on kasulik kerge peatumine ja hingamine koosolekute vahepeal.
• Hoia märkmikku või paberilehte laual nähtaval. Kui peas hakkab segadus tekkima, kirjuta koheselt kõik mõtted välja – see võtab vähem aega kui pidev muretsemine.
  Mina hoian oma märkmiku vahel post-it’eid. Iga post-it saab ühe mõtte/tegevuse ning saan neid organiseerida erinevate teemade, projektide ja tegevuste lõikes. Isegi “mured” kategooria on aegajalt olemas.
• Tee väikeste sammude nimekiri nähtavaks. Pane post-it seinale, märkmepaber sülearvuti kõrvale või kasuta telefoni meeldetuletust: „Mis on mu järgmine väike samm?“
• Pane omale liikumise meeldetuletus. Pane kalendrisse liikumispausid või sea endale reegel: iga kord, kui tunned pinget õlgades, tõused ja liigutad end 5 minutit.
  Mina kasutan selleks majas olevaid treppe – lähen teen ühe kerge trepijooksu üles-alla. Kasuta ka sina võimalusi, mis sul parasjagu käepärast on.
• Loo oma tugisüsteem. Mõtle juba ette läbi, kellele helistad või kirjutad, kui tunned end ülekoormatuna. Või sea sisse harjumus õhtul kirjutada paar rida päevikusse – justkui räägiksid sõbraga. Tähtis on juba ette otsustada, mis hetkel tead, et on vaja abi ja mis see abi täpselt on. Nii väldid otsustamise vajadust kõige kriitilisemal hetkel.

Kõige olulisem on see: ära oota kriisi, et neid samme kasutada. Harjuta neid väikestes hetkedes, kui lained pole veel pea kohal kokku löönud – siis on sul tööriistad olemas ka raskemal päeval.

Minu jaoks on see väike hetk pühapäeviti, kus ma võtan aja, et kirjutada välja kõik, mis mu peas on – tegemised, unistused, eesmärgid, mõtted, hirmud, mälestused, ideed… . Kõik, mis pähe tuleb. Kui see harjumuseks saab märkad, et polegi nii palju vaja kirjutada kui alguses.

Uuri kirjutamise kui teraapia kohta rohkem siit

Lõpetuseks

Kui tundub, et kõike on liiga palju, tuleta endale meelde: sa ei pea olema kogu aeg „kõigega hakkama saav“. Väikesed sammud ja hetked enda jaoks võivad aidata rohkem kui sa arvad.

Ole enda vastu hea. Nagu sa oled oma sõpradega. Sa ei pea olema 100% kõigi teiste jaoks, jäta endale ka midagi. 

Tühjast tassist pole võimalik valada. Mõtle, millal sa lubasid midagi endale sellepärast, et sa lihtsalt tahtsid või vajasid. Üksi olemise aega? Lugeda head raamatut? Diivanil vedelemist? Lakke vahtimist? Üks päev, kus teed ainult seda, mida sina tahad?

Ja kui sul on lapsed, siis nemad vajavad ka eeskuju. Mitte “kuidas ennast läbi põletada ja ikka edasi minna” eeskuju, vaid “kuidas õppida puhkama, kui seda kõige rohkem vajad” eeskuju. “Kuidas end hoida ja endast lugu pidada” eeskuju..

Sa oled väärt rahu ja tasakaalu – üks samm korraga. Mina usun sinusse!

Kui see postitus tuli sulle hetkel kasuks, siis jaga seda mõne sõbraga, kes võib end samuti ülekoormatuna tunda.

Või kirjuta kommentaaridesse, milline nendest sammudest võiks sinu jaoks täna kõige kasulikum olla või äkki on sul ehk endal mõni hea nõuanne, mida teistega jagada.

The post Kuidas toime tulla, kui kõike on liiga palju – 5 praktilist sammu appeared first on Elujoon.

Miks mõtteviis oluline on?

Stanfordi psühholoog Carol Dweck on uurinud, kuidas inimese uskumused enda võimete kohta mõjutavad tema edu. Ta eristab kahte peamist mõtteviisi:

Fikseeritud mõtteviis: uskumus, et intelligentsus, andekus ja võimed on kaasasündinud ega muutu.
Kasvule suunatud mõtteviis: arusaam, et võimeid saab arendada läbi õppimise, katsetamise ja pingutuse.

Kui usume, et meie oskused on muutuvad ja arendatavad, siis julgeme rohkem proovida, õpime kiiremini ning suudame ka raskustele paremini vastu seista.

Mis juhtub, kui mõtteviis on piirav?

Kui tegutsed fikseeritud mõtteviisist, siis võivad juhtuda järgmised asjad:

• vead tunduvad isikliku läbikukkumisena;
• tagasiside tekitab kaitsehoiakut;
• uusi asju välditakse, sest on oht eksida.

20 aastat tagasi oli mul tugev arvamus, et ma pole eriti oskuslik, mis puudutab raha ja finantse. Uskusin südamest, et naised ei pea rahaasjadega tegelema ja sellest teemast eriti teadma (mis on nii kaugel tõest kui vähegi olla saab). Võid arvata millistesse jamadesse selline mõtlemine mind tõmbas. 

Tänaseks on minu finantskirjaoskus aga väga heal tasemel. Tahaks öelda õnneks, aga tegelikkuses pole siin õnnega midagi pistmist. Elu pani mind olukorda, kus pidin hakkama harjutama kasvule suunatud mõtteviisi.

7 sammu eduka mõtteviisi kujundamiseks

1. Teadvusta, et õppimine toimub läbi eksimuste

Ära karda vigu – karda mitte õppida, mitte areneda! Küsi endalt: “Mida ma sellest kogemusest õppisin?”

2. Kiida end pingutuse eest, mitte ainult tulemuste eest

Tulemused on oluline, kuid areng sünnib järjepidevusest. Isegi kui areng on aeglane. Ütle endale: “Ma panustasin täna parima, mis mul oli.”

3. Asenda piiravad mõtted toetavatega

“Ma ei oska seda… veel.”
“See on liiga raske” → “See on võimalus kasvada.”

4. Ümbritse end inimestega, kes on kasvule suunatud mõtteviisiga

Ilmselt oled märganud, et negatiivsed ja oma mõttemustris kinni olevad inimesed tõmbavad ka sind alla. Kes sind aga inspireerib? Inspireerivad inimesed motiveerivad ja tõstavad.Nende seltskond loeb.

5. Sea eesmärke, mis keskenduvad arengule, mitte ainult tulemustele

Väike igapäevane edasiliikumine on parem kui suur eesmärk. Näiteks: “Ma harjutan klaverit iga päev 10 minutit” on tugevam, kui “Ma pean kuu ajaga 10 lugu selgeks saama.” Siinkohal on väga oluline roll harjumustel.

6. Pea päevikut oma mõtlemisest ja võitudest

Pane tähele, millal muutud enda vastu karmiks – ja muuda see pehmemaks, toetavamaks. Kirjuta üles ka väikesed võidud lisaks suurtele. Analüüsi enda käitumist nagu sa vaataksid kõrvalt kedagi teist, ilma emotsioonideta.

Kirjutamisest kui teraapiast ja enese tundmaõppimisest saad rohkem lugeda siin.

7. Luba endal kasvada aeglaselt ja järjepidevalt

Eduka mõtteviisi kujundamine ei juhtu üleöö. Iga väike mõttemuster, mille muudad toetavamaks, on samm edasi. Isegi kui muutus on mikroskoopiline. Märka ka väikest arengut.

Inspireerivad mõtted teekonnaks

“Edukas pole mitte see, kes jõuab kõige kaugemale, vaid see, kes ei anna alla.” – Carol Dweck
Iga ebaõnnestumine on tagasiside, mitte hinnang.

Soovituslik lugemine

Kui tahad teemasse sügavamalt süüvida:

• Mõtteviis. Uutmoodi psühholoogia edu saavutamiseks – Carol Dweck
• Aatomharjumused – James Clear
• The Big Leap – Gay Hendricks

Tasuta tööleht: 10 küsimust, mis aitavad sul avastada oma mõttemustreid

Tahad aru saada, kus sa ise praegu seisad? Lae alla tasuta tööleht ja vasta kümnele küsimusele, mis aitavad sul märgata piiravaid uskumusi ning teha esimese sammu muutuste suunas.

Lae tööleht alla siit

Lõpetuseks

Kasvule suunatud mõtteviis on nagu lihas – see tugevneb kasutades. Kui valid igapäevaselt uskumuse, et sa saad kasvada, oled juba rajal. Ära oota ideaalseid tingimusi, ära oota “õiget hetke”. Alusta täna. Sest iga samm loeb.

The post Eduka mõtteviisi kujundamine: kuidas mõelda nii, et edu saaks kasvada? appeared first on Elujoon.

Mis on motivatsioon?

Motivatsioon on sisemine või väline jõud, mis paneb meid midagi tegema. See võib tulla inspiratsioonist, unistusest, eesmärgist või isegi välistest teguritest nagu tunnustus või tasu. Motivatsiooni on kahte tüüpi:

• Sisemine motivatsioon – kui teed midagi, sest see pakub sulle rõõmu ja rahulolu (nt kudumine stressi maandamiseks).
• Väline motivatsioon – kui teed midagi, sest saad selle eest tasu või tunnustust (nt töö tegemine palga eest).

Motivatsioon võib olla tugev, kuid selle suurim puudus on ebapüsivus. See tuleb ja läheb ning on otseses sõltuvuses mitmetest teguritest nagu näiteks sinu energiatase. Kui motivatsioon on kõrge, tundub kõik lihtne, aga kui see kaob, jäävad paljud asjad pooleli.

Mis on distsipliin?

Distsipliin tähendab võimet teha vajalikku ka siis, kui sa ei tunne selleks soovi. See on harjumuste ja järjekindluse loomine.

Näiteks kui tahad oma füüsilist vormi parandada, siis motivatsioon võib sind trennisaali viia esimestel nädalatel, aga distsipliin tagab, et sa jätkad ka siis, kui diivan tundub ahvatlevam.

Distsipliin põhineb:

• Harjumustel – regulaarsed tegevused, mis muutuvad loomulikuks (nt igahommikune jalutuskäik).
• Struktuuril – tead, mida ja millal teha, ega pea sellele iga kord eraldi mõtlema.
• Enesekontrollil – oskus teha otsuseid pikaajaliste eesmärkide, mitte hetkeemotsioonide põhjal.

Motivatsioon vs. distsipliin – kumb on olulisem?

Tõde on see, et mõlemad on olulised, rollid aga on erinevad.

• Motivatsioon annab algtõuke, aitab leida eesmärgid ja suunab sind uute algatuste juurde.
• Distsipliin tagab järjepidevuse ja aitab tulemusi saavutada ka siis, kui motivatsiooni pole.

Võib öelda, et motivatsioon on nagu kütus, kuid distsipliin on mootor, mis sind sihile viib. Ilma motivatsioonita võib olla raske alustada, aga ilma distsipliinita jääb enamik projekte pooleli.

3 viisi, kuidas suurendada motivatsiooni

Kui tunned, et motivatsioon on madal, proovi järgmisi tehnikaid, et seda suurendada:

1. Leia oma “miks” ja visualiseeri tulemust

Motivatsioon on tugevam, kui sa tead, miks sa midagi teed. Küsi endalt:

• Miks ma tahan seda eesmärki saavutada?
• Kuidas see mu elu paremaks teeb?

Visualiseeri, milline on tulemus, kui oled järjepidev. Kui sul on näiteks eesmärk hakata regulaarselt trennis käima, kujuta ette, kuidas sa end 6 kuu pärast tunned – rohkem energiat, tugevam keha, suurem enesekindlus.

2. Ümbritse end motiveerivate teguritega

Motivatsiooni saab teadlikult hoida kõrgel, kui ümbritsed end:

• Inspiratsiooniga – loe raamatuid, kuula taskuhäälinguid või jälgi inimesi, kes sind motiveerivad.
• Tugigrupiga – leia inimesi, kes toetavad sind ja julgustavad sind edasi minema.
• Visuaalsete meeldetuletustega – näiteks inspiratsioonitahvel või päevik, kuhu kirjutad oma edusammud.

3. Premeeri end edusammude eest

Väikeste saavutuste tähistamine aitab hoida motivatsiooni kõrgel. Näiteks:

• Kui oled kuu aega järjepidevalt tegutsenud, premeeri end millegi meeldivaga (nt uus raamat või spaaõhtu).
• Tee edusammude tabel, kus saad märkida iga kord, kui oled eesmärgi nimel tegutsenud. Visuaalne edasiminek annab lisamotivatsiooni.

3 viisi, kuidas parandada distsipliini

Kui motivatsioon võib olla heitlik, siis distsipliini saab teadlikult arendada. Siin on kolm tõhusat meetodit:

1. Loo lihtsad ja järjepidevad harjumused

Ära looda ainult tahtejõule – muuda oma tegevused rutiiniks. Näiteks:

• Kui tahad rohkem lugeda, sea eesmärgiks lugeda iga päev 10 minutit enne magamaminekut.
• Kui soovid hakata hommikuti trenni tegema, pane spordiriided õhtul valmis.

Lihtsusta oma tegevusi, et distsipliin muutuks loomulikuks osaks päevast.

2. Eemalda otsustusväsimus ja kasuta ajaplaneerimist

Paljud inimesed kaotavad järjepidevuse, sest nad peavad iga kord otsustama, millal ja kuidas nad tegutsevad. Lahendus? Tee kindel plaan ja ajakava.

• Otsusta, millal ja kus sa midagi teed (nt “lähen iga teisipäeva ja neljapäeva hommikul kell 7 trenni”).
• Kasuta ajaplaneerimise meetodeid, näiteks Pomodoro tehnika (25 minutit keskendumist, 5 minutit pausi).

3. Muuda distsipliin osaks oma identiteedist

Kui sa näed distsipliini kui midagi välist ja sunniviisilist, on seda raske järgida. Selle asemel muuda see oma identiteedi osaks.

• Ära ütle: “Ma pean trennis käima.”
• Ütle: “Ma olen inimene, kes hoolitseb oma tervise eest.”

Väikesed identiteedimuutused aitavad sul alateadlikult kinnistada uusi harjumusi.

Lae alla tasuta tööleht: “Kolm strateegiat motivatsiooni säilitamiseks”

Kui tahad teooria kohe praktikasse panna, olen loonud sulle lihtsa, kuid tõhusa töölehe.

Lae tööleht alla siit

Lõpetuseks

Et edasi jõuda on meil vaja mõlemat. Motivatsiooni on vaja, et alustada ja distsipliini on vaja, et edasi liikuda.

Kasuta motivatsiooni kui sädet ja distsipliini kui tuld, mis sind edasi viib!

The post Motivatsioon vs. distsipliin – kumb on olulisem? appeared first on Elujoon.