Hommik algab tavaliselt kiiresti. Tuleb mõelda, mida süüa teha, mis täna tegema peab, kellele tuleb vastata, mida ei tohi unustada – partneri asjad, laste asjad, töö. Päev on täis ülesandeid ja suhtlemist ning õhtul ootavad kodused tegemised, pere, kohustused.

Sa pole füüsiliselt väsinud. Sa magad enam-vähem piisavalt. Sa saad oma töödega hakkama.

Ja ometi on tunne, et midagi on valesti. Tunned, et oled väsinud ja et sul pole enam endast midagi anda. Oled väsinud viisil, mida on raske seletada.

Väikesed asjad ajavad närvi. Otsuste tegemine tundub väsitav ja tundub, nagu kõik ootaks just sinult midagi. Tahaks korraks kõigest eemale ja lihtsalt olla.

See ongi emotsionaalne väsimus.

Paljud naised sellisel hetkel arvavad, et nad lihtsalt vajavad puhkust, aga tihti ei ole probleemiks ainult füüsiline väsimus. Tegemist on emotsionaalse kurnatusega – seisundiga, mis tekib siis, kui inimene on liiga kaua kandnud liiga suurt vastutust.

Emotsionaalne väsimus ei teki tavaliselt järsku.

See koguneb aastate jooksul väikeste kompromisside kaudu ja pideva vastutuse tõttu. Ja me märkame seda alles siis, kui mõtleme: “Ma ei mäleta, millal ma viimati polnud väsinud.”

Uuringud näitavad, et paljud naised kannavad kodus nn mentaalset koormust — nad mitte ainult ei tee koduseid töid, vaid ka kõige muu hulgas peavad meeles, planeerivad ja organiseerivad. Lisaks langeb just naistele kogu emotsioonide ja suhete hoidmise koormus. See kõik on nähtamatu töö, mida keegi tähele ei pane.

Juba 1980ndatel kirjeldas sotsioloog Arlie Russell Hochschild nähtust nimega emotsionaalne töö ja sotsioloog Allison Daminger kirjeldab naiste kodust rolli kui “kognitiivset majapidamistööd”, mis jääb sageli nähtamatuks.

See on üks põhjus, miks paljud naised tunnevad end väsinuna isegi siis, kui nad ei tee füüsiliselt kõige rohkem tööd.

7 emotsionaalse väsimuse märki, mida paljud naised ei märka enne kui on liiga hilja

Kui sa pole veel kindel, mis sorti väsimusega sa silmitsi seisad, siis siin on sulle 7 emotsionaalse väsimuse märki. Tihti eelneb tõsisele läbipõlemisele just emotsionaalne väsimus. Sellepärast on oluline seda märgata enne, kui liiga hilja on.

1. Sa tunned, et sul pole enam kannatust

Asjad, mis varem ei häirinud, hakkavad ärritama – kellegi küsimus, väikesed vead, ootamatud muutused plaanides. Sa ei pruugi olla päriselt vihane. Sa oled lihtsalt kurnatud.

Kui emotsionaalsed energiavarud on madalad, kaob kõigepealt kannatlikkus.

Kas ma olen tegelikult pahane või lihtsalt väga väsinud?

2. Sa ei taha enam otsustada

Isegi väikesed otsused tunduvad tüütud – mida süüa teha, kuhu minna, mida valida.

Paljud naised kannavad peres otsustamise koormust. Nad planeerivad, organiseerivad ja mõtlevad ette. Kui aju on sellest väsinud, tekib tunne: “Palun keegi teine otsustagu.” See on märk mentaalsest ülekoormusest.

3. Sa väldid inimesi, keda tegelikult armastad

See võib olla väga segadust tekitav. Sa armastad oma peret, sõpru, kolleege. Aga vahel tunned, et sa lihtsalt ei jaksa inimestega suhelda.

See ei tähenda, et sa ei hooli. See tähendab, et su emotsionaalne aku on tühi.

4. Sa ei tunne enam rõõmu asjadest, mis varem meeldisid

See on väga oluline märk.

Hobid ei tundu enam kutsuvad. Jalutamine ei anna sama tunnet nagu varem. Lugemine ei paku sellist rõõmu nagu vanasti.

See ei tähenda, et need asjad enam ei sobi. See tähendab lihtsalt, et närvisüsteem on liiga ülekoormatud, et rõõmu vastu võtta.

5. Sa tunned end kogu aeg süüdi

Paljud emotsionaalselt väsinud naised tunnevad süüd:

• et nad pole piisavalt head emad
• et nad pole piisavalt head partnerid
• et nad pole tööl piisavalt head

Süütunne on märk sellest, et inimene paneb endale liiga palju vastutust ja see vastutus ei pruugi olla realistlik.

6. Sa tunned, et sul pole enam midagi anda

See tunne võib olla vaikselt kuskil pinna all. Näiteks teed oma kohustused ära, aga sees on tunne, et sa lihtsalt täidad rolle. Nagu töötaksid autopiloodil.

Paljud naised kirjeldavad seda nii: “Ma teen kõike, mida peab tegema, aga ma ei tunne ennast enam selles ära.”

7. Sa fantaseerid lihtsalt kadumisest või pausist

See ei tähenda, et sa tahad päriselt lahkuda, vaid see on lihtsalt mõte. Kui saaks nädalaks kuskile kaduda või et keegi teine võiks korraks üle võtta. See on väga inimlik reaktsioon.

See tähendab, et sinu närvisüsteemil on vaja ruumi.

Miks emotsionaalse väsimus tekib ja seda just naistel

Nähtamatu töö

Me naistena kanname suurt mentaalset koormust. Peame pidevalt vaatama kes mida vajab, kes mida peab tegema ja kus olema, kes mille eest vastutab. See planeerimine ja mõtlemine on töö, mida keegi ei näe.

Hea tüdruku / naise programm

Oleme naistena kasvanud sõnumitega:

• ole tubli
• ära tee probleeme
• ole viisakas
• ära ole liiga nõudlik
• ära ole liiga vali
• ära ole liiga ambitsioonikas

Me oleme õppinud mitte teisi häirima, mitte pettumust valmistama ja mitte liiga palju küsima. Sellest kujuneb nn “hea tüdruku programm”. See tähendab, et me:

• ütleme “jah”, kuigi tahaks öelda “ei”
• teeme rohkem, kui tegelikult jaksame
• seame teiste vajadused enda omadest ettepoole

See tähendab, et me naistena anname rohkem kui tagasi saame. Pikas perspektiivis tähendab see üht –elame pidevalt oma piiridest üle. See on üks tugevamaid emotsionaalse ülekoormuse allikaid.

Vastutuse võtmine teiste emotsioonide eest

Me naistena oleme varakult õppinud, et meie roll on:

• hoida rahu
• märgata teiste vajadusi
• siluda konflikte
• hoolitseda, et kõigil oleks hea

See tähendab, et me võtame ka vastutuse teiste tunnete eest. Kuigi ei peaks. Näiteks:

• kui elukaaslane on pahane, tundub, et see on kuidagi meie süü
• kui laps on kurb tunneme, et peaksime selle ära lahendama
• kui kolleeg on rahulolematu, püüame kohe olukorda parandada

Probleem on selles, et teiste emotsioonide kandmine on lõputu töö. Ja kui me kanname seda nähtamatut koormat liiga kaua, tekibki vaimne kurnatus.

Millised tunded minu elus ei kuulu tegelikult mulle?

Tunne, et oma vajadused ei ole sama olulised

Me naistena pole kunagi teadlikult otsustanud end viimasele kohale panna. See juhtub tasapisi. Kõigepealt lapsed, töö, elukaaslane, kodu, siis kõik teised ja kusagil selle nimekirja lõpus oleme meie ise.

Probleem on selles, et me ei saa lõputult anda, kui keegi ei täida meie enda emotsionaalseid vajadusi. Mõne aja pärast tekib tunne, et meilt oodatakse kogu aeg midagi, aga keegi ei küsi, kuidas meil tegelikult läheb. Ja siis tekib sisemine kurnatus.

Pidev sisemine enesekontroll

Pidev lapsepõlve programmeerimine on meid õpetanud end pidevalt jälgima.

Kas ma ütlesin õigesti? Kas ma olin piisavalt hea? Kas ma solvasin kedagi?

See on sisemine dialoog, mis käib kogu aeg taustal. See tähendab, et aju ei puhka kunagi päriselt. Isegi kui me midagi füüsiliselt rasket ei tee, kulutab selline sisekõne tohutult vaimset energiat.

Elu, mis pole päriselt meie oma

See on kõige sügavam väsimuse põhjus. Mitte töökoormus ega kohustused, vaid see, et oleme sattunud elama elu, mis kujunes välja harjumustest, teiste ootustest ja “nii on normaalne” mõttest. Aga mitte teadlikest valikutest.

Sellisel juhul võime mõelda, et mul on ju kõik olemas ja ma justkui peaks olema rahul. Aga miks ma ikkagi tunnen end nii väsinuna? Midagi olulist on puudu.

Emotsionaalne väsimus ei tähenda nõrkust

See on kõige olulisem! Emotsionaalne väsimus ei tähenda, et sa oled nõrk. See tähendab lihtsalt, et sa oled liiga kaua olnud tugev.

Kui inimene kannab liiga palju vastutust liiga kaua, siis väsimus on normaalne reaktsioon.

5 praktilist sammu, kuidas emotsionaalset väsimust leevendada (ilma, et peaks kogu elu ümber pöörama)

Siin on mõned realistlikud tegevused, mida saad enda aitamiseks teha ka siis, kui elu on väga kiire.

Tee nähtavaks see, mis seni on olnud nähtamatu

Emotsionaalse väsimuse üks peamisi põhjuseid on mentaalne koormus – kõik need asjad, mida me oma peas hoiame. Me ei märkagi, kui palju me tegelikult kanname.

Võta paber ja kirjuta üles kõik, mille eest sa oma elus vastutad või mida sa pidevalt meeles hoiad.

See nimekiri võib olla üllatavalt pikk. See harjutus aitab mõista üht olulist asja. Sa pole põhjuseta väsinud, sa oled lihtsalt kandnud liiga palju ja liiga kaua.

Küsi endalt, kas see on päriselt minu vastutada?

Me naistena võtame automaatselt enda peale rohkem, kui tegelikult peaks. Kui järgmine kord tunned, et midagi tuleb kindlasti ära teha, proovi hetkeks peatuda ja endalt küsida:

• Kas see on päriselt minu ülesanne?
• Kas keegi teine võiks seda teha?
• Mis juhtuks, kui ma seda kohe ei lahendaks?

Probleemiks ei pruugi olla tööde hulk, vaid harjumus kõike ise ära teha ja kõike enda peale võtta, sest keegi teine ei oska nii nagu mina.

Harjuta “ei” ütlemist

Sa ei pea kohe oma elu täielikult ümber korraldama. Piisab sellest, kui hakata tegema väikeseid muudatusi. 

• Järgmine pereüritus vajab organiseerimist? Ei, seekord mitte.
• Ema ja õde on tülis? Astud ehk sammu tagasi ja lased neil ise seda klaarida. Jääb klaarimata? Mis siis ikka.
• Lastele on vaja lasteaeda kook viia? Küpsetamise asemel ehk ostad.

Väike “ei” ei ole egoism. See on lihtsalt enda ja oma energia kaitsmine.

Ilma süütundeta “ei” ütlemisest kirjutasin pikemalt siin postituses. Ehk annab ideid ja on abiks. 

Planeeri igasse päeva väike taastumise hetk

Tihti arvame, et taastumiseks on vaja nädalavahetust spa-s, pikka puhkust või täiesti vaba päeva. Tegelikult vajab närvisüsteem lihtsalt päeva jooksul väikseid pause. Näiteks 10 minutit rahulikku jalutamist, tass teed ilma telefonita või paar minutit lihtsalt aknast välja vaatamist.

Need väikesed hetked aitavad kehal ja ajul pingeid maha laadida.

Märka oma vajadusi

Kui me oleme pikalt teiste vajadusi kõige olulisemaks pidanud, kaob kontakt iseendaga. Seepärast on väga kasulik üks lihtne igapäevane küsimus:

Mida ma täna tegelikult vajan?

Vastus ei pea olema suur ega keeruline. See võib olla näiteks:

• rahu
• liikumine
• vestlus sõbraga
• lihtsalt vaikne hetk

Oluline on see, et sa märkad oma vajadusi.

Lõpetuseks

Me pole väsinud ainult füüsilistest töödest ja tegemistest. Me oleme väsinud sellest, et me ei ela päris oma elu. Et me oleme liiga kaua olnud kõigi teiste jaoks olemas, aga mitte enda jaoks.

Oleme end ära kaotanud.

Vahel ei ole lahendus rohkem puhkust, vaid rohkem ausust enda vastu, rohkem ruumi iseendale ja rohkem julgust öelda: “Ka mina olen oluline!”

Kui sa oleksid sama hooliv enda vastu kui oled teiste vastu, siis kuidas sinu elu muutuks?

The post Emotsionaalne väsimus appeared first on Elujoon.

Kui sa oled harjunud olema see, kes:

• aitab,
• organiseerib,
• võtab lisatööd,
• on olemas,
• ei vea alt.

siis „ei“ ütlemine ei tundu lihtsalt otsusena. See tundub riskina.

• Risk rikkuda suhet.
• Risk valmistada pettumust.
• Risk kaotada heakskiit.

Aga siin on tõde – ilma „ei“ ütlemiseta ei ole võimalik elada päriselt oma elu.

Miks on vajalik öelda „ei“?

Iga „jah“ on alati ka „ei“ millelegi muule

Aeg ja energia on piiratud ressursid. Midagi pole teha. Me lihtsalt ei jõua ja ei jaksa kõike korraga.

Iga kord, kui ütled:

• „Jah, ma teen ära.“
• „Jah, ma tulen.“
• „Jah, ma võtan selle enda peale.“

ütled sa samal ajal „ei“:

• puhkusele,
• rahule,
• loovusele,
• oma tervisele,
• oma prioriteetidele.

Kui sa ütled „jah“ kõigele, ei jää ruumi sellele, mis on sulle päriselt oluline. Ja kui sul pole ruumi sinu jaoks olulistele asjadele, tekib pahameel.

Pidev „jah“ tekitab nähtamatu pahameele

Sageli ei kahjusta suhteid mitte „ei“, vaid see, kui ütleme „jah“ ja kanname seda pahameelt endas. Samas, teine inimene ju ei tea, et sa tegelikult tahtsid keelduda. Alla surutud väsimus ei kao – see muutub ärrituseks ja ärritus muutub omakorda vihaks.

Lihtne on teisi süüdistada küll, aga vastutus lasub meil endil. Ainult meie saame öelda, kust jookseb piir. Sest teised ju ei tea.

Ilma „ei“ ütlemiseta ei ole tegelikke piire

Piirid ei ole kellegi vastu vaid meie enda kaitseks. Piirid ei pea olema midagi vaenulikku või ranget. Need võivad olla ka pehmed, aga siiski konkreetsed.

Kui sina oma piire ei sea, teeb seda keegi teine sinu eest – tavaliselt oma mugavusest lähtuvalt. Seda ei saa ka süüks panna. Me kõik eelistaksime enda mugavust, kui meil selleks võimalus on.

Piirid ütlevad: „Siit algab minu vastutus ja ma seisan enda jaoks oluliste asjade eest.“

„Ei“ ütlemine õpetab teisi, kuidas sind kohelda

Inimesed on oma harjumuste ohvrid. Me oleme nii loodud ja sinna pole midagi teha. See tähendab, et me harjume nii enda kui ka teiste rollidega. 

Kui tavaliselt oled sina see, kes alati teeb seda, teist või kolmandat, siis eeldataksegi, et sa seda teed. Kui sa oled alati kättesaadav, eeldataksegi, et sa oled alati kättesaadav. Käitumismustrid muutuvad ainult siis, kui me muudame oma vastuseid.

Sinu „ei“ pole karistus või kättemaks. See on uus kokkulepe. Uus valik.

Endast lugupidamine algab sisemistest otsustest

Meil naistena on viimane aeg hakata vahelduseks ennast ja oma vajadusi valima. Meil on aeg valida eneseaustus ja endast lugupidamine. On aeg teha otsus: „Ma ei tee enam asju enda arvelt.“

See pole egoism vaid küpsus. Teadlik samm tagasi iseenda juurde. Iga selge „ei“ on kinnitus, et ma olen enda jaoks olemas.

Miks on „ei“ ütlemine naistele raskem?

See, et meil naistena on raskem keelduda, ei ole juhus. Samuti pole see iseloomu nõrkus. Sotsiaalpsühholoogid on mitmetes uuringutes välja toonud, et naisi kasvatatakse suhete hoidjateks.

Sotsiaalse rolli teooria (Alice Eagly) kirjeldab, kuidas kultuurilised ootused kujundavad käitumist. 

Tüdrukuid julgustatakse olema hoolivad, empaatilised, paindlikud ja teiste vajadusi märkavad. Poisse julgustatakse olema otsustavad, iseseisvad ja piire seadvad. See tähendab, et naiste keeldumist ei tajuta lihtsalt keeldumisena, vaid suhte rikkumisena.

Carol Gilligan kirjeldas oma teoses In a Different Voice, et naised hindavad olukordi sageli küsimuse kaudu: „Kuidas see mõjutab teisi?“. Mehed aga: „Mis on õiglane / loogiline / reeglite järgi korrektne?“.

Naiste jaoks ei ole „ei“ lihtsalt otsus. See aktiveerib sisemise konflikti. “Kas ma olen nüüd halb inimene?”. “Kas ma kahjustan suhet?”.

Kui sa oled terve elu õppinud, et sinu väärtus peitub teiste rahulolus, siis ei ole ime, et keeldumine tundub ohtlik.

Mitmed organisatsioonikäitumise ja sotsiaalpsühholoogia uuringud on leidnud, et kui naine ütleb „ei“, seab piire, on otsekohene või keeldub, tajutakse teda sagedamini ebameeldivana, isekana või „raskena“. Kui mees käitub samamoodi, tajutakse teda enesekindla, juhi ja otsustusvõimelisena.

Lisaks näitavad uuringud, et naisi karistatakse enesekehtestamise eest sagedamini kui mehi (topeltstandard, Laurie Rudman). Naised ei karda „ei“ ütlemist ilma põhjuseta. Nad on õppinud, et sellel võivad olla sotsiaalsed tagajärjed.

Samuti näitavad uuringud, et naisi hinnatakse rohkem selle järgi kui meeldivad nad on, kui koostööaltid ja kui „lihtne“ nendega olla on. Mehi aga hinnatakse rohkem saavutuste ja tulemuste järgi.

See loob alateadliku loogika: „Kui ma ütlen ei, kaotan heakskiidu.“

Seega – süütunne ei teki tühjalt kohalt. See on õpitud reaktsioon. Ja õpitud mustreid saab ümber õppida.

Kui me oleme terve elu õppinud, et meie väärtus oleneb teiste rahulolust, siis pole ime, et keeldumine tundub ohtlik. See ei tähenda, et me oleme naistena nõrgad – see tähendab, et me oleme hästi kohanenud. On aeg seda teadlikult muuta.

Oled sa kunagi tabanud end mõttelt: “Kõik tahavad minult midagi — töö, pere, sõbrad… ja mina? Mina jään kuskile viimaseks.” See tunne on tuttav paljudele naistele. Kirjutan sellest pikemalt siin postituses.

Süütunne ei tähenda, et otsus on vale

Tihti on esimene emotsioon, mis järgneb keeldumisele just süütunne. Süütunne ei ole moraalne kompass. Tihti on see vana rolli kaitsesignaal.

Kui sa oled olnud „see, kes alati aitab“, siis iga „ei“ tundub reetmisena. Aga esialgne ebamugavus ei ole võrdeline vale otsusega. Süütunne ütleb, et sa muudad mustrit, mitte seda, et sa teed midagi valesti.

„Ei“ ütlemine ei vaja pikki põhjendusi

Mis tavaliselt järgneb süütundele? Selgitused. Pikk põhjendus, miks sa ei saa.

Ja miks see halb on? Liigne seletamine nõrgestab piiri. Kui sa hakkad selgitama või õigustama:

• „Mul on tegelikult nii palju teha…“
• „Ma olen hirmus väsinud…“
• „Äkki keegi teine saaks…“

annad sa teisele poolele võimaluse vaielda. Sul on õigus otsustada ilma „ettekäändeta“.

Piisab ühest lausest:

• „Mulle see praegu ei sobi.“
• „Ma ei saa seda enda peale võtta.“
• „Seekord ei saa.“

Praktilised viisid „ei“ ütlemiseks

Pehme, aga selge „ei“

• „Aitäh, et mõtlesid minu peale, aga ma ei saa.“
• „Kõlab hästi, aga jätan täna vahele.“

Edasilükkav „ei“ (otsustusruum)

• „Ma pean selle läbi mõtlema, annan teada.“
• „Mul pole kalendrit lähedal. Vaatan hiljem üle ja annan sulle teada.“

Piire hoidev „ei“ (korduvate olukordade jaoks)

• „Ma ei võta praegu lisakohustusi.“
• „Ma olen sel ajal juba hõivatud.“

Lõpetuseks

Oskus keelduda pole iseloomujoon. See pole midagi konstantset, mis kas on või ei ole. See on oskus, mis kasvab harjutades.

Kui oled aastaid harjunud:

• olema see, kes aitab,
• võtma rohkem, kui tegelikult jaksad,
• kohanema kiiremini kui teised,
• seadma teised esikohale,

siis pole ime, et „ei“ tundub võõras ja ebamugav. Iga uus piir tundub alguses kohmakas. Mõni lause jääb kurku kinni, süda lööb kiiremini ja süütunne tuleb järele.

Piirid on nagu lihas – mida rohkem neid sead, seda loomulikumaks need muutuvad. Esimene „ei“ võib olla raske. Teine on juba veidi lihtsam. Kümnes on rahulik.

Ja siin on kõige olulisem mõte: „Ei“ ütlemine ei ole konflikt. See on eneseaustus.

See on otsus: „Ma ei tee seda enda arvelt.“

Sa ei pea end pidevalt õigustama. Sa ei pea kõigile meeldima. Sa ei pea kandma rohkem, kui sulle tegelikult kuulub.

Iga kord, kui ütled „ei“ millelegi, mis sind kurnab, ütled „jah“ millelegi, mis sind toetab. Ja mida rohkem sa seda harjutad, seda vähem on „ei“ hirmutav ja seda rohkem on see loomulik osa sellest, kes sa oled.

Siin on sulle mõned küsimused mõtlemiseks:

• Millele ma ütlen „jah“ enda arvelt?
• Mida ma kardan kaotada, kui ütlen „ei“?
• Mida ma tegelikult vajan rohkem: heakskiitu või rahu?
• Mis muutuks mu elus, kui ma ütleksin ühe „ei“ nädalas?
• Kus minu elus on liiga palju „jah“ ütlemist?
• Mille arvelt need „jah“-id tulevad?
• Milline üks „ei“ tooks mulle praegu kõige rohkem kergendust?

The post Kuidas öelda „ei” ilma süütundeta appeared first on Elujoon.

Päriselus aga ei teki “rohkem aega” kunagi. Aega tuleb võtta ja luua. Aga mismoodi siis?

Siin tulebki mängu 10 minutit.

Miks 10 minutit päevas toimib?

1. 10 minutit ei tekita vastupanu

Kui töötad täiskohaga ja hoolitsed pere, kodu ja kõige muu eest, siis meie aju eelistab alati kõige energiasäästlikumat valikut. Kõike tundub liiga palju ja aju tajub suuri muutusi ohuna. Aga 10 minutit?
Seda ei tundu olevat liiga palju, eks?

10 minutit tähendab, et “ma jõuan küll”. See on piisavalt väike, et alustada ja piisavalt suur, et päriselt midagi muuta.

2. Väike samm käivitab identiteedimuutuse

Öeldakse, et püsivate muudatuste tegemiseks peab inimene muutma oma identiteeti. “Ma olen selline inimene, kelle jaoks sellised asjad on loomulikud ja igapäevased”. Kui sa teed midagi kasvõi 10 minutit päevas, sisendad endale:
“Ma olen inimene, kes hoolib iseendast.”
“Ma liigun oma eesmärkide poole.”
“Ma olen järjepidev.”

Identiteet muutub läbi tegude, mitte läbi tahtejõu ja kümnest minutist piisab.

3. Järjepidevus loob nähtamatuid süsteeme

Väike harjumus loob rutiini, mis toetab sind ka siis, kui motivatsioon kõigub. Sa ei pea enam mõtlema, kas ma täna viitsin või kas mul on aega. Sa lihtsalt keskendud ja teed 10 minutit ära.

10 minuti süsteem hoiab sind rajal ka siis, kui elu on kiire ja nõudlik.

4. Väike samm on skaleeritav

10 minutist võib saada 12. 12 minutist 15. Aga isegi kui ajaline maht ei kasva, loob see stabiilsust – see on väärtuslikum kui ükski intensiivne “kõik või mitte midagi” periood.

5. Väiksed sammud hoiavad ära läbipõlemise

Me naistena tahame muutusi, suurelt ja kohe – tund treeningut, tund lugemist. Esialgne muutus elus on siis liiga suur ja seda jaksab vaid paar päeva, heal juhul paar nädalat. Siis tuleb elu vahele ja tekib tunne, et oled jälle läbi kukkunud.

10 minutit ei väsita. See on tehtav ja toetab sind. See aga tekitab tunde, et suudad ja kontrollid oma elu.

Mida 10 minutit päevas võiks muuta just sinu elus?

Siin on mõned praktilised näited, mis mahuvad tiheda elu keskele ega nõua lisatunde:

• 10 minutit jalutamist – Aitab vähendada stressi, parandab und ja tõstab energiat.
• 10 minutit kirjutamist – Aitab sul oma mõtteid korrastada ja selgust tagasi saada.
• 10 minutit lugemist – Aitab ennast vaimselt toita ja mõtteviisi muuta.
• 10 minutit järgmise päeva planeerimist – Aitab hoida fookust ja annab teadmise, et tead täpselt, mida homme tegema pead ja millal.
• 10 minutit vaikust – Mitte meditatsioon kohustusena, vaid rahulik hetk, kus aju saab korraks puhata.

Kuidas 10-minutiline harjumus päriselt tööle panna?

Siin on neljaastmeline süsteem, mis sobib ideaalselt sinu tihedasse graafikusse.

1. Vali üks tegevus

Mitte kolm. Mitte kogu harjumuste jada. Üks.
Näiteks: 10 minutit homse päeva planeerimisele igal õhtul.

2. Seo see olemasoleva harjumusega

Vali tegevus, mida sa teed iga päev ja haagi uus asi sinna külge. Hommikune kohv. Õhtune dušš. Lõunapaus.
See on nö päästik, mis aitab ajul uue tegevusega seost luua ja muudab uuel harjumusel lihtsamalt kinnistuda: “Kui ma teen X, siis ma teen ka Y.”

3. Hoia ootused meelega madalal

Sinu eesmärk ei ole olla ideaalne, vaid järjepidev.
Kui sul on halb päev, tee 3 minutit. Tee halvasti. Tee midagigi. See loeb ja hoiab harjumust elus.

4. Märka väikseid võite

Oled terve nädala järjest suutnud teha seda, mida otsustasid? Märka seda. Su päev, enesetunne ja inimesed sinu elust olid otse põrgust välja astunud ja sa tegid 10 minuti asemel 3 minutit? Ära mõista end hukka, vaid märka seda ja tähista. Sa valisid selleks 3 minutiks selle, mis sinu jaoks oli oluline.

See samm siin pole lihtsalt motivatsiooni jaoks, vaid see treenib aju nägema, et sa liigud päriselt edasi. Vaikselt, aga järjekindlalt.

Oled mõelnud, kuidas leida aega olulisteks asjadeks? Saad selle kohta lugeda SIIT.

Aga mis siis, kui ma vahepeal ree pealt maha kukun?

Siis tõuse ja jätka. Väsimus ei ole läbikukkumine. Paus ei ole läbikukkumine. Tihe tööperiood ei ole läbikukkumine. See on elu.

Kõige olulisem oskus ei ole “olla täiuslik”, vaid oskus tulla tagasi. Jätkata sealt, kus pooleli jäi.

Kuidas alustada juba täna?

Võta paber (või märkmik) ja pane kirja:

1. Üks harjumus, mida tugevdan või loon
2. Millal ma seda teen?
3. Mis on minu päästik? (kohvimasin, õhtune lambikustutus vms)
4. Miks see mulle oluline on?

Kirjutamine aitab mõtetel aeglustuda, loob selgust  ja annab ajule märku, et see on oluline. Kirjutamisest kui teraapiast saad rohkem lugeda siit postitusest.

Lõpetuseks

Elu ei muutu suurte hüpetega. Elu muutub väikeste, järjepidevate sammudega. 10 minutit päevas võib olla just see kerge ja realistlik algus, mis loob su elus kõige suurema muutuse.

Sa suudad seda!

Sind võib veel huvitada postitus teemal “Kuidas leida aega iseendale, kui kõik teised vajavad mind?“

Liitu Elujoone uudiskirjaga

Kui tunned, et tahaksid rohkem tuge oma teekonnal, siis liitu Elujoone uudiskirjaga.
Jagan seal praktilisi harjutusi, enesearengu töölehti ja mõtteid, mis aitavad sul oma eesmärkide poole liikuda kergemini ja teadlikumalt.

The post Väikeste harjumuste jõud: miks 10 minutit päevas muudab palju appeared first on Elujoon.

See tunne on tuttav paljudele naistele. Me kasvame üles sõnumitega, et hea naine, hea ema, hea töötaja on see, kes alati teised endast ette seab, teisi aitab ja olemas on. Ja me teeme seda rõõmuga. Aga samal ajal kaotame märkamatult iseenda kuskile kohustuste ja teiste ootuste vahele ära.

Mingil hetkel tekib väsimus. Ühel õhtul, kui kõik on söönud ja magavad, istud diivanil ja mõtled: “Kas see ongi kõik, mis elul pakkuda on? Kes hoolitseb minu eest? Kes küsib, kuidas minul läheb?”

See on hea hetk peatuda ja küsida: Millal ma viimati olin oluline iseendale?

Sa oled oluline ka siis, kui midagi ei „tooda“

Tihti on meie eneseväärtustamine seotud sellega, kui palju me teistele anname — küpsetame kooke ja teeme süüa, korraldame üritusi, kuulame muresid, koristame, töötame.

Aga sa oled väärtuslik ka siis, kui lihtsalt oled. Kui puhata julged. Kui ütled „ei“. Kui võtad tassi kohvi ja loed lehte või raamatut. Või vahid lakke.

On täiesti okei öelda: “Mina vajan ka mind. Ma vajan ka rahu.”

Miks on enda aeg vajalik?

Kui sa kogu aeg ainult annad, siis tühjeneb su “tass“. Kui tass on tühi, muutud kergelt ärrituvaks, tekivad haigused või kaotad (elu)rõõmu. Aeg iseendale pole egoistlik — see on sinu esmavajadus, et jaksaksid ka teisi armastada ja toetada.

Kui sina oled rahulikum ja õnnelikum, saavad seda tunda kõik su ümber. Tead ju küll lauset, et tühjast tassist pole võimalik valada.

Aga kuidas seda aega leida?

Siin on mõned mõtted, kuidas hakata endale ruumi looma, isegi kiire elutempoga:

Küsi endalt: Mille jaoks ma tegelikult aega vajan?

Tihti ütleme lihtsalt „mul on vaja aega iseendale,“ aga mida sa selle all mõtled?

• Kas tahad vaikust?
• Lugeda?
• Jalutada või trenni minna?
• Midagi loovat teha?
• Lihtsalt magada?

Mida sa teeksid, kui saaksid homme tund aega enda jaoks nii, et mitte midagi teiste jaoks tegema ei pea? Mida sa praegu kõige rohkem vajad?

Väikesed sammud loevad

Ära jää ootama ideaalset nädalavahetust spas või kogu päeva ainult enda jaoks. Alusta väikestest hetkestest. Alusta 5 – 15 minutist.

• 10 minutit hommikul, kui teised veel magavad
• Lõuna ajal jalutuskäik
• 15 minutit enne magamaminekut oma raamatu või päevikuga

Need hetked on nagu väikesed tilgad, mis täidavad järve.

Pane “oma aeg” kalendrisse

Kui sa ootad „kui aega üle jääb“ momenti, siis seda hetke ei tule. Me mõlemad teame seda. Pane “oma aeg” kalendrisse sama kindlalt nagu töökoosolek või hambaarsti aeg. Näiteks:

• „Kolmapäev 19:00–19:30 — minu aeg“
• „Pühapäev hommikul jalutuskäik“

Kui see on kirjas, on lihtsam ka teistele öelda: „See aeg on mul juba kinni.“ Ja sa ei pea täpsustama, et see aeg on sulle endale kinni pandud. Lihtsalt sul on juba varasemad kokkulepped ja kõik. Ära vabanda ega otsi ettekäändeid – sul on õigus oma ajale.

Küsi endalt: Millest ma olen nõus loobuma?

Aeg iseendale tähendab sageli, et millestki tuleb lahti lasta.

• Kas kõik kodused toimetused peavad alati ideaalselt tehtud olema?
• Kas sa pead vastama kohe igale sõnumile või kõnele?
• Kas on keegi, kellele võiksid mõne kohustuse delegeerida?
• Kas sa pead igal hetkel olema kellegi tasustamata psühholoog? Või lõbustaja? Või ideede generaator?
• Kas sa tingimata pead võtma vastutuse kellegi teise eest, kes tegelikult peaks ise vastutama?

Tean, et need on rasked küsimused. Aga oled sa mõelnud, et kõigi jaoks pidevalt olemas olles, takistad sa nende enda arengut ja teekonda? Teisi päästes, kaotad iseenda ja teed ka karuteene inimestele, keda armastad.

Õpi ütlema „ei“

See võib tunduda ebamugav, aga tegelikult austavad teised sind rohkem, kui nad näevad, et hindad oma aega. Sa ei pea vabandama, et sul on „lihtsalt“ vaja rahus olla. Ka mitte oma pere ees.

Sul on õigus öelda „praegu ei saa“ või „mul on nüüd oma aeg“.

• Loo endale üks aeg nädalas, mis on kalendris kirjas nagu päris kohtumine.
• Anna perele teada: „Pühapäeva hommikul olen ma pool tundi oma asjadega.“
• Töö juures pane vähemalt lõuna-aeg kalendris „kinni“.

See ei tähenda, et sa kedagi vähem armastaksid või austaksid — see tähendab, et sa armastad ja austad lisaks teistele ka ennast.

Luba asjadel (ja inimestel) olla ebatäiuslikud

Sageli arvame, et enne kui saame puhata, peavad kõik toad särama, toit olema valmis ja kõik teised õnnelikud. Tegelikult ei juhtu midagi, kui kraanikausis on paar taldrikut või pesukorv riideid täis. Täiuslikkus on sageli suurim takistus, mis meid tagasi hoiab.

Mis siis on kui kapid on tolmused? Mis siis on kui lapsed söövad õhtuks võileibu? Mis siis on, kui ütled mehele, et tead, ma ei suuda praegu sind kuulata, räägime 15 min pärast? Tegelikult mitte midagi.

Muuda endale aja võtmine harjumuseks, mitte kriisiolukorraks

Kui sa võtad aja enda jaoks ainult siis, kui oled juba täiesti läbi, tundub see hädapärase päästiklahendusena. Aga kui sul on iganädalane väike „iseenda aeg“ juba rutiinis, on sul parem tasakaal. Kriisi ei tekigi.

Kui aga juba on tekkinud tunne, et kõike on liiga palju, vaata ka seda postitust SIIN. Annan sulle 5 praktilist sammu, mida saad proovida kohe, et seda tunnet leevendada.

Mõned ideed sulle:

• lihtsalt ole vaikuses või vahi lakke (või sena)
• proovi kirjutamist, kui teraapia vormi (saad sellest lugeda siin)
• loe raamatut (mis on tore, mitte kasulik)
• tee midagi loomingulist — käsitöö, joonista, kirjuta
• mine jalutama
• kuula muusikat
• tee näohooldus või mine vanni
• õpi midagi, mida oled alati tahtnud õppida (mõni keel vms)
• vaata mõnda seriaali, mida ammu vaadata oled tahtnud
• kuula audioraamatut
• planeeri järgmist eesmärki või unistuste reisi
• pane puslesid

Lõpetuseks

Kui sa hoolitsed enda eest, näitad ka teistele eeskuju, et oma vajadused on olulised. Sa õpetad oma lastele, et armastus ja lugupidamine enda ja oma vajaduste vastu on sama tähtis kui teiste vastu. Sa näitad oma kaaslasele, mida sina vajad, et olla õnnelik. Sa annad oma kolleegidele loa kuulata nende vajadusi. 

Sa oled parem ema, partner, sõber ja kolleeg, kui sul on, kust anda. 

Ja mis kõige tähtsam — sa oled selle endale võlgu. Sa oled väärt ennast kuulama ilma, et peaksid kellelegi tõestama, et oled „välja teeninud“ rahu või rõõmu.

Niisiis, küsi endalt täna:

• Mis mulle rõõmu teeb?
• Milline väike hetk võiks mulle täna kuuluda?
• Mis mind takistab ja mida saan selleks teha, et sellest läbi murda?

Aega iseendale ei leita – seda luuakse. See pole luksus ega isekus, vaid sinu õigus. Lubades endal mitte olla kõigile kõike, võidad iseenda tagasi.

Alusta juba täna väikeste sammudega — sest kõige olulisem oled sa endale.

The post Kuidas leida aega iseendale, kui kõik teised vajavad mind? appeared first on Elujoon.

Aga mida see tegelikult tähendab? Miks see on nii oluline? Ja kuidas seda päriselt teha, kui elu on täis kohustusi ja teiste inimeste ootusi (inimeste, kellest sa hoolid)?

Miks on oma energia juhtimine oluline?

Iga päev on sul ainult kindel kogus tähelepanu, jõudu ja emotsionaalset ruumi. Kui kulutad selle valedele asjadele, ei jätku oluliseks. Kui annad liiga palju teistele või muretsed pidevalt asjade pärast, mida muuta ei saa, tunned end läbipõlenud ja jõuetuna. Kui aga õpid oma energiat kaitsma ja suunama, tunned rohkem rahulolu, rõõmu ja kontrolli oma elu üle.

Miks me üldse oma energiat ära anname?

Sageli lihtsalt harjumusest. Meid, naisi, on üldjuhul kasvatatud olema hoolivad, kohusetundlikud ja tugevad – aga tihti tähendab see, et me jätame iseenda viimaseks.

Me anname oma energiat ära, sest:

• tahame meeldida ja olla “head inimesed”;
• tunneme vastutust teiste emotsioonide eest;
• kardame konflikte või pettumust;
• oleme harjunud, et puhkamine on laiskus.

Mida tähendab „ära anna oma energiat neile, kes seda ei vääri”?

See tähendab, et sa ei lase end emotsionaalselt või füüsiliselt ära kasutada inimestel, kes ei austa sind, kes ainult võtavad ega anna tagasi või kes toovad su ellu draamat ja negatiivsust.

Näited:

• Sa ei tee lõputult järeleandmisi kellelegi, kes sind pidevalt kritiseerib
• Sa ei lase end süütundega manipuleerida
• Sa ei pea kõigile meeldima ega kõiki päästma

Küsi endalt:

Kas see inimene austab mind ja minu aega?
Kas see suhe annab mulle rohkem energiat või võtab ära?
Kas ma saan selle olukorra lahendada või on aeg lahti lasta?

Mida tähendab „ära kuluta oma energiat asjadele, mis sinust ei sõltu”?

See tähendab, et sa lased lahti asjadest, mille üle sul puudub kontroll.

Näited:

• Ilm
• Teiste inimeste arvamused
• Poliitilised otsused, mida sa ise ei muuda
• Minevik

Selle asemel keskendu sellele, mida saad mõjutada: oma reaktsioonid, valikud, suhtumine.

Kus su energia tegelikult lekib?

Kõik energialekked pole nähtavad. Mõnikord ei kurna meid mitte inimesed, vaid mõttemustrid ja harjumused, mis tunduvad “tavalised”.

Tüüpilised energiakaod:

• Liigne muretsemine ja üleanalüüsimine
• Võrdlemine teistega
• Süütunne, kui puhkad
• Täiuslikkuse tagaajamine
• Krooniline “jah” ütlemine, kui tahaks öelda “ei”
• Pidev uudiste või sotsiaalmeedia tarbimine

Küsi endalt:

• Mis on mu kolm suurimat energiakaotuse allikat?
• Milliseid väikeseid samme saaksin teha, et vähemalt ühe energiaaugu sulgeda?

Et ennast paremini mõista, tulla toime keeruliste tunnetega või lihtsalt olla oma mõtetes selgem, soovitan sulle kirjutamist. Saad sellest rohkem lugeda siin postituses.

Mõttemustrite leidmisest räägime aga siin postituses.

Füüsiline ja emotsionaalne energia on seotud

Energia ei ole ainult vaimne nähtus — see on ka füüsiline. Kui sa oled väsinud, alatoidetud või emotsionaalselt kurnatud, ei ole võimalik olla rahulik ega keskendunud.

Mõtle:

• Kui sa ei maga piisavalt, ei suuda sa piire kehtestada.
• Kui sa ei liigu ega puhka, ei jaksa teha valikuid – isegi mitte häid valikuid.
• Kui sa ei väljenda oma tundeid, jääb energia kinni ja tekib ärevus või rahulolematus.

Küsi endalt:

• Mis seisus on mu kehaenergia (uni, toit, liikumine)?
• Milliseid tundeid ma kõige sagedamini alla surun?
• Mida mu keha mulle praegu tegelikult öelda püüab?

Kuidas oma energiat juhtida?

Tee inventuur

Pane tähele, kuhu su energia läheb. Küsi endalt (ja veel parem, kui kirjutad omale välja):

• Millised inimesed ja tegevused võtavad minult kõige rohkem energiat?
• Millised inimesed ja tegevused annavad mulle jõudu?

Pane piirid

Õpi ütlema „ei” ja kehtesta tervislikud piirid inimestega, kes sind kurnavad. See pole egoism, vaid enesehoid.

Keskendu asjadele, mida muuta saad

On see, mida sa saad muuta ja see, mida sa ei saa muuta. Pane fookus sellele, mida saad ise muuta ja millesse ise panustada saad. Kellestki teisest sõltumata.

Tegele teadlikult oma energia taastamisega

Tee iga päev teadlikult asju, mis sind täidavad: puhka, liigu, veeda aega ägedate inimestega, tegele hobidega.

Jälgi oma sisekõnet

Sõnad, mida sa endale ütled, kas tühjendavad või täidavad sind. Jälgi, kuidas sa endaga räägid. Kas sa “pead” midagi tegema või sa “tahad” midagi teha? Näiteks: „Ma pean koristama” vs „Ma tahan, et mu kodu oleks mõnus.” Kui sa ütled, et “pead” koristama, siis kas ikka “pead”? Miks sa pead? Kes käsib? Või sa tahad seda teha, sest tolmurullid nurgas käivad närvidele? Muutes keelt, muudad oma energiat.

Väikesed igapäevased harjumused, mis hoiavad energiat

• Päeva esimene tund ainult iseendale ja oma asjadele. Mõtle, kas tõeasti on teiste asjad olulisemad, kui sina.
• Enne “jah” ütlemist hingamine ja 10 sekundit mõtlemist. On täiesti normaalne öelda “Ma vaatan oma kalendrist järgi ja vastan siis.”
• Telefoni mitte võtta kätte kohe ärgates. Emailid ja sotsiaalmeedia võib oodata.
• 15 minutit vaikust või rahu iga päev.
• Üks tegevus nädalas, mida teed ainult endale ja sellepärast, et sa tahad.

Elu oma väärtuste järgi annab energiat

Energiat kulub tohutult, kui oled vastuolus oma väärtustega. Kui tead, mis on sulle päriselt oluline, on otsuseid lihtsam teha ja energiat rohkem.

Küsi endalt:

• Mis on mulle praegu kõige olulisemad väärtused?
• Kus ma igapäevaselt nendega vastuollu lähen?
• Kuidas saaksin oma aega ja energiat viia rohkem vastavusse oma väärtustega?

Lõpetuseks

Energia juhtimine ei ole ühekordne asi või tegevus, vaid oskus, mis kasvab harjutades. Nagu lihas, mida treenid. Alguses võib olla raske piire seada või muremõtteid lahti lasta, aga iga kord kui valid iseenda, muutub see kergemaks.

Õhtune peegeldusharjutus (2 minutit):

• Mis tundus täna kurnav ja väsitav?
• Mis andis mulle jõudu ja rahu?
• Mida ma homme teisiti teen?

Sinu energia on väärtuslik ja määrab, kui rahulik, rõõmus ja eluga rahul sa oled. Ära lase sellel raisku minna. Iga kord kui valid iseenda, võtad killukese oma jõust tagasi ja lood omale elu, mis sulle päriselt meeldib.

The post Kuidas juhtida oma energiat ja lõpetada selle raiskamine valedele inimestele ja asjadele? appeared first on Elujoon.

Postitusest leiad:

1. Miks me tunneme, et kõike on liiga palju
2. 5 lihtsat sammu selguse loomiseks
3. Kuidas neid igapäevaelus kasutada
4. Lõpetuseks

Miks me tunneme, et kõike on liiga palju?

Ülekoormuse tunne ei teki tühjalt kohalt. Tavaliselt on see pikaajaliselt kogunenud pingete, ootuste ja tegematajätmiste tulemus. Me ei märka väikeseid pingeid igapäevaselt, kuni ühel hetkel saab tass täis (või siis tühjaks).

Sageli on põhjuseks see, et:

• me võtame endale rohkem kohustusi, kui tegelikult jaksame täita;
• me hoolitseme kõigi teiste eest, aga unustame iseenda;
• me püüame olla head töötajad, vanemad, partnerid, sõbrad… ja iseennast pole enam kusagil;
• me ei puhka enne, kui oleme „kõik tehtud saanud“ – aga kõik ei saa kunagi tehtud;
• me elame kiires, katkestusterohkes keskkonnas, kus aju ei jõua taastuda.

Kõik see on eriti tavaline just naistel ja see kindlasti ei tähenda, et sinuga oleks midagi valesti. See tähendab, et sul on lihtsalt asju, mida “peab” tegema, liiga palju. Sul on õigus sellele tundele. Ja sul on õigus otsustada, et täna piisab väikestest sammudest, sest rohkem lihtsalt ei jaksa.

Siin on 5 praktilist sammu, mida saad proovida kohe täna:

1. Hinga ja peatu

Kui peas keerleb sada mõtet korraga, aitab kõigepealt… peatumine.

Sulge korraks silmad, hinga aeglaselt ja sügavalt 3–5 korda. Pane tähele, kuidas õhk liigub ja kuidas keha rahuneb. Võta hetk, et märgata keskkonda enda ümber – sa oled siin, siin selles hetkes ja kohas, ja see on ajutine.

See ei lahenda veel probleeme, aga aitab sul jõuda tagasi praegusesse hetke, et saaksid selgemini mõelda.

2. Kirjuta kõik üles

Üks suurim põhjus, miks me tunneme, et kõike on „liiga palju“ on see, et kõik mõtted ja mured tiirlevad peas korraga.

Võta paber ja pane kõik kirja – kõik, mis sul meeles on ja pähe tuleb – ülesanded, mured, mõtted. Jah, kirjuta käsitsi välja absoluutselt kõik. Tegemata asjad, tunded, kahtlused, hirmud, mälestused. KÕIK!

Kui see kõik on paberil, tundub koorem kohe väiksem ja saad hakata neid ükshaaval analüüsima, lahendama või prioriseerima.

3. Leia järgmine väike samm

Ära proovi lahendada kõike korraga vaid mõtle järgmistele asjadele:

• Mis on tegelikult kõige olulisem?
• Mis saab oodata?
• Mida saaksin delegeerida?
• Mis pole üldse tegelikult minu töö?
• Mis polegi nii tähtis ja mille võin vabaks lasta?
• Mida ma mõjutada saan?
• Mis pole minust sõltuv?

Vaata oma nimekirja ja vali üks pisike asi, mida saad teha kohe või üldiselt täna. Näiteks: „Saadan ära ühe e-kirja“ või „Panen pesu pesema“.

Kui üks samm tehtud, tõmba see paberil maha – nii tuleb jõudu juurde ka järgmisteks tegevusteks.

Mõtle asjadele, mis sinu kontrolli alt väljas ja mida sa mõjutada ei saa. Kui sa tahaksid sellel minna lasta, siis kuidas sa saaksid seda teha? Kas saaksid muuta mõtlemist? Rääkida kellegagi? Ära unusta seda paberil maha tõmmata, kui oled suutnud selle vabaks lasta.

4. Tee väike liikumispaus

Ülekoormus kipub meid kangestama – me tardume. Tead ju küll seda pinget sinu õlgades ja kaelas? Olen siin sinuga samas paadis.

Mine jaluta 10–15 minutit, venita või tee mõned sügavad painutused. Liikumine aitab kehal pingeid vabastada ja toob värskema tunde ka mõtetesse.

Ma tean, et sa tunned, et selleks ju aega pole. Ole hea, võta see aeg. Enda jaoks. 

Mõtle, kas ja kui palju on sinust abi, kui sa oled läbipõlenud. Vastan siinkohal sinu eest – üldse pole kasu ja mitte kellelegi. Ja mis juhtub sinu tööga kui sa enam selle sama läbipõlemise pärast oma kohustustega hakkama ei saa? Mitte midagi. Sinu asemel võetakse uus inimene ja sa oled ajalugu. Nii et võta endale 10 minutit ja käi jalutamas.

5. Küsi abi või räägi kellegagi

Sa ei pea kõike üksi kandma. Helista sõbrale, räägi kolleegile või lihtsalt jaga kellegagi, et sul on praegu raske. Tihti aitab juba see, kui saad oma mõtteid valjusti välja öelda ja üldjuhul on inimesed valmis sind aitama rohkem, kui arvad.

Kui su elus pole ühtegi inimest ja tegelikult ei tahaks kellelegi rääkida ka, siis kirjuta. Kirjuta välja kõik, mis su sees on, justkui räägiksid sellest mõne sõbraga. Ja kaalu teraapiat. Kui mitte selleks, et nõu saada vaid selleks, et kõik endast välja rääkida. Vahest piisab sellestki.

Kuidas neid samme igapäevaelus kasutada?

Nende viie sammu mõju ei sõltu sellest, kui eeskujulikult või ideaalselt sa neid teed. Võti peitub kordamises ja meeldetuletamises. Mida lihtsamaks sa nende sammude kasutamise endale teed, seda tõenäolisem, et kasutad neid ka siis, kui tegelikult ongi raske.

Siin on mõned ideed, kuidas neid samme oma igapäevaellu põimida:

• Alusta päeva hingamishetkega. Isegi üks minut sügavat hingamist hommikul enne, kui telefon haarad või töölainesse sukeldud, aitab su mõtteid fookusseerida. Mõtle, mis sinu elus hetkel hästi on ja mille eest oled tänulik. Samuti on kasulik kerge peatumine ja hingamine koosolekute vahepeal.
• Hoia märkmikku või paberilehte laual nähtaval. Kui peas hakkab segadus tekkima, kirjuta koheselt kõik mõtted välja – see võtab vähem aega kui pidev muretsemine.
  Mina hoian oma märkmiku vahel post-it’eid. Iga post-it saab ühe mõtte/tegevuse ning saan neid organiseerida erinevate teemade, projektide ja tegevuste lõikes. Isegi “mured” kategooria on aegajalt olemas.
• Tee väikeste sammude nimekiri nähtavaks. Pane post-it seinale, märkmepaber sülearvuti kõrvale või kasuta telefoni meeldetuletust: „Mis on mu järgmine väike samm?“
• Pane omale liikumise meeldetuletus. Pane kalendrisse liikumispausid või sea endale reegel: iga kord, kui tunned pinget õlgades, tõused ja liigutad end 5 minutit.
  Mina kasutan selleks majas olevaid treppe – lähen teen ühe kerge trepijooksu üles-alla. Kasuta ka sina võimalusi, mis sul parasjagu käepärast on.
• Loo oma tugisüsteem. Mõtle juba ette läbi, kellele helistad või kirjutad, kui tunned end ülekoormatuna. Või sea sisse harjumus õhtul kirjutada paar rida päevikusse – justkui räägiksid sõbraga. Tähtis on juba ette otsustada, mis hetkel tead, et on vaja abi ja mis see abi täpselt on. Nii väldid otsustamise vajadust kõige kriitilisemal hetkel.

Kõige olulisem on see: ära oota kriisi, et neid samme kasutada. Harjuta neid väikestes hetkedes, kui lained pole veel pea kohal kokku löönud – siis on sul tööriistad olemas ka raskemal päeval.

Minu jaoks on see väike hetk pühapäeviti, kus ma võtan aja, et kirjutada välja kõik, mis mu peas on – tegemised, unistused, eesmärgid, mõtted, hirmud, mälestused, ideed… . Kõik, mis pähe tuleb. Kui see harjumuseks saab märkad, et polegi nii palju vaja kirjutada kui alguses.

Uuri kirjutamise kui teraapia kohta rohkem siit

Lõpetuseks

Kui tundub, et kõike on liiga palju, tuleta endale meelde: sa ei pea olema kogu aeg „kõigega hakkama saav“. Väikesed sammud ja hetked enda jaoks võivad aidata rohkem kui sa arvad.

Ole enda vastu hea. Nagu sa oled oma sõpradega. Sa ei pea olema 100% kõigi teiste jaoks, jäta endale ka midagi. 

Tühjast tassist pole võimalik valada. Mõtle, millal sa lubasid midagi endale sellepärast, et sa lihtsalt tahtsid või vajasid. Üksi olemise aega? Lugeda head raamatut? Diivanil vedelemist? Lakke vahtimist? Üks päev, kus teed ainult seda, mida sina tahad?

Ja kui sul on lapsed, siis nemad vajavad ka eeskuju. Mitte “kuidas ennast läbi põletada ja ikka edasi minna” eeskuju, vaid “kuidas õppida puhkama, kui seda kõige rohkem vajad” eeskuju. “Kuidas end hoida ja endast lugu pidada” eeskuju..

Sa oled väärt rahu ja tasakaalu – üks samm korraga. Mina usun sinusse!

Kui see postitus tuli sulle hetkel kasuks, siis jaga seda mõne sõbraga, kes võib end samuti ülekoormatuna tunda.

Või kirjuta kommentaaridesse, milline nendest sammudest võiks sinu jaoks täna kõige kasulikum olla või äkki on sul ehk endal mõni hea nõuanne, mida teistega jagada.

The post Kuidas toime tulla, kui kõike on liiga palju – 5 praktilist sammu appeared first on Elujoon.

Kirjutamine kui teraapia ei tähenda, et sa peaksid olema kirjanik või oskama “õigesti” tundeid sõnastada. Piisab sellest, et kirjutad ausalt, mida päriselt mõtled ja tunned. See on justkui vestlus iseendaga – ilma katkestusteta, hinnanguteta, ootusteta.

Mida tähendab kirjutamine kui teraapia?

Kirjutamine kui teraapia tähendab päeviku pidamist või vabakujulist kirjutamist eesmärgiga mõista ennast paremini, tulla toime keeruliste tunnetega või lihtsalt olla oma mõtetes selgem. See ei asenda teraapiat professionaalse nõustajaga, aga võib olla suurepärane täiendus või iseseisev toetusvahend.

Miks kirjutamine aitab?

1. Selgitab mõtteid
Kui mõtted on peas segamini nagu lõngakera, aitab kirjutamine mõtted justkui lahti harutada. Sageli taipad midagi olulist juba selle käigus, et kirjutad selle välja.

2. Rahustab ja maandab stressi
Kirjutamine aktiveerib aju piirkondi, mis aitavad meil rahuneda ja vähendada stressitaset.

3. Loob kontakti iseendaga
Meil kõigil on vajadus olla kuulatud. Kui kirjutad iseendale, annad endale selle ruumi, mida teistelt ei saa või ei taha.

4. Aitab märgata mustreid
Kui kirjutad regulaarselt, märkad korduvaid mõtteid, emotsioone ja käitumisi. See on enesearengu võti.

5. Toetab eesmärkide selgust ja unistuste täitmist
Kirjutamine ei pea alati olema teraapiline – see võib olla ka loov, mänguline ja suunatud tulevikku. Kirjutamine aitab välja selgitada: “Mida ma tegelikult tahan?”

Erinevad viisid, kuidas kirjutada

Vaba kirjutamine. Lihtsalt kirjuta, mis pähe tuleb. Pole õigeid ega valesid teemasid. Ära paranda ega peatu – lase voolata.

Tänupäevik. Pane kirja 3 asja, mille eest oled tänulik. Aitab fookust negatiivselt positiivsele nihutada ja meeleolu tõsta.

Ajurünnak / mõtteväljutus. Kui peas on liiga palju, siis viska kõik välja. Tööasjad, mured, ideed, nimekirjad – kirjuta kõigest ja  lihtsalt tühjenda pea.

Kirjad. Kirjuta kiri iseendale, oma tulevasele minale, kellelegi, kellele jäi midagi ütlemata, või isegi mingile tundele (“Kallis hirm…”).

Eesmärkide ja unistuste kirjeldamine. Mida sa tahad kogeda? Millist elu elada? Mis tunduks päriselt hea?

Dialoogid. Kirjuta vestlus enda sees tegutsevate “häälte” vahel. Näiteks: kartlik mina vs julge mina, väsinud mina vs motiveeritud mina.

Ka teadusuuringud kinnitavad

Psühholoog James W. Pennebaker on läbi viinud mitmeid uuringuid, mis näitavad, et emotsionaalsete kogemuste kirjalik väljendamine parandab meeleolu, tugevdab immuunsust ja aitab traumaga toime tulla. Samuti võib kirjutamine toetada und, vähendada ärevust ja isegi parandada keskendumisvõimet.

Pole vaja kirjutada iga päev tunde. Isegi 10 minutit, 3 korda nädalas võib avaldada mõju.

Kui ei tea, kust alustada: 7-päevane väljakutse

Proovi järgmise nädala jooksul vastata iga päev ühele küsimusele. Ära hinda ega analüüsi liiga palju – lihtsalt kirjuta.

Päev 1: Mis toimub minu sees praegu?
Päev 2: Mille eest olen tänulik?
Päev 3: Mis mind hetkel kõige rohkem vajab?
Päev 4: Millest sooviksin lahti lasta?
Päev 5: Kuidas ma saan enda eest paremini hoolitseda?
Päev 6: Mis oleks üks asi, mida ma tegelikult tahan?
Päev 7: Milline väike samm viib mind sellele lähemale?

Siin on sulle 20 küsimust, mille saad alla laadida. Ehk aitab mõtted liikuma saada.

Lõpetuseks

Kirjutamine ei pruugi muuta su elu üleöö, aga see võib muuta su mõtlemist ja mõtlemise muutmine on sageli esimene samm suuremate muutusteni.

Ma pole kunagi olnud eriline päeviku pidaja ja nüüd, olles 40-ndates, tundub, et olen muutunud. Alustasin oma murede välja kirjutamisest. Muidugi kuulus sinna ka kurtmine inimeste kohta, kes mind välja vihastasid ja muu negatiivne. Nüüdseks on teemad laiemad. Kirjutan kõigest – päevast, mõtetest, unistustest, hirmudest, kahtlustest, eesmärkidest, mida teen 18 miljoni euroga, kui lotoga võidan…. . Kõigest.

Katseta, leia oma stiil ja pea meeles – sul onvabadus ja õigus kirjutada ainult enda jaoks, mitte kellegi teise jaoks. Ära muretse kirjavahemärkide või käekirja pärast. See on sinu ruum, sinu hääl, sinu tee iseenda juurde.

The post Kirjutamine kui teraapia: kuidas päeviku pidamine aitab sul ennast paremini mõista appeared first on Elujoon.

Miks mõtteviis oluline on?

Stanfordi psühholoog Carol Dweck on uurinud, kuidas inimese uskumused enda võimete kohta mõjutavad tema edu. Ta eristab kahte peamist mõtteviisi:

Fikseeritud mõtteviis: uskumus, et intelligentsus, andekus ja võimed on kaasasündinud ega muutu.
Kasvule suunatud mõtteviis: arusaam, et võimeid saab arendada läbi õppimise, katsetamise ja pingutuse.

Kui usume, et meie oskused on muutuvad ja arendatavad, siis julgeme rohkem proovida, õpime kiiremini ning suudame ka raskustele paremini vastu seista.

Mis juhtub, kui mõtteviis on piirav?

Kui tegutsed fikseeritud mõtteviisist, siis võivad juhtuda järgmised asjad:

• vead tunduvad isikliku läbikukkumisena;
• tagasiside tekitab kaitsehoiakut;
• uusi asju välditakse, sest on oht eksida.

20 aastat tagasi oli mul tugev arvamus, et ma pole eriti oskuslik, mis puudutab raha ja finantse. Uskusin südamest, et naised ei pea rahaasjadega tegelema ja sellest teemast eriti teadma (mis on nii kaugel tõest kui vähegi olla saab). Võid arvata millistesse jamadesse selline mõtlemine mind tõmbas. 

Tänaseks on minu finantskirjaoskus aga väga heal tasemel. Tahaks öelda õnneks, aga tegelikkuses pole siin õnnega midagi pistmist. Elu pani mind olukorda, kus pidin hakkama harjutama kasvule suunatud mõtteviisi.

7 sammu eduka mõtteviisi kujundamiseks

1. Teadvusta, et õppimine toimub läbi eksimuste

Ära karda vigu – karda mitte õppida, mitte areneda! Küsi endalt: “Mida ma sellest kogemusest õppisin?”

2. Kiida end pingutuse eest, mitte ainult tulemuste eest

Tulemused on oluline, kuid areng sünnib järjepidevusest. Isegi kui areng on aeglane. Ütle endale: “Ma panustasin täna parima, mis mul oli.”

3. Asenda piiravad mõtted toetavatega

“Ma ei oska seda… veel.”
“See on liiga raske” → “See on võimalus kasvada.”

4. Ümbritse end inimestega, kes on kasvule suunatud mõtteviisiga

Ilmselt oled märganud, et negatiivsed ja oma mõttemustris kinni olevad inimesed tõmbavad ka sind alla. Kes sind aga inspireerib? Inspireerivad inimesed motiveerivad ja tõstavad.Nende seltskond loeb.

5. Sea eesmärke, mis keskenduvad arengule, mitte ainult tulemustele

Väike igapäevane edasiliikumine on parem kui suur eesmärk. Näiteks: “Ma harjutan klaverit iga päev 10 minutit” on tugevam, kui “Ma pean kuu ajaga 10 lugu selgeks saama.” Siinkohal on väga oluline roll harjumustel.

6. Pea päevikut oma mõtlemisest ja võitudest

Pane tähele, millal muutud enda vastu karmiks – ja muuda see pehmemaks, toetavamaks. Kirjuta üles ka väikesed võidud lisaks suurtele. Analüüsi enda käitumist nagu sa vaataksid kõrvalt kedagi teist, ilma emotsioonideta.

Kirjutamisest kui teraapiast ja enese tundmaõppimisest saad rohkem lugeda siin.

7. Luba endal kasvada aeglaselt ja järjepidevalt

Eduka mõtteviisi kujundamine ei juhtu üleöö. Iga väike mõttemuster, mille muudad toetavamaks, on samm edasi. Isegi kui muutus on mikroskoopiline. Märka ka väikest arengut.

Inspireerivad mõtted teekonnaks

“Edukas pole mitte see, kes jõuab kõige kaugemale, vaid see, kes ei anna alla.” – Carol Dweck
Iga ebaõnnestumine on tagasiside, mitte hinnang.

Soovituslik lugemine

Kui tahad teemasse sügavamalt süüvida:

• Mõtteviis. Uutmoodi psühholoogia edu saavutamiseks – Carol Dweck
• Aatomharjumused – James Clear
• The Big Leap – Gay Hendricks

Tasuta tööleht: 10 küsimust, mis aitavad sul avastada oma mõttemustreid

Tahad aru saada, kus sa ise praegu seisad? Lae alla tasuta tööleht ja vasta kümnele küsimusele, mis aitavad sul märgata piiravaid uskumusi ning teha esimese sammu muutuste suunas.

Lae tööleht alla siit

Lõpetuseks

Kasvule suunatud mõtteviis on nagu lihas – see tugevneb kasutades. Kui valid igapäevaselt uskumuse, et sa saad kasvada, oled juba rajal. Ära oota ideaalseid tingimusi, ära oota “õiget hetke”. Alusta täna. Sest iga samm loeb.

The post Eduka mõtteviisi kujundamine: kuidas mõelda nii, et edu saaks kasvada? appeared first on Elujoon.